Sõnale minna leiti 579 luuletust
lase mul minna
lase mul minna,
kas pole ma piisavalt kannatanud
lase mul minna
sinna
kus paraneksid mu valud
kus ööminutid mööduksid uinudes
mit´su draamakeeristes suigudes
lihtsalt, palun
lase mul minna
enne kui syda mul tolmuks kuivub veel
siis lase mul minna
ja leia uus syda, keda purustada
neid sydameid palju on su teel
olgu sul vähemalt valutu
-Reijo Roos-
25.1.2020
Milleks minna
See on see
kuidas see tundub siit ....
kauge ja võõras on see kõik
mis pole siin
siiski vahest
hing igatseb eemale siit
Ilm on heitlik
talv on pime
või pole midagi uut enam siin
Samas see kõik võlub
nagu kergem suvi
päike
meri
lumine talv ja
vananaiste suvi
Või hoopis meeles vaid vilu tuul
lörts
vihm
või rikkis lift
.... küll kevad kõik tasa teeb
mis vastu veel.
kuhu minna Su sõnade eest
luulega abielus olemine
ei tuleks enamusel
kõne allagi ometi tehakse
seda aastaid ollakse koos
vihmased venivad sügised
hallid pikad talved korraga
päikest pilgeni täis kevaded
ööd kus padi on kuum
tuba kahvatuvalge
kuhu minna Su sõnade eest
mis on liialt puhtad malbed
kui hing arglikult lehtib alles
Ma lähen sest ma tahan minna
Tihti asju teeme mõtlematult
Ootame et keegi midagi välja pakuks
Vaatame kaugusesse
Istudes veelgi kaugemal
Kogeme elu
Kogemata elamist
Me peaksime minema
Ka samme lugedes
Me peaksime märkama ka olevikust kõrvale
Vahel peaksime lihtsalt olema vaikselt
Ja kuulama helisid
Mille summutame kõneledes
Labasemaid kõlasid
14.04.2018
Keegi saaks mu eest vetsu minna?
Ärkasin palju varem, kui tahtsin
põievalu sai tunnetada
seega voodist väljuma pidin
aga katsun uuesti magada;
sest ei meeldi, et uni rikutakse
enne äratuskella IGA PÄEV
oma keha ori poti ette aetakse
aga seda teha on suur vaev;
miski muu pole tugevam unest
kui põis ja pärasool sind torkimas
mõtlen, et tahaks teha voodi vahest
argipäeva leevendust on häda rikkumas;
pööran külje ja teise
kõhuli ja jalad sirgu
ükskord peab minema ise
mis on igaühe põrgu;
keegi saaks mu eest vetsu minna?
et koorem kaoks ise seest
sisikond tõmbaks end vinna
mingi maagia .....
Sügis veel ei taha minna
Sügis veel ei taha minna,
kondab maal ja kondab linnas.
Viskab seljast kirju rüü,
see on talve-tuleku süü.
Kuldsed kingad jalast heidab,
samblasülle ära peidab.
Mõtleb, mida võiks anda, võtta veel,
et väga kurvaks ei muutuks meel.
Nõnda sügis ringi kondab,
kondab maal ja kondab linnas.
Peidab, jätab maha midagi,
kuldne sügis hinge püsima jääb alati.
ma ei taha Sinust lahku minna
Sa oled kogu aeg minus olnud
isegi siis kui Sind veel polnud
midagi väga habrast puhast
ja õrna sellist mida pelgasin
endale kogu aeg palusin
miks muutusid Sa äkki sõnadeks
ma uskusin meeletult uskusin
sellesse mida pilguga puutusin
kartsin eile trammis pärast
Sinuga kohtumist vagunist
väljumisel inimeste
puudutusi
ma ei tea kus on valu piir
sellistel öödel kui kuu pudeneb
meres kildudeks
jalgade all krudisevad lehed
mille pungi kevadel
Sinu asemel suudlesin
paadi kolksatused
aerude küljes kuu heledad killud
Sa oled mus alati olnud
kuula .....
Aita mul minna
Tunnen, et see õhk minu ümber lõppeb otsa.
Reaktsioon tekib, kui lämmatad tunde nii ehtsa.
See kõik on võrdeline, kui kägistaksid mind.
Aga palun, tee seda, kui see rahuldab Sind.
Annan Sulle vabad käed, tee minuga kõike.
Kõike, mida soovid, isegi kui see on lahtilõige.
Meeldiks see, sest igal juhul, isegi kui valvan
õhk lõppeb igal hommikul, kui silmad avan.
Ma olen sellest nii väsinud, lausa jõuetu.
Vaimne seisund on olematu ja kui, siis armetu.
Lihtsam olekski Sul teha üks, kaks, kolm… lõiget,
et mitte kuulda enam ühtki mu appihõiget!
Palun tee seda ja las .....
Lase mul minna
Lase mul minna,
lõpeta mu piinad.
Mata mind maha,
oma mälestuste taha.
Lase mul minna,
see valu mind tapab.
Lõpeta mu piinad,
las muld mind katab.
Lase mul minna!
Nii lahkelt käsi,
lõppu mul pakub,
Luba ma lahkun.
Sa lasid mul minna,
Lõpetasid mu piinad.
Nüüd süda nii tasa,
hing trambitud on maha.
Kallis ma lasen Sul minna
Kallis ma lasen Sul minna
Üle metsade, järvede ja soode
Üle sumeda mere
Üle lageda taevakaare
Üle musta madala maa
Ma küll ei tahaks aga tean et Sulle meeldib nii
Sulle meeldib olla vaba
Muretu kui lind
Kallis, lenda
Ma lihtsalt vaatan pealt kuis lahkud
Ma tunnen, ma vaikin
Lasen Sul olla iseendas
Usalda mind, ma ei murra Sind iial
Kuigi see murrab mind end
Ma vaid mõistan Sind sügavalt
Vaatan Sulle silma
Ma olen hinges Sinuga
Kallis, tean kes Sa oled
Ja tean kuidas Sa siia said
Austan Su soove
Ma ei taha Sind muuta
Tean, ma ei saakski
Vaba lind peab lendama omata .....
Üksi ajalukku minna
Üksi ajalukku minna
ei iial soovinud
ma tahtsin sinna minna
kus vähesed on viibinud
Kord tulevikust leides end
tundes aja puudutust
nägin aja serval seismas end
silmis pilk nii ääretu
Siis meenus kõik mis möödunud
see kõik siis tagasi tuli
veel selgemalt kui iialgi
see polnud lihtsalt uni
Suur kevad
Kevad maadleb talvega,
kes nüüd kellest jagu saab?
Talv on paksus lumekuues,
kaitseb end, lund juurde tuues.
Kevad oma soojas rüüs,
võimas on ka tema hüüd.
Voolama laseb kevadveed,
sillutab talve minekule teed.
Kevad tirib pilvedest päikese välja,
siin pole talvel enam nalja.
Talv see aru saama peab,
et pole mõtet võidelda-
Suure kevade endaga.
Sind ootan
Ma kallistaks sind
terve elu kui saaks,
sellel lõpmatu hind,
su embusesse jääks.
Sinust mõtlen kogu aeg,
mu mõtteis toimub laeng,
sest tean et sa varsti lähed,
sinust maha jäävad tähed.
Neid ma iga õhtu vaatan,
üle taeva laotan.
Oma pähe ära kaotan.
Need tähed kõige ilusamad
ma kuulen, need vilisevad,
mälestustest need kilisevad.
Sind ootan, aeg edasi ei lähe,
kuigi tean, et seda on päris vähe.
Kui sa lõpuks mu kätte jõuad,
siis aeg aint edasi sõuab.
Ma naudin igat väikest hetke
sinuga tehtud mõnusat retke.
Kuid tean,
et sul on aeg jälle m .....
Palju küsimusi ilmataadile
Miks tali ei taha ära minna?
Miks kevad peab tõmbama küüru selga?
Miks linnud peavad laulma lumistel okstel?
Miks talvekülm peab näpistama pungi puudel?
Miks pilvede vahel peab päike olema valvel?
Miks tali hoiab kevadet meist nii kaugel?
Tahaks päris kevadet ja suve
ei jõua ära oodata kohe!
Pilveke ja Päikene
Taevalaotuses on näha
Pilve Päikesega koos,
vahel Pilv see nutta tahab,
taas siis päikene on hoos.
Pilveke see vahel nutab
rõõmust üle Päikese,
oma piisad maha jätab
toitvad, rõõmuläikesed.
Päikesel on omad tujud,
vahel veidi kuumemad,
taevalaotuses kõik sujub,
päevad saavad kaunimad.
Eal ei tohi tülli minna
Pilveke ja Päikene,
kuumust tuleb juurde liiga,
müristamas äikene.
Päikene see läheb ära,
öises ilus tuleb Kuu,
Pilvekese varjus särab,
jahedust loob öine tuul.
Siiski Päikene see ärkab,
taevas särama see lööb,
Pilvekene teda mä .....
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
