Sõnale minevik leiti 231 luuletust
Mälestus
Vaikides vaatad selja taha,
oodates minevikust lärmi,
mis on jäänud Sinust maha,
täis hetki, sündmuste värvi,
naeru, ilu, tülisid ja teda,
kes Sind hoidis tunnetega,
olles hetkes, olles vaba,
kõik on jäänud selja taha,
mälestusteks mälestuste rajal,
kõigel lõpp on ikka omal ajal...
- Tarmo Selter -
Ta istub tugitoolis
Isa ei liigu, ega räägi palju
sest ta ujub oma enda mõtetes
enam majast ka ei välju
ta on päevad läbi tugitoolis istudes;
üritab oma labürindis üle augu saada
mis ajus haigutab halastamatult
tahab mitte elu unustada
ja aeg möödub arusaamatult;
ta on kinni minevikus
mis segamini tänapäevaga
ära kaob tal enda isiksus
reageerib ümbrusele kivinäoga;
alzheimerile pole ravi
väga vähe annab vastu teha
mõistus kaob sügavasse kraavi
ta vaim sureb enne keha
Ma ju ei tea
Ma ju ei tea,
kui Sa ei räägi,
oled üksi oma mõtetes...
On hetked head,
mis ei saagi
ununeda tuleviku teel...
On sõnad need,
mis selgust loovad,
neis hetkedes
nad välja toovad
kõik, mis südames ja peas,
need sõnades Sa välja tooma pead...
On aimdused
ja tunded elus,
teine pool ei vaikust mõista...
On kehakeel
siis kõige alus,
vaikusest ei saa ju keegi võita...
Ei saagi ju
veel aru saada,
tulevikku enam pole meil...
Need sõnadki,
mis rääkimata,
minevikku kaovad ajateil...
- Tarmo Selter -
Maskeraad
Varjudes, kus võõraid kunagi ei nähta
elavad sinu süngeimad hirmud
nagu loomad, mis ootavad öösel sööta
avavad oma suud;
kinnitud mineviku õnnest, mida pole olnudki
sinu pimeidamas tunnis
oled sohver, kes pole rallit võitnudki
istud ilma näota kolonnis;
ära sule oma silmad
sellega lõputult end ei varja
valeliku usku hõlmad
jätkad teed tühja karja;
see on lihtsalt maskeraad
kahtlased näod argipäeva paraadil
ja mis kurjust sina peidad
nagu teised, oma moondunud fassaadil?
Viimane aktus
Üks vastik nägu mu ees lendab
mind jälle see survestab
omane on masendus
nüüd siis lõpuks tuli närvivapustus;
mil vljapuud õitsevad
õpilased lõpuaktusele kokku tulevad
riigihümn aga jäi saalis poolikuks
sest kostis nagu kusagil paukuks;
sisenen ja käin koolis ringi
mis tuleb, seda minevik ei kingi
teen koridorides lõpupäeval laske
sest rikutud elu on nii raske;
koridoris parfüüm asendub püssirohuga
pidulikku meeleollu tullakse raevuga
halastus pole argument
iga sihtimine on tõe moment;
purskub verd koolikiusaja kehast
ta süüdi et piinas klassikaas .....
Mõrvamas minevikku
Valede võrgustikus, põimunud hirmus,
võrdlusesse kiindund, turvaliselt pihus,
ainult vingub, võitluses ei liigu,
maailma serval ega ei kiigu,
koomale kisub silmus, iga päev,
iga hääl seal pääs, polnud väärt,
kõike seda, mõte pooldub lebab,
ennast ei leia, ketrab teemat,
edasi liikumata, petmas, igat silma,
jäänud ilma, enam ei hiilga,
aega viitmas, spritz teid niidab,
korraks teile veel pilvedest kiikab,
vaid ennast piinand, saaks ju lihtsalt..
Elada, vana tuleb läbi lugeda,
enne kui uue peatüki saab keerata,
kuiva neelu neelatad, peni koorma kaugus,
auku en .....
Viirastus
Nad kõnnivad seal, salamisi hääled sosistamas peas,
keegi ei tea, mis paberile veab need read, arvavad head,
kuigi juhtideks kasu ahned Orwelli sead, minema peab,
oodates bussi siin peatuses, read ise enesest tulles, sulle,
kes sa ei kuule, ega ära ei tunne, krimpsutamas kulme,
kui heli tungib läbi kuulme, läbi hämaruse, tänavalaterna,
punakas kumas hõõguva tule, lähedale-lähedale su juurde,
rinnus surve, silmuse sulgeb, kirjuks muutes, pihus muster,
mis hirmu tunneb, maast madalast, õudustest magalas,
närvihoogudest end tabamas, kui karjus kui sajatas,
kaela sadamas, .....
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast
Ta ärkab hommikul,
ta märkab poolikut,
jätkab loomingut,
määrab toimingud,
pintsli tõmbed lõuendil,
hoolikalt maalimas igat detaili,
pildil mil teda valesti mõisteti,
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast,
kusalgi oma keldris peidus maailma servas,
pigment kujutlusest, elamas meie kõigi seas,
igat meie mõtet peas ta teab, jutumärkides,
jooksevad tulpadena read, sellel kosmilisel,
komplekselt keerulisel, samas olles imeliselt lihtne,
vaatleja, mõtlematta, minevikust lahti laskmas,
igal korral kui pintsel uue joone lõuendile kannab,
iga ta raske hingetõmme tuult .....
Olles teel...
Olles kuskile teel,
ei märka me ümber, mis toimub,
sihti otsime veel,
kuigi möödunud see elutolmus,
maha jäänud on kõik,
mida hoidsime lähedal vaid,
oli meie jaoks võit
Saada uuele teele, kui sai...
Oli kõik see, mis jäi
kaugele tähtede poole,
siiski oleme vaid
maailmas üksteise hooles,
mida hoiame veel,
seal vaid mälestused mineviku teel,
üksindusse ka jääme
kuigi arvamuselt seltskonnas me...
Vaata tähtede poole,
ehk kuugi valgustab Sinu teed,
päikesest leiad hoole
kuigi pilved näivad varjavat veel
Sinu rada, mis nüüd
on vaid eesmärgiks kuni ei .....
Häbi rahvale
Tahan minna tagasi minevikku
mil Eesti polnud sellinne peldik
kontroll määrab eriolukorra tulevikku
pidanud see range olema algusest saadik;
meil nakkumine hakkab ületama naabreid
iga päev haigestuvus suureneb
loen internetis tõusvaid numbreid
kindlustunne minulgi hõreneb;
küll tuleb see aeg
kui kevadel surnud üle 1000 haige
nüüd tõbised mu tädi tütar ja poeg
pandeemia lõpp pole helge;
hoidke distantsi, palun
oma oraga võõraid eemale torkan
ise veel tervete sekka kuulun
ja lolle kividega viskan
Võõras veri (Iseseisvusmanifest)
Minevik oli kui lõputu needus
see sümboliseerib musta meie lipul
sajandeid valitses rahvast ujedus
polnud lootust enne 20 sajandi hakul;
kodutunne ja kodusoojus
laste naeru enam ei eksisteeri
iseseisvus oli kõige alus
selle meilt võtnud kõik võõras veri;
ka taluloomad on omal jalal
I. ilmasõda oli sümboolne muutus
väär on hoida profiili madalal
nüüd lõpuks tärkas see võimalus;
oma maa ja rahva eest me võitleme
see soome - ugri pärusmaa
Baltimaades oma riiki nõuame
võõras veri me soontes voolama ei saa
Lunastus
Ükskõik kuhu kaen, sütitab mu tülgastust
ma põlen vaenulikkusest
ükskõik kuhu siin lähen, tunnen ahastust
sest see koht kajab ebapühadusest;
põrgu on tühi
sest kõik meie deemonid on siin
mis tuleb, minevik seda ei pühi
oma lunastuse täide täna viin;
kaasas padrunid, siin pole tagasi minemist
kodus laual enesetapukiri
alustan koolihoones lõpupäeval tulistamist
sütitan nurkade taga tinakiiri;
õpilaste kehad vedelevad elutult hallides
tean, et keegi niikuinii mind ei armasta
verine kättemaks tuleb sallimatuses
püssituli lõpetab selle kooliaasta;
saad .....
Mõrad
Maailm pimeduses kobab
otsib minevikust tõde.
Mälestusi kauneid lubab
inimhinge habras aade.
Kui selja taga tajud varju
enda rajal kõndimas.
Tea, et pimeduse hingekarjus
käib õiget sihti otsimas.
Seinapeeglis pikad mõrad
looklevad kui ajavaod.
Igal teel on omad võrad
mõned tulemas on veel.
Kõks
Hüljatult ma ei üllatund, Ema üsas ju, juba tappa tahetud,
kasvades kõigi keskel tulid vaid valed suust, varakult,
internaati saadetult, esimesel võimalusel kodust minema ajatud,
ehk oligi parem üksindus, kui iga päev vaid mõnitav tümitus,
väljudes toast alles kui kõik maganud, et süüa võtta külmikust,
pidev süüdistus, et minust omavahel neil tekkinud iga tüli uus,
kõiges, pole ka ime kui õied, 12 aastaselt juba olid süttinud,
Hoolides: kuidas läheb siin keegi ei küsinud,saaks kiirelt läbi
kooli tee, et poleks rohkem tüli must, kõiges püüdlikult,
kuid nend .....
Nad ei armasta sind
Nad ei armasta sind,
tunded mida ei tagasta hing,
Kuulen kuidas vaid sulgub ring,
Tuul tolmu puhkus siit,
Segadustes valikud lukustusid,
Untsu läinud iga kustunud riim,
Tundmatu nägu lisaks uskumatu piin,
Süda murdus, kildudena maha kukkusid,
Lõpuks iga petisega juhtub nii,
Sõnum on prohvetlik, nähes su olemist,
koorus kaunist viljast vaid koletis,
teid justkui tehasel liinil toodeti,
pole erinevust, hõimulikult kõik tehtud,
eksi suunas, pead murdmas, vanaduses nutmas,
süda iial sees puhka, keegi tegelt ei kuuland,
nooruse olid valesse kohta suunand,
kuigi pere ja l .....
Kuristiku serval
Kuristiku serval ammu
oled enesega.
Edasi ei ühtki sammu,
tundud ebalevat.
Käed sul kütkeis, kinni seotud.
Silmadki sundima suletud.
Ühel pool on kaos ja hirm,
teisel vabadus ning arm.
Ümber pöörata ei saa -
seal vaid minevikuvarjud.
Suunda valida ei tea,
sa ängistusest karjud.
Võin su vastu olla hea
ning ulatada käe.
Kuid olen aus, et ma ei tea,
kas ise rohkem näen.
Mina võingi olla see,
kes sind ahastusse rihib
teisalt äkki sama tee,
meil tuleviku kingib.
Mine tasa - ja süüta uus tuli uues aastas.
Mine tasa - ja usu, et tulevad päevad täis päikest ja õnne,
et mured jäävad maha möödunud aastate minevikku,
ees seisab sirge ja tasane tee.
Mine tasa - ja looda, et homne päev on tänasest parem.
Mine tasa - ja armasta.
Mine tasa - ja kuula, kuidas kell lööb sinu taga elu ilusamaid tunde.
Ta hakkab sind unustama ...
Ja sa tunned seda ... närviliselt ... subkutaanselt ...
Proovin midagi leida ... ja teada saada ...
Ja ärritage hinge oma välimusega ...
Ta hakkab enesekindlalt elama ...
Naljaks ... flirtima ... ja sõpradele naeratama ...
Ja õhuke niit murrab minevikust ...
Mis püüdis pikka aega mitte murda ...
Ta alustab nullist ... Mis siis saab?
Nullist alustamine pole üldse hirmutav ...
Kuid jube ... ootamine on kasutu ... see ...
Kes ei hooli oma südamest elus ...
Ta hakkab sind unustama ...
Ja teate, et ta unustab teid kõik ...
Ja aeg täidab tühja m .....