Sõnale minevik leiti 231 luuletust
Mul ei ole palju vaja
Ma olen siin, et sind armastada,
armastada tingimusteta.
Mul ei ole palju vaja,
et tunda end õnnelikuna.
Loevad väikesed asjad,
mis mind panevad mind tundma,
et tahad olla päriselt minuga.
Armasta mind paremini, kui varem
hoia mind veel enam kui enne
armasta mind nii, nagu ealeski
pole teinud sa seda varem.
Las ma rahustan maha
sinu sees pesitseva elajase
las ma juhind sind,
ja vaatame olevikku, mitte kaugemale.
Sinule...
KEVADE HÄÄBUVAS ÕHTUS
SU HÄÄLETUT KUTSET MA KUULEN
KUID SAMAS MA TAJUN -
SEE POLNUDKI SINA
VAID MU ENESE IGATSEV LUULE
SUVE HOMMIKUVALGUSES
TUNNEN SU IHARAT SUUDLUST
SILMI AVADES PETTUSIN -
SEE POLNUDKI SINA
LIHTSALT TUNNEN SUST PUUDUST
MA EI TEA, KAS TULED
KORD KEVADE HÄÄBUVAS ÕHTUS
VÕI ÄRKAD MU HOMMIKUVALGUSES
MA EI TEA, KAS KORD KUULEN SU SOSINAID
JA OLEME TAAS KORD ALGUSES
TEAN VAID, ET MINEVIK PITSITAB MEELT
JA PABER KANNATAB VALUSAT KEELT
MUL SÜDAMES HAAV,
MIS ULATUB LINNUTEENI
AEG TEAB, MIS MINUST KORD SAAB
HEA SEEGI…
Elu
Mis on meie mõte,
mis on meie missioon,
kui vajalik on lõke?
Kas tulevik on me visioon?
Kas me vajame teisi,
või piisab ka endast.
Tahad kodu või reisi,
või pilte iseendast?
Äkki elu on minevik,
kuid nägevus on tulevik,
sest tegelt puudub olevik,
see on Võsu alevik.
Kas sa lihtsalt töötad,
ei mõtle elu peale.
Paar koni ära suitsetad,
naeratad sellepeale.
Aga vaata taevasse ja mõtle
me pole siin ainukesed,
niiet võta kätte ja ütle,
et sinus peitub universum.
Äravisatu
KÜÜNLA VÕBELEV VALGUS ELAB MU SEES
HING VÄRELEB SAMAS TAKTIS
TEAN - SINUTA PAREMAD PÄEVAD ON EES
KUID MISKI ON SIISKI M`US KATKI
SOODE KESKELE VISKASID ÄRA MIND
NÜÜD ÜRITAD JÄRELE TULLA
KAHTLEN - KAS ENAM VAJANGI SIND
VÕIN VABALT SIIN EDASI OLLA
TEADES ISE VAID MINEKU RADASID
HOOLSALT VARJAN MA VÕÕRAILE NEID
EI VAJA MA VALESID SADASID
ET EI KORDUKS, MIS OLI MEIL
Kalake
Olen olnud siin,
kuid mitte nii.
Olnud sinuga,
kuid mitte alati.
Lipsab võrgusilmast
läbi kalake -
kukub kogemata
nina ette palake.
Oh neid sillerdusi,
värve säravaid
peegeldumas mööda
vete tänavaid!
Olen olnud siin,
kuid üldse mitte nii...
Veteks pisaraid
ma nutsin
kunagi....
/Mari*Uri/
radar
sugulus on sügelus
ühteviisi kügelus
lähen
oma rada
pika laua painaja
külakorra laimaja
lähen
oma rada
minevase meenutaja
kopituse leelutaja
lähen
oma rada
võõras õlakehitaja
vale valli ehitaja
lähen
oma rada
ajavaru varastaja
olu takkaparastaja
lähen
oma rada
valuvitsa väänaja
sinu meele käänaja
lähen
oma
rada
Sanya
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
Räsitud
Olen tulnud pika tee,
Olen tulnud läbi tule-vee,
Võidelnud ja üle elanud kõik see tee!
Võibolla istuks ja teeks ühe rohelise tee...
Vedanud ma olen taaka,
Ei kuulanud ma ühtki tarka,
Kuidas saab siis kuulata, kui süda käsib teisiti?
Oh see rinnus tuksuv asi, poleks Sind, oleks elu lill!
Siiski, võtan ühe viski ja põrutan otse orbiiti,
Kust edasi läheb elu normaalsesse biiti.
Kus minevik on minevik,
Ja tulevik on nagu maagiline videvik!
-Janek V.
Kaks tähtsat päeva
Kas me peamegi terve elu
ainult töötama,
kas jäämegi vanadust ootama.
Kas me tahame elust midagi muud,
oleme nõus avama oma suud.
Või tahame ainult raha
millest hakkab ainult paha.
Siin maailmas juhib võim
ära tule ütlema et raha
see oleks puhas jama,
kuigi sellest sul vist kama.
Meile on antud kaks tähtsat päeva,
meie sünnipäev
ja veel üks päev
millal saame teada,
miks me sündisime.
Selle päeva me peame leidma,
et mitte tervet elu maha sõita,
vaid enda jaoks maailm võita
oma tulevastele sellest koita.
Halb minevik ära heita,
et seda enam ülesse e .....
Aja külaskäik
Tuli külla Olevik,
"Meelerahu" kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!
Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba, – olgem ausad -,
oli näha harvu.
Lausus: "Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!"
Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku...
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
"Sõbrakene," ütlesin, "kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!"
/Ma .....
Parim osa meist
Parim osa meist
on meie lastes –
nende kerges
rõõmsas
hoogsas jala-astes,
nende kirkais
helgeis
puhtais särasilmis
töise argipäeva tõsielufilmis.
Parim osa meist
on meie kätes –
meie kallistustes
teretades,
jättes…
On me pihkudes,
mis silitavad pead,
loovad elu armastamisväärset,
head.
Parim osa meist
on meie sees –
olgu minevik me taga,
tulev ees…
See särab teemantina uhkelt meie rinnas
selles südames,
mis kõige kauni pinnas!
/Mari*Uri/
Mida teha siis, kui sinu tulevik on tume,
siis, kui mingit roosat unelmat sul lihtsalt enam pole,
siis, kui juhe täiega on puntraks keerdund kokku,
tahaks tühjaks röökida end, hüüda miskit roppu...
Suitsuotsa süüdates ma rapsin vettind tikku,
üheotsapileti siis ostan minevikku.
Möödanikus püherdades ongi täitsa mõnus,
kuramuse tore tundub noorusaja võlu!
Endale ma kinnitan, et rohelisem rohi
lõhnas hulga helgemalt ja asju, mida tohib
öelda või siis mõelda, oli selles ajas rohkem,
ja et justkui saatuski mind viisakamalt kohtles...
Praeguseks on jäänud ainult me .....
Ratsanik
Oled oma kõrgeim mõte,
oma tegu madalaim -
oma patt ja
oma püha,
oma ilme avalaim.
Iga sõnagi, mis lausud,
loob su elu alused -
saduldab su igaviku,
kuhu sätid jalused.
Iga laulgi, mida laulad,
pinguldab su kannused,
annab kätte ohjanöörid
tänased ja ammused.
/Mari*Uri/
Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüs .....
Meis kõigis
Meis kõigis on natuke tõde,
kuid valed on suuremad,
ja tunded mis segased, on kustuvad..
Meis kõigis on süda,
mis lööb vaid ühele
kuid mis saab siis kui pole seda ühte??
Meis kõigis on tunded,
need kasvavad me sees
ja lasevad paista õnnel, mis ei kesta..
Meis kõigis on armastus,
me kõik armastame kedagi
kuid kas see inimene ka meid armastab??
Meis kõigis voolab veri
ta tee on üks ja sama,
kuid lõpuks väsib me süda, kannatamast...
Meis kõigis on kurbust
kas see oli minevikust või tulevikust,
ta kummitab meid ega hääbu..
Meis .....
Teisend*
kui Adam Levine* laulis telefonist,
mida müntidega täita
siis ma nägin korduvalt ja kordvualt unes
kuidas valin numbrit ja helistan kellelegi
keda ma igapäev ei näe
lahkuminek rebis mind tükkideks
nagu paberihunt teeb seda paberiga
kõigist nendest mõtetest,
mis viisid aina tumedama jõe rüppe
leidsin kirjandusest toe
aina süngemad ja süngemad teosed
et ka iseneese hing purgatooriumis puhastuks
ma ei leppinud sellega kunagi
nii nagu kinnipeetu
oli minus mingi loll lohutus, mingi teadmine
see pole kõik,
kuigi tollal tundus ka rõdult alla hüppamine
hea ideena
.....
Adjöö, Stalin
Mängisin jänest ajamasinaga
võtsin marsuudi minevikku
põrutasin Venemaale irvega
et päästa Eesti tulevikku;
vaatan, et musta karva kuju
pöörab pilgu mulle
ei mõista ta mu tuju
selles mida teen talle;
sini - must - valge lipp käes
ja teises piinariistade komlpekt
sööstan ta kallale täies väes
kättemaksu janu on efekt;
mägede poja kabinetis
pöörasin kõik pahupidi
hoidsin teda ketis
ja toppisin perse dünamiidi;
jätkates diktaatori vuntsidega
mille raseerin küüntega maha
ja muude kehaosadega
ei tee samuti eemaldamine paha;
õigus ja vabadus ta .....
sest vaid nii ma jään elama
ärgates teen kohe voodi korda,
millegagi ma enam ei torma,
proovin rahulikult võtta, lihtsalt olla,
sest vaid nii ma jään hoolitsetuks.
kohtlen inimesi viisakalt,
häid sõnu ütlen piisavalt,
mineviku välja võtan kellast,
sest vaid nii ma jään hellaks.
annan endast parima,
et olla aus, olla hea,
kas töötab, ma ei tea,
aga vaid nii ma jään inimeseks.
ma ei anna alla, vaid näen vaeva,
end sügavamale auku enam ei kaeva,
luban endal südamest häälega naerda,
sest vaid nii ma jään elama.