Vana- aasta ära läeb, uut silmapiiril juba näed. Kõikjal veel on vana- aasta hõngu, läheb siis, kui aasta uus on saabund. Aga kuusesära see ei kustu, ta särab ikka uuel aastal vastu.
Tuul saatis surnulaeva merele Kaunilt helkis manalavee pind Kraabitud purpursele verele On leinaja ängistund hing
Külmataat ei taha tulla, sügis ei soovi veel õra minna. Külmataadil aega veel on karata ninna, las sügis edasi maalib maad ja ilma.
Jupp jupi haaval linnuks liugleb keha Näe, sirutab ta oma laiu tiibu Hing ärakadumise ääremail peab plaani, kuis lennata siit maisest vaimuilma
Kõik on läinud tare tühi ainult kell see tiksub veel Aeg on oma sammud seadnud minekul on veel ja veel
Sa läksidki ära enne sügise minekut. Nüüd on kurbus minu päralt ja igatsus. Sinu osaks saab rahu ja vaikus-, Ühel pool kurbus ja igatsus, teisel pool rahu ja vaikus-.
Mul suve tulekust on rõõmus meel, kuid kevade minek, mind kurvaks teeb. Midagi jääb kripeldama südamel, nii väga armastan ma kevadet.
Varsti pakib ennast kokku aasta2021 Talletab end ajalukku mälulukku Nii ta piinarikkal sammul lahkubki
Kesk halli ilma surun käed taskuisse, Puud astuvad järgi, härmatis lohisemas maas Palun ütle üht, mil sa viimati ootasid mind, ihkasid mu olemust Palun ütle üht, kas kunagigi
tantsiv õhk, keerlev suits tangosed võtted ja minek kirgede saladuslikku sammu pöördudes sõlme, ümber sinu hõljudes olemise piiril hinge kinni pidades unne kuniks oled... tunne