Sõnale minek leiti 117 luuletust
Sügisel on minek taga
Juba lendavadki tuuled
viivad kaasa sügise
Miskit rebenes,läks katki
osa minu südamest
Ainult tunda saan vaid seda
kõik, mis minu hinge sees
Tuul ei lahti lasta taha
kisub sügist kõigest väest
Eks see minemise vägi
ei armu,ega halastust
Sügise aeg on lihtsalt läbi
las meeltele jääb igatsus
Minek
Aeg nõuab ohvreid.
Ohver peidab kohvreid -
ei taha minna ta.
Surm leiab sohvreid,
neid roimakullereid,
kes unustanud jumala.
Ehkki läheb nii kuis peab,
ei taha uskuda, kas oli vaja
minna ühel meist.
Võib-olla siiski mõnel veab,
ja tuhmub hingesopis kaja,
mis mäletab veel teist.
Aga iseenda kohver lahti
hoia, sest et pahatihti
pakkimiseks pole mahti.
Magama minek
Igal õhtu hilja
Proovin luuse lasta leiba
Kuid hoopis mõtlen
Laman ja mõtlen
Mõtlen välja riime
Kuid ei pane kirja
Täna pole ju viimne
Panen homme kirja
Hommikul on meelest läind
luuletus ja meele väin
Täna õhta juhtub vast sama
Hommikuks jälle meelest läinud see jama
Kevade tulek, talve minek
Tuli kevad ruttu,
hommik mähkus uttu.
Kevade aeg oli käes,
lindu oksal nüüd näed.
Ojad vulisesid,
jõed rõõmsalt mulisesid.
Kevadpäike kõrgel taevas
talv omale varjuauku kaevas.
Kevad jää sulatas,
meile abikäe ulatas.
Tali oli lahkunud,
kevadesse ta ei mahtunud.
Taas ärkamas on hommik uus
Taas ärkamas on hommik uus,
lindudel on laulud suul,
kuu end pilve taha tuttu sätib,
kevad viimast päeva looduses tantsib.
Kuldab iga päikesekiir,
soojalt puhub tuuleiil,
loodus pakatab täies ilus,
süda soe on puude vilus.
Kevadel kurb ei ole minna,
ta rõõmuga on täitnud rinna,
külvanud õnneseemneid siia-sinna,
ära hoidnud pahurat ilma.
Ilusaid hommikuid tuleb veel,
suvi siiapoole teel,
ta otsapidi hinges, südames
ja kõigis meeltes ja mõtetes.
Nägin suve tulemas
Nägin suve tulemas,
kuulsin kevadet minemas,
päikene mul lahkelt naeratas,
rõõmsa tuju äratas.
Õrnalt liblikas tiirutas,
mesimumm õiel sumistas,
rohutirts viiulil tinistas,
linnukene hüvastijätuks kevadele vilistas.
Suur kevad meil tuli ja oli,
nüüd suvel tulla on voli
meie keskele,
nagu kevad meil oli.
Nagu võluri kepiga käis kevad
üle metsade, maade,
rabade ja soode,
ilu loomas kõikjale.
Puudutas kõik õunapuud õide,
et õitest kord ubinad saaks,
rõõmu ja lusti kandis põue,
et ei unustaks eal.
Ma lähen sest ma tahan minna
Tihti asju teeme mõtlematult
Ootame et keegi midagi välja pakuks
Vaatame kaugusesse
Istudes veelgi kaugemal
Kogeme elu
Kogemata elamist
Me peaksime minema
Ka samme lugedes
Me peaksime märkama ka olevikust kõrvale
Vahel peaksime lihtsalt olema vaikselt
Ja kuulama helisid
Mille summutame kõneledes
Labasemaid kõlasid
14.04.2018
Kaubanduskeskuses
Kaubanduskeskuses vaikne on täna,
lausa kõrvulukustav vaikus on see.
Alles oli siin sumin ja kära,
ehitud kuused, jõulurõõm säras.
Kõik mannekeenid aknal olid pidurüüs
ja kogu keskus rõõmu- ja jõulumeeleolu müüs.
Päkapikud askeldasid kuuse all
ja aatriumis käis lõbus tants ja trall.
Nüüd uue-aasta algus on tasane,
tasast minekutki soovime.
Hetkel nii kerge on südamel,
natukene rahu on vaja hingele veel.
Sõda peab ära minema
Sõda peab ära minema,
sest jõulud hakkavad tulema.
Jõulud on püha-ja rahu aeg,
kuhu ei mahu valu ja vaen.
Valgusküllane aeg las tulla,
jõulud tulevad kõigil' külla.
Sõda, mis kõikjal tee peal ees,
kõrge lumevalli taha jäägu see.
Jõulud hakkavad tulema,
kuskilt otsast peab rahugi saabuma.
Juba ette peab jõulusid paluma,
et ei tuleks suure valuga.
Et nad ei tuleks valuga,
vaid saabuksid õnnesäraga.
Sestap Sõda peab ära minema,
tuhatnelja pagema
ja mitte iialgi tagasi tulema.
Tuhat nägu
Jah ma tunnen ma lähen nüüd
Lähen ja jään
Ei ära nuta mind taga, ära leina
See pole aus minek
Ei ma ei võta sind kaasa
Miks?
Ei ole tundeid tuliseid
ei igatsust ei hinge
Tahan lihtsalt minna ja jääda
Olen tundnud elu
Selle lõputuid lihvimata vorme
Ja näinud tuhat nägu
Mis ei andnud eales vastuseid
Suvi soojendab veel ilma
Suvi soojendab veel ilma
särav päike paistab silma
kütab soojaks südamed
peidab ära silmaveed
Suvi lisab juurde puhkust
oma heldest südamest
kannab päevadesse valgust
helendab ööpimeduses
Suvi kaua olla tahab
meie meeltes, mõtetes
Sügis kuskilt vastu kostab:
"Las ta olla, las kestab veel,
kurbus pikk on alles ees,
jõuab kannatada veel."
Juba sügis ringi hiilib
Juba sügis ringi hiilib,
tuul ta vihmamärgu juukseid föönitab.
Suvi ei taha jääda sügisele jalgu,
oma kuldsed kingad sügisele annetab.
Päevavalgus tõmbab ennast kokku,
jupikese endast hämarusele ulatab.
Traatidele linnud kogunevad kokku,
otsivad oma lõunakaart.
Kahju sellest, et rännuteele,
oma laulud nad kaasa võtavad
ja minu hinge kurva meele,
maha jätavad.
Juba krõbistabki sügis aias,
puudelehtedes sahistasb.
Tasa, tasa oma kuube,
vahest nuttu lahistab.
Siiski igas vihmapiisas
on päiksehelk sees.
Siiski iga järgnev päev
rõõmu meile teeb.
Elagu 2022
Nagu päike paistaks põue
silitades põske
Suur mul hinges rahutunne
vana side katkend
Tigu magab talveunes
Sarved uue aasta süles
Karulgi on kõva uni
käpa peal tal magus mesi
Aegki tõtand valusalt
natukene magusalt
Las mu hinges põleb tuli
Uus aasta magusam
on ometigi
Elagu 2022
See aasta muutub paremaks!
Tõstkem bokaalid kõrgele!
Las armastus voolab südame!
Vana-aasta tembutab
Vaat,kus kukkus tuhistama
vana-aastake
Nutulaulu laulab ka
nüüd lumehelbeke
Sulalumi voolab alla
mäenõlvakust,
kus hiljaaegu kõlamas
oli laste naer ja lust
Vana-aasta otsib tempe,
mis tal teha veel
Aasta otsa olnud
tõsine ta meel
Vembutades,tembutades
siiski ära läeb'
Aasta uuele,sirutab ta käed