Sõnale minek leiti 140 luuletust (pop)
Õpetaja meenutus
See kevad on sundinud vaatama
aastatetaguseid tulekuid.
Väiksed käekesed emade pihkudes,
pilgud akna peal saatmas neid minekuid.
Veel väikesed on käed ja te jalaast,
suurde maailma viimas on need.
Ema südamesoojus toeks alati on,
isa näitamas teil õiget teed.
Täna lõppemas ühe raamatu reis,
siin lood olid argipäevaselt soojad.
Oli sõprust ja tarkuse kogumist –
te ise olite päevade loojad.
Neli aastat me veetsime iga päev koos.
Nüüd ootamas kool sõpru häid
Mingu õpinguaastad teil tegusas hoos,
tarkus paitamas olgu te päid.
Puudel õitsevad leevikesed
Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
.....
ÜKSINDUS
SIND OOTASIN KUID IKKA SA EI TULNUD
SU LUBADUSTEST TERVE SEIN ON EES
SA POLE ARMASTUSEST NAGU MISKIT KUULNUD
JA MINU TUNDED ON NÜÜD PÕRMU SEES
SU ESIMENE SUUDLUS HUULTEL PÕLEB
MA SEDA KIRGE TAHAN TUNDA TAAS
KUID TÕELISUS MU ÜMBER KURB JA KÕLE
MU UNISTUSTEST AINULT TUHK ON MAAS
VEEL VIIVUKS MINU MÕTETESSE JÄÄ!
SEST KOHTUMISTEKS AEGA MEIL EI ANTA
KAS TÕESTI SA MU ARMASTUST EI NÄE?
MIND JÄTSID ÜKSI SEISMA LOOTUSTETA RANDA
Merekohin
Merekohin mu kõrvus,
Need kerged sammud liivas,
Ja meie südamed põksumas võidu,
Tundes kaotusest kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need rasked sõnad huultel,
Ja meie silmad pilgutamas võidu,
Tundes võidust kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need hellad puudutused kätel,
Ja meie sõrmed higistamas võidu,
Tundes hüvastijätust kahjurõõmu.
HÜVASTIJÄTT?
ÄRA LASE MUL MINNA!
ARMASTUS ÜHA MUS PÕLEB
EHK PÄÄSEN SU SÜDAMELINNA
KUID PRAEGU MU ÜMBRUS ON KÕLE
ÄRA LASE MUL MINNA!
SU TUNNETEST POLE VEEL VILLAND
POLE TAGASIPÖÖRDUMIST SINNA
KUI KATKI ON ÜHISED SILLAD
ÄRA LASE MUL MINNA!
HOIA KAELAST MUL KAHE KÄEGA, KUULED!
JA SUUDLUS PITSERIKS VAJUTA SUULE
ÄRA LASE MUL MINNA...
ÄRA LASE MUL MINNA!
MU MÕTTED ON MINEKUVALMIS
KUID KUI LASED MUL MINNA
SIIS POLE EI MIND EGA SIND, MU KALLIS
ÄRA LASE MUL MINNA...
Omakorda
Soovimata valu,
soovimata viha,
soovimata leina,
soovimata iha,
ütlen sulle: mine -
ära taha vaata,
tükkideks end rebi
ilma kodumaata.
Vaata, kas on valu,
vaata, kas on viha,
vaata, kas on leina,
verine kui liha!
Siis ütlen sulle: tule,
ära ette vaata...
Omakorda otsi,
keda teele saata.
/Mari*Uri/
Kadunud
Mu peas veiklevad näod
ja nimed nende taga
öeldud sõnad ja tehtud teod
see on ilmsi, ma praegu ei maga
Inimsuhete virrvarr mu ümber
püüan tulutult leida end sealt
olgu kordaminek või ämber
tuleb otsus emotsioonide pealt
Oma silmi näen sõprade silmis
oma käed leian kallima peost
hing vabana peal pool pilvi
hoian kinni teist, et poleks kaost
Süda hoiul on armsama põues
kõik mis tean on kinni su peas
vahel tahaksin kõndida õues
ja olla see, keda endana tean
Kildudest korjan end kokku
justkui pusle, mis kukkunud maha
kõik, mis käes panen kiiresti lukku
.....
Kevade tulek, talve minek
Tuli kevad ruttu,
hommik mähkus uttu.
Kevade aeg oli käes,
lindu oksal nüüd näed.
Ojad vulisesid,
jõed rõõmsalt mulisesid.
Kevadpäike kõrgel taevas
talv omale varjuauku kaevas.
Kevad jää sulatas,
meile abikäe ulatas.
Tali oli lahkunud,
kevadesse ta ei mahtunud.
Kevad
Auto sõidab vurinaga-
VURR, vurr, vurr...
Rattad sõidavad surinaga-
SURR, surr, surr...
Kooli minek raske näib,
raske saada hindeid häid.
Käed taeva poole, hüüan SUVI!?
Kaotades kooli vastu huvi.
Kevadet me ootame,
õpikuid me koondame.
Õues käib lirts ja lärts,
kalendris paistab juba märts.
Autod sopas vurisevad-
VURRSH, vurrsh, vurrsh...
Rattad poris urisevad-
URRSH, urrsh, urrsh...
Ratsutamise mõnu
Päikesetõusu nüüd nautida saad,
mil iganes seda vaid soovid.
Kui traavid kastest märjal maal,
või jalutad lumisel hoovil.
Ära käi teiste tallatud rajal,
uus endale leia see siin!
Sinu enda heade mõtete jada,
kindlalt õnnele viima peab nii.
Kuid sinagi vahel eksida võid,
ja kukkudes haigetki saad.
Kuid tõde on see mida isegi tead,
see polnud su viimane lend.
Naeratuse taha peidad valugrimassi,
ei tea kust leiad jõu.
Aga mina tean mis tunne on see,
kui hobuselt kukkuma peab.
Hobu ootab et edasi minna,
kuid sina veel roomad mudas.
Vaevaga ennast nüüd .....
Siis, kui sa läksid...
VIHM VIBUTAB SÕRMI
JA KÜLM KAUNISTAB NEID
MUST HETK MINUS ENDAS
ÜMBER HELEDAID TEID
ÜHEL TEEKÄÄNUL SILMAN SU SELGA
LUMES TAMMUMISJÄLJED ON MAAS
HING AGOONIAS MUL VÄÄNLEB
SÜDAMES KATKINE KLAAS
PALVESSE KÄED OLEN PANNUD
LAPSESILMADE REBESTAV HETK
LUMMETUISANUD TEERAJA ÄÄRES
TAJUN - ALGAB UUS ELURETK
TÄNA ME SAADAME
laternad teele
sätime sõudma
nad hallile veele
unedest lootsikuis
lükkame hoole
kaugusest kutsuva
toonela poole
tasaseks vaibund
on lainete samm
neid hääletult lõhestab
sõudjate ramm
kes hoiavad
vene kui loodetel loovib
et pardalt ei pudeneks
viimased soovid
ööududest voolitud
aerudel tummad
eelaegade vaimud
kuuvarjude lummas
neil tuultega leping
et minek on prii
hingelaevade ankrujõe
suudmeni
ja enne veel
tõuseb kui toonela päev
paekaldasse sahiseb
hääletult tääv
suikub laternaleek
paitab tuulehoog silma
rannalt avaneb tee
.....
Äravisatu
KÜÜNLA VÕBELEV VALGUS ELAB MU SEES
HING VÄRELEB SAMAS TAKTIS
TEAN - SINUTA PAREMAD PÄEVAD ON EES
KUID MISKI ON SIISKI M`US KATKI
SOODE KESKELE VISKASID ÄRA MIND
NÜÜD ÜRITAD JÄRELE TULLA
KAHTLEN - KAS ENAM VAJANGI SIND
VÕIN VABALT SIIN EDASI OLLA
TEADES ISE VAID MINEKU RADASID
HOOLSALT VARJAN MA VÕÕRAILE NEID
EI VAJA MA VALESID SADASID
ET EI KORDUKS, MIS OLI MEIL
Kahetsus
Kõik pingutused, mis ma tulles tegin,
need läksid ära minnes jälle luhta,
kuid mis ma ikka rusikaga vehin…
Ma parem ette võtan platsi puhta.
Külg külje kõrval möödumatu tundub
nii aeg kui ruum kui olev silmapilk,
ent varsti kogu müstilisus muutub
ja sõõmunõusse nõrgub viimne tilk.
Lood-laulud loetud, loobuda on vaja
ja minna oma luuda kandes ära…
Vaid uskudes, et iga tule-mine
end siiski tasub mõnes mõttes ära.
/Mari*Uri/
Sinisilmad
Too mul Armsam sinililli
kui hommik alles magab
ja aseta need salaja
mu välisukse taha.
Las hommikune kastemärg
neil õisi hellitab,
kui esimene päiksekiir
uut päeva tervitab.
Siis istu viivuks trepile,
Sa ära kohe mine.
Las enne pikka minekut
kaob teedelt uduvine..
Sa teele asu aeglaselt,
siis endast jätad maha
kaks sädet sinisilmadest
kui vaatad seljataha.
lõppvaatlus
mööd verivat-halli tänavat
ööuledes lahkun sinust,
tundes veel piha ümber käsi
ja neid rohevaid silmi endal
Mäletad,
noid öödega täidetuid suudlusi,
nii et õhulegi ei jäänud ruumi?
Mäletad,
noid kuupalgel lausutud
meest tilkuvaid sõnu?
Mina mäletan
Talvepuudutus
Kahrutanud maa
Kõrgid kõrkjad
Liikumatud lehed
Valge tardumus üle kõrte
Hallisäbrune taevas
Ikka veel öiselt jahejäine
Keset pilvede ühtsust
Otse ehmatavkollane päikesetera
Kauguste hägus
Kuuskede tumedad nooled
Sihtimas päiksesse
Heinamail vaikne rahu
Leinakaskede peened oksaraod
Tardunult leinavad lehtede minekut
Kesk seda vaikust ja rahu
Külma ja kahu
Kodukollete soojendav suits
Tõuseb laotusse
Maren Toom 1982