Sõnale minu leiti 2302 luuletust (parimad)
täita armastusega kosmos
mis on minu arm
võrreldes tähtede
põlemisega valguse
tulemisega läbi jäise
pimeda kosmose
Päikeselt siia
ometi kordi lähemal
helduselt mis saada
võib endalegi piinaks
täita armastusega kosmos
mis oleks suurem sellest
mida teha võiks inimene
loomise jätkamise nimel
ülal vähem oleks külm
ja pime
Käed ei püsi teki peal
Võin olla uhke poiss
sest mul koolis suurim noku
seda kadestab iga klass
ja isal on minusse usku;
alles 13 aastane
eas, kus muutun meheks
tulvil energiat ja uusi emotsioone
vaevalt elu rahulik oleks;
olen klassiga ekskursioonil
ja käed ei püsi teki peal
ühel ööl voodinaril
istukil üleval seal;
telefoni valgel peidus
on pilte paljastest naistest
mööda vorsti käsi liikus
lasen auru välja ihadest;
järsku tatikad ringi tormavad
nad teinud lollusi
ööajal tagasi jooksevad
eiranud omaniku korraldusi;
kui tädi siia tuleb
siis kahe käega võidu onasin
mu .....
EMALE
Ma nukkudega aru pean,
mis emale teeks meelehead,
mis talle sära silma tooks
ja terveks päevaks tuju looks.
Kuid nukud ei tea miskit kosta.
Nad soovitavad kommi osta.
Kuid minu jaoks liig lihtne see –
komm alati ei imet tee.
Ma hoopis luuletuse loen
ja siis veel talle kaissu poen.
Ma talle kõrva sosistan,
et: sind ma väga armastan…
Just nii teen päeva rõõmsaks emal
ja näen, et särab silm nüüd temal.
Kodumaa muld
Seal kus on valguse hari,
Seal kus on südamekuld,
Olla seal alati parim,
Kus on kodumaa muld.
Seal mu hing on alati,
Kus esiisade hüüd,
Veri mis maa eest valati,
Minu sees voolab nüüd.
Lõpuni käima pean tee,
Mõõga maasse surudes siis
Ja järgi kes tuleb veel,
Ta edasi jällegi viib.
Põlvest põlve läheme nii
Ja südamed täis on tuld,
Alati parem on siin,
Kus on kodumaa muld.
Tauno Rahnu
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Andsin Innocentius IIIle lõuga
Rändasin ajast tagasi
kaasas Eestimaa lipp
tahtsin kaitsta meie inimesi
ajamasin on mu nipp;
ristiusk oli fašistlik
Teutooni ordu kurjast
keskaeg oli ebainimlik
usuga jäädi kinni ajast;
leidsin selle paavsti troonilt
lükkasin käised üles
tõin tervitusi Eestilt
kättemaks ta surma ahvatles;
andsin Innocentius IIIle lõuga
siis haarasin mõõga tupest
torkasin ta läbi jõuga
ja võtsin ta bulla rüpest;
minult saab tunda eestlase viha
tulin koju tagasi lennuga
tükeldasin usuhullu liha
"Püha" Rooma Impeerium sai pika puuga
Kevad
Sulas lumi,
masendusest saavad üle puud,
rohelus ja soojakraadid,
minu naerusuu.
Ei rivist välja suuda viia
seda tormituul,
ei öine jahedam õhk,
tõmblev alahuul
ja nõme naaber,
las ajab oma jonni väikest.
Kuulan muusikat
ja naudin rõdul päikest.
Kevad hinge rõõmu toob,
tärkab elu-huvi.
Läheb paremaks kõik
ja lõpuks saabub suvi.
Eesti keel ja kirjandus
Eesti keel ja kirjakunst,
mõtte salapära,
luues kaunist kirjandust,
hoiad sõnavara.
Kandes endas suuri sõnu,
elulisi hetki,
naudid eesti keele võlu,
kirjanike retki.
Mina hoian oma keelt,
hoia Sina ka,
oma kodu, oma meelt
ühes minuga.
- Tarmo Selter -
2024
KAOTUS
LUIGED ON LENNANUD ÄRA
LEHESAHIN MU JALGADE ALL
TAAMAL PUNETAB PÄIKESEVÄRAV
KUID MAAILM TUNDUB NII HALL
ISTUN PINGILE OOTAMA IMET
MÕTTED KEERLEVAD MÖÖDUNU SEES
VAID SOSINAL ÜTLEN SU NIME
TUUL PILLUTAB LEHTI MU EES
SULEN SILMAD JA OOTAN SIND ÜHA
HETKEKS TUNNEN SU SUUDLUSE MAIKU
AEG SESKUB - NII HABRAS, NII PÜHA
KURB IGATSUS HINGES MUL KAIKUB
MINNA RASKEMGI VEEL ON KUI TULLA
TUHAURN MINU PIHKUDE VAHEL
LUMELIBLIKAD KATNUD ON MULLA
SUUR ARMASTUS KATKES MEIL KAHEL
Vanaemad
Mu unenägudel on muinasjutu tiivad,
mis vanaema rääkis minule.
Need läbi täheväravate viivad,
ja hommikul kõik päikseks seguneb.
Head mõtted kujundavad nii mu päeva,
se´s vanaema mälestus on sees.
Kuid unenäod nüüd kiirustades läevad
justnagu koltund lehed ojavees.
Nüüd oma lapselapsel räägin unejuttu
ja sillutan tal tähetätraist teed.
Aeg voolab aga peatumata, ruttu -
Kord mälestusteks jäävad jutud need.
Imeline kevad
Puudel õiepungad kissitavad silmi,
ere päike kiiri pillutab.
Samblasülle kukkund vihmapilvi,
vihmaussid mullas sügaval.
Kevadtuuled õõtsuvad,
vaikne on metsamüha.
Meri tasa lainetab
laineharjal näkineid magab.
Kevad oma võluga
aina meelitab.
Minus miskit pakatab,
hing lööb õitsema.
Minu tore kool
Minu kool on tore.
Meie jaoks ta uksi ei sule.
Koolikellal kaunis heli,
seda kuuleb iga meie kooli veli.
Tundidest saame me tarkust,
vahetundidest virkust.
Kunstiõpetuses joonistame,
liimime ja meisterdamine.
Päevikusse õppimise kirjutame,
kodus ülesanded lahendame.
Kooliaasta jälle möödas,
suve kohaletulekust oleme rõõmsad.