Sõnale minek leiti 140 luuletust
Merekohin
Merekohin mu kõrvus,
Need kerged sammud liivas,
Ja meie südamed põksumas võidu,
Tundes kaotusest kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need rasked sõnad huultel,
Ja meie silmad pilgutamas võidu,
Tundes võidust kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need hellad puudutused kätel,
Ja meie sõrmed higistamas võidu,
Tundes hüvastijätust kahjurõõmu.
Ainult
Saladus
Sa ei teagi üldse, mis minu südames toimub
Kui meie pilgud kohtuvad kõrvalisel teelõigul
Ja sa võtad mul käest
Ja püüad tabada minu pilku kui see eksleb lumisel teel
Justkui püüdes leida kauneimat lumehelvest
Sa ei teagi üldse, et m a e i t e a kedagi peale sinu
Ühtegi inimest
Ma tunnen ainult sind
Sind , keda ma olen tundma õppinud
Ja see hirmutas su hinge
Kui sa mu pilgu lasid lahti rahvast täis toas
Ja pühendusid elule kus poleks raasukestki mind
Kui kõlas viimane noot muusikas ja sa pöördusid nurga taha,
Ma tean, p .....
Sinisilmad
Too mul Armsam sinililli
kui hommik alles magab
ja aseta need salaja
mu välisukse taha.
Las hommikune kastemärg
neil õisi hellitab,
kui esimene päiksekiir
uut päeva tervitab.
Siis istu viivuks trepile,
Sa ära kohe mine.
Las enne pikka minekut
kaob teedelt uduvine..
Sa teele asu aeglaselt,
siis endast jätad maha
kaks sädet sinisilmadest
kui vaatad seljataha.
Wanna-be
I should have known
That you are over me
I should have known
That you are not my friend
I should have known
That I'm a wanna-be
Who's never ever
Giving up till the end
I should have known
That you are other side
I should have known
That we have different truths
I should have known
That love has shut my eyes
And you are brilliantly
Stealing all my youth
Now every day
I'm stepping out of sight
And wishing all
The best to you as well
And please do not you
Call me in my dreams
For I have still my heart
And door and bell
/Mari Uri/
Talvepuudutus
Kahrutanud maa
Kõrgid kõrkjad
Liikumatud lehed
Valge tardumus üle kõrte
Hallisäbrune taevas
Ikka veel öiselt jahejäine
Keset pilvede ühtsust
Otse ehmatavkollane päikesetera
Kauguste hägus
Kuuskede tumedad nooled
Sihtimas päiksesse
Heinamail vaikne rahu
Leinakaskede peened oksaraod
Tardunult leinavad lehtede minekut
Kesk seda vaikust ja rahu
Külma ja kahu
Kodukollete soojendav suits
Tõuseb laotusse
Maren Toom 1982
Kevad
Auto sõidab vurinaga-
VURR, vurr, vurr...
Rattad sõidavad surinaga-
SURR, surr, surr...
Kooli minek raske näib,
raske saada hindeid häid.
Käed taeva poole, hüüan SUVI!?
Kaotades kooli vastu huvi.
Kevadet me ootame,
õpikuid me koondame.
Õues käib lirts ja lärts,
kalendris paistab juba märts.
Autod sopas vurisevad-
VURRSH, vurrsh, vurrsh...
Rattad poris urisevad-
URRSH, urrsh, urrsh...
Puudel õitsevad leevikesed
Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
.....
TÄNA ME SAADAME
laternad teele
sätime sõudma
nad hallile veele
unedest lootsikuis
lükkame hoole
kaugusest kutsuva
toonela poole
tasaseks vaibund
on lainete samm
neid hääletult lõhestab
sõudjate ramm
kes hoiavad
vene kui loodetel loovib
et pardalt ei pudeneks
viimased soovid
ööududest voolitud
aerudel tummad
eelaegade vaimud
kuuvarjude lummas
neil tuultega leping
et minek on prii
hingelaevade ankrujõe
suudmeni
ja enne veel
tõuseb kui toonela päev
paekaldasse sahiseb
hääletult tääv
suikub laternaleek
paitab tuulehoog silma
rannalt avaneb tee
.....
Ratsutamise mõnu
Päikesetõusu nüüd nautida saad,
mil iganes seda vaid soovid.
Kui traavid kastest märjal maal,
või jalutad lumisel hoovil.
Ära käi teiste tallatud rajal,
uus endale leia see siin!
Sinu enda heade mõtete jada,
kindlalt õnnele viima peab nii.
Kuid sinagi vahel eksida võid,
ja kukkudes haigetki saad.
Kuid tõde on see mida isegi tead,
see polnud su viimane lend.
Naeratuse taha peidad valugrimassi,
ei tea kust leiad jõu.
Aga mina tean mis tunne on see,
kui hobuselt kukkuma peab.
Hobu ootab et edasi minna,
kuid sina veel roomad mudas.
Vaevaga ennast nüüd .....
Kadunud
Mu peas veiklevad näod
ja nimed nende taga
öeldud sõnad ja tehtud teod
see on ilmsi, ma praegu ei maga
Inimsuhete virrvarr mu ümber
püüan tulutult leida end sealt
olgu kordaminek või ämber
tuleb otsus emotsioonide pealt
Oma silmi näen sõprade silmis
oma käed leian kallima peost
hing vabana peal pool pilvi
hoian kinni teist, et poleks kaost
Süda hoiul on armsama põues
kõik mis tean on kinni su peas
vahel tahaksin kõndida õues
ja olla see, keda endana tean
Kildudest korjan end kokku
justkui pusle, mis kukkunud maha
kõik, mis käes panen kiiresti lukku
.....