Sõnale minuga leiti 211 luuletust
Kuskil ajas kinni
Isa tuleb minuga rääkima
sellest, mida enne polnud
aga panin ta ümber mõtlema
sest olen ta juttu ennegi kuulnud;
iga päev ta seda unustab
nüüd ei tea miks on köögis
klaasi veega solistab
kraani jooksma jättis;
hüüab oma naist
õde ütles, et ema nädalaks ära
isa väidab, et pole kuulnud vist
alzheimer on ta eripära;
masendunult tugitoolis istub
iga päev ta arusaam halvem
ei mõista, kes teda kutsub
sest ta mõistus sureb kehast varem;
auke täis on dementse pea
ohver jääb sellega jänni
mis lapsed ja mis naine - ei tea
mäluta oled kuskil ajas kinn .....
ei oleks lihtne andestada
sa ei lähe mul peast välja
sa teed kogu aeg nalja
sa paned mu pea keerlema
ja mu mõtted pidevalt ekslema
sa oled minu saladus
sul on see eriomadus
olla müstiline ja õrn samas
ning olla minuga kuidagi armas
sa oled minu süütunne,
iiveldustunne, ebamugavustunne
oled mu tumeduse pai,
üks jube hea kohvisai
sa oled mul salaja südames,
seda olen näinud sinugi ilmetes
kuid tundeid ei saa välja näidata,
neid ei oleks lihtne meile andestada.
Talve bluus
Lõpuks õues külmapühad
katab valge vaip kaunid vaatekohad
aga see ilm sobibki Eesti mehele nagu mina
mul meeldib saunas panna tina;
põis hakkas laulma
tatsusin õue külma
tulime kusele kaksi
ja näitasin paljast noksi;
siin seistes temperatuuritaju kadus
minuga see viga kordus
ei paista, et uriini suriseks
suguti tõmbus tumesiniseks;
ja ei jätnud noku jonni
on külmunud seest kanal kinni
alla abitult vahin
ei aita kui pihku nühin;
tormasin tagasi sisse
soojaga kusi jälle niriseb
tühjendasin häda sülikividesse
nüüd leiliruum haiseb
Ilus ja kole
Ma võin oodata minuteid, tunde.
Aastaid, sajandeid, soikudes unne.
Ma võin leida, mida leida ei anna.
Ning ka loota, kui lootust pole anda.
Ma võin vaadata hingede sisse.
Piiluda sinugi hella südamesse.
Ma võin tunda, mida tundsid sa eile.
Mida mõtled sa praegu mind leides.
Kas hea või olen ma paha?
Kuidas vastan, mida öelda ei taha.
Olen nii, nagu loodud ma olen.
Vahest ilus ja vahest ka kole.
Vahest põlen ma vihast kui tuli.
Vahest pehme kui talvine lumi.
Kuid igav sul minuga pole.
Olgu ilus ma täna või kole.
Hingepill
Hing mul sees pilli lööb,
imeline tunne südant sööb.
Mida tunneb süda ette?
Või ei tunne ammumöödunud patte.
Praegu üksi olla on hea,
no ei ole üksinda,
kurb muusika on minuga.
Hing mul sees
aina tahab pillida,
nutulaulu seest välja pressida.
See ju kaunis jõuluaeg.
See ju hingede nutuaeg.
Kuhu, ma seda ei tea
Kuhu küll kutsud sa mind?
Ütle kuhu ma minema pean..
Elan elu vaid oodates sind,
kas on see hale, ma seda ei tea.
Iga öö on kui valede valu.
Ning vaid igatsen asjatult miskit.
Ma ka nutan või haledalt palun,
ei abi, ei kedagi kuskilt.
Minu mõtted on minuga üksi,
nad kui põlevad tasasel tulel.
Ma pole luban'd, et teelt ma ei eksi
aga ükskord ma koju ju tulen.
Kuhu, ma seda ei tea
ning ka millal, mul aimugi pole.
Kuid ükskord ma saan tundma mis pean
olgu ilus see tõde või kole.
Ei tunne mida näen, Ei kuule mida tunnen
Ei liiguta, tasakesi kiigutan,
ei tule sa minuga, ei kavatse kiinduda,
istutan seemne, jälgin toimuvat meeltes,
ei kellegi muuga kui just Sinuga vestlen,
leidmata meedet, peitmata hägust,
oodates selget, voolates tühjaks verest,
iial saamata terveks, peegel oma südamel,
ei lootnudki, et mind mõista oleks kerge,
ammu kadunud, salamisi haudunud,
et maha lüürilist annet ei oleks maganud,
kogu see tõekspidamiste madalus, vagad suud,
ennast pettuste keskelt tabanud, äkki olen mina;
hoopis see kõige alatum, kes selgesti ei vaadanud,
sa ei mõistaks ka kümmne aastaga, et ma t .....
Lühidalt
Ennast säästmata, sind paika ei tulnud määrama,
mida rohkem vabaks üritad väänelda, seda enam,
kinni jääd, ja ei pääse sa, iialgi, liialt mind piirasid,
pole pahane pole vihagi, kahju, et endiselt vibalik,
kui neid stiile ihkasid, ei suuda iial olla minalik,
universaliseerisin teadmised ja rajudust pillasin,
alateadvuses kopeerid mu ridasid, teeseldes,
et originaalsed pliiatsid su pinalis..
Ükskõikne, kui endaga võitleb,
Ükskõikne, kui ennast kavalaks mõtleb,
Ükskõikne, kui minuga end võrdleb,
Üksi võitled, iial sügavalt mõistmas,
mis mu sõnumist pärine .....
Kui sa vaid mõistaks..
Kasvasime koos, eraldi välja teiseltpoolt, vanaks jääb iga noot,
ja süüd endalt ei veereta seekord, kuid äkki paraneb miskit ükskord,
kannan selle eest hoolt, annan endast parima, enne kui mõni holmes
mind jälle narrimas, et ma "halamas" vaid pajatan valust,
see mu inspiratsioon, mis iial ei kadund, ma laulu kandnud,
kuniks kõigest maisest lahti lasnud, isegi kui laastun,
mulle leiba taevas pakkus, sellepärast igavene austus,
igavene truudus igavene lahkus, küsi ja saad ausalt vastust,
kuigi teid ei huvita, pole isegi süüdi kuigi vabandan,
vastikud ja kavalad, .....
Nutiluti Pöialiisu
Libastun, väljendan kirja luult; mind nad pilganud; kui end minuga võrrelnud; see pea neil pooltki nii ei mõtelnud; krabiseb igas päevas vaid jõledus; nõme ju; kõrbeb kortsus kulm; mu moodus on hull; naeratus suul; mu mure on kuult; tundmus mis juhtunud; plaan ei luhtunud; sest teda polnud; kurku tuld; tekitades; mekkind maailma vaadet; settib tasapisi hingepõhja varavalges; juurde sulle andes; ande mis vaatleb; ei ma kahtlend; vedada on minu see rakend; nõnda lahkelt lasen oma tahke kiire ande; mis piinleb puhtas aates; kurbuse saatel; muundun seest pannes; sõnasid kõlama; .....
— M KAvaral Tuksel [2]
et mu kaaslast ei lükataks kraavi, kuigi nüüd ta juba põgenes, mõistis ohtu mu tõdedel,
tõdes end, kui mu kõnes polnud tühi paljas keelepeks, hetkest hetke selgeks teen,
meetmeks pehme veste seest, leian eriskummalised teed, hinge südame kasvatamiseks,
taeva puhastus tulele tagastamiseks, pühendus neile kõigis mu salmides, Looja poole,
rallides, igas sõnas valmis keeb, hariv meede, taas siin tassin kergelt, kui lendlen,
tõsiduses, õpin tundest, kõnnin luules, tagasi terve mõistuse juurde..Võitmata kedagi,
ei tea küll miks meelelahutust nad minust eeldasid? See pole ju .....
Helesinine massaažilaud
Sa oled pikali
Ja massaažilaud on sinine
Helesinine
Ja sa ootad
Kuni ta tuleb
Ja sa ootad
Ja sa näed
Et lina su all
Selle koemuster on tohutu kui seda lähedalt vaatad
Iga niit on nagu köis.
....
Sa tunned käsi
Aga teistmoodi
Ja soojust
Aga teistmoodi
Nagu polekski midagi
Või oleks tuuleõhk toas
Sa tunned mu pikki juukseid
Oma õlal
Ja sa tunned
Et ma istun su peal
Ja sa tunned mu keelt oma kõrvas
Ja mu lõhna
Ja hingamist
Ja sa keerad end ringi
Ja vaatad mu silmadesse otse
Ja näed mind
Ja ma istun su kõhul
Ja sa ikka näed mind
Ja ma tulen su juurde
.....
Tähendus
Arvasin, et tähendan Sulle
päris palju.
Jah, arvasin, et tähendan Sulle palju.
Noh, siis lootsin, et tähendan Sulle midagi.
Jah, midagigi...
Aga siis anusin, et tähendaksin Sulle no nii natukenegi.
Aga, mitte midagi...
Jah, ma olin mitte midagi.
Valus.
See on kõrge kukkumine.
Jah, kukkumine.
Sa ei jalutanud minuga alla,
ei saatnud mind alla.
Sa lükkasid...
Ai, mul on valus.
Haarasin veel kuskilt kinni
poole peal,
nii väga püüdsin jääda
sinna poole peale.
Ma rippusin,
hüüdsin Sind,
Sa tulid...
Ja rebisid mu käe lahti,
kui Sul oli võimalus päästa. .....
Üks
Maailma äärel kõõlumas,
tuleb taeva taat
Andes kuradile üle minu õla õlu ta,
minuga sõbrustab..
Võrukael, lõbus naer, tõhus laeng,
rinnus laeb, virkus lahkest,
siirus tahtest,minast minna lastes,
siit must raev, on kadunud,
saabunud, valutult, arutlus,
kaaslust saatnud purje tuul,
päevadest saanud aastad,
kui ennist oli mure suur,
siis nüüd,
aeg möödub muretult,
visioon, selgus, nägemus,
kohas kus ükski muutuse eest pääsenud,
loovus mille tõttu tunnen end päästetult,
kõik andsin, kõik võtsid, iga tilk tindist,
mis värelust silmades võltsis, erald .....
Hingede harmoonia ...
Kaunis kevades kohtasin , mai päeval sind,
nüüd päikeseline maailm, vaimustab mind.
Igal saabuval õitseajal loodan leida ta üles,
tuled kui tookord õnnelik vastu, õied süles.
Ülev armastus meid embab , erilisel hetkel,
kingib elurõõmu , naeratuse särava palgel.
Vahel tuleviku õnn, koos ei saabu temaga,
hinge igatsused jäävad , neis oled minuga.
Armastusel südames ajatu on kuldne troon,
hellitab sul hinges noote tunde kaunis toon.
Elus võid kogeda , neid mitmeid oma teel,
sellist kui esimene , seni leidnud pole - veel .
Hansi!!!
Üks ammu unustatud tunne
Üks ammu unustatud tunne,
see tunne jälle
kerkib seest.
Maailm justkui
vajub unne
mu teadvus kistud
ribadeks.
Sadu teravaid nõelu
torgivad mu elupuud.
Ma mäletan su õelust
mind jälgib ärev kuu.
Ulg mind saadab tasa
pimedus mind irvitab.
Kuniks iseend ma avan
kätleb kurbus minuga.
Mis ka lootsin leida siit
leidmata võiks jäädagi.
Kõik unustusse vajuks -
seda ööd ma enam ei talu.
Kiigub vana roostes värav,
vana kuuse silmis lein.
Rohtunud ammu meie rada
mõni valu on nagu vein.
Vaatan pilvedega tõtt veel
ja tallan rada igavest.
Kes teab, mi .....
Aita mul minna
Tunnen, et see õhk minu ümber lõppeb otsa.
Reaktsioon tekib, kui lämmatad tunde nii ehtsa.
See kõik on võrdeline, kui kägistaksid mind.
Aga palun, tee seda, kui see rahuldab Sind.
Annan Sulle vabad käed, tee minuga kõike.
Kõike, mida soovid, isegi kui see on lahtilõige.
Meeldiks see, sest igal juhul, isegi kui valvan
õhk lõppeb igal hommikul, kui silmad avan.
Ma olen sellest nii väsinud, lausa jõuetu.
Vaimne seisund on olematu ja kui, siis armetu.
Lihtsam olekski Sul teha üks, kaks, kolm… lõiget,
et mitte kuulda enam ühtki mu appihõiget!
Palun tee seda ja las .....