Sõnale miss leiti 150 luuletust
Takso teab paremini
Aastaläbi, eriti suvel
kõige hullem siis liiklus
jalakäia laip vedeleb tee pervel
sest takso ruttu liikus;
zebral ilma teed andmata
pedaal põhjas on ju teadus
jääb liiklejale mõistmata
misasi on liiklusseadus:
meetrid ja sekundid jooksevad
transportida rahvast on missioon
samal ajal kliendid loevad
palju lapsi alla jäänud on;
kui ärimaailmas tähtis kiirendus
nii allajääjate elud saavad loetud
see teenindaja nahaalsus
ja eesklaas on verega kaetud;
ei loe punane tuli
ja teised linna peal
mis rataste alt tuli
küll jõhker pilt seal;
sest takso teab par .....
Ärevus
Inimesed rapsivad, rapsivad,
kuni mõistavad, et rapsimine ei too enam mingit kasu
Selle rongi pealt tuleb maha astuda
Aga kuhu poole?
Kuhu edasi?
Kas joogi, söögi või tablettidega tuimestada oma ülitundlikkuse taju, et olla vähem teadlik sellest, mis toimub ümberringi?
Sest nii me võtame ju maailma vastu:
läbi enda ja enese kaudu
Ärevus ei lase mul olla,
süda on rütmist väljas,
linnatempo ei sobi mulle
Kui kunagi saan endale kuldsed käed või
leian endale inimese, kellel on olemas need kuldsed käed,
siis kolin maale elama
Nii paljugi ärevust võib lihts .....
Tuletõrjuja
Välk ja säde süütavad metsa
leegid siis lähevad karjamaa võssa
maa leekides, me palvetame vihma eest
on vaja kutsuda pritsumeest;
nii palju sind on vaja
alati kuuled seda kaja
kõrvalruumist väljakutse on
sest algab uus missioon;
see sangar andnud oma elu
ta töökoht pole mingi lelu
nii südi on tuletõrjuja
oled kohal, kus appikarjuja;
pole kunagi jääd sinu veenides
mil ühiksonda oled teenides
au ja töö kiidab tegijat neile
keda hädakorras vaja meile
Ööloom
Aju jahvatab ja jahvatab,
joon öösel kohvi,
kuigi ei tohiks
Mu silmad on tagurpidi,
näen enda sisemust,
seal on palju arusaamatust
Minu missioon siin elus?
Ma ei tea
Mul on aeg-ajalt deja vu hood:
olukorrad, mida olen näinud,
muusika, mida olen ennem kuulnud
Muusika, mida mitte kuidagi ei ole võimalik olnud
mul kuulata,
aga kuidagi väga tuttavad
Olukorrad, mida olen unenägudes näinud,
need ketravad kuidagi reaalsusesse
Võib-olla näen mustreid asjades ja sündmustes
ning need mustrid eksisteerivad ainult minu peas
Ma ei tea,
ma olen ööloom,
nagu kassidki
Is .....
Juku ettevõtlus
Jukul on jälle suvi
aga kodus midagi ei toimu
peas kaardub kruvi
sest raha vastu on tal himu;
jäätist rannas müüa ei viitsi
enda ettevõtlus on parem
üht kaupa omab ta issi
miks ei mõelnud sellele varem?;
putkal seisab suur stend:
"Suur türa ja palju tisse"
pornoajakirjadega tudvustab end
müüb tänaval paljaid misse;
kiimas pubekad, vanad mehed
kastide viisi äri õitseb
sest, kui räägivad eurotähed
ettevõtlus hästi maitseb
Ja teate mida: vanemad olid uhked!
Achilluse taak
Me kõik võiks olla surematud
nagu meie eeskuju Kreekast
aga see taak geenides istutatud
valus hüppeliiges tapab ka eestlast;
kas sõidan rattaga
või mööbli vahel jalutan
läheb kand vastu pauguga
nagu jalgpallur, maas jäset valutan;
jääb jalg kinni igale poole
või igasugu saasta ette
nüüd rooman kraanikausile
et pista hüppeliigest vette;
mu lateral malleolus
e. pindluu mügarik
hoiab mind põrguvalus
see on kehaosa vastikuim äbarik;
mõtlen, miks need andis evolutsioon
siis garaaži poole lonkan
võtta rela on missioon
et küljest mügarikud saetud saan .....
sirelid õitsevad
tõused täna vara üles
oled enesele poeet
vaatad pilvi läheb üle
kuum veel lillel leek
sinagi neis päevis
kuskil oled
hõõgub vaim ja meel
juuksed märjad taeva sinast
aega uks on lahti veel
mida ootad loodad
ei tea isegi
ilm läheks lihtsalt soojaks
muud ei midagi
*
ma imestamast
endiselt ei väsi
kui maa seest
välja tuleb rohi
kasel tagasi on lehekohin
kõrvu mullast puude tüvest
tõuseb öösel tume kohin
mingi kummaline sosin
et hetkes mõnes
nii hommikuni
olla lihtsalt tohin
et kõik see jõena
voolab verre
jääb sinna päevaks terveks
.....
rõõm
mis rõõm on tunda
öö jääb järjest lühemaks
taeva alune
pimedusest tühjemaks
valgust aina rohkem
tuleb päeva juurde
elu kaela ümbert
võtad kinni jälle kahe
käega
justkui ema sülle
peidad õitsemisse näo sa
õena su elu kohal
valge juuni
hommikuti uksel vastas
päiksest helde suvi
paitab põski huuli
kingi veel üks kohtumine
kingi veel üks kohtumine
hullutav jahe kibe
enne pilkast pimedust
mu õlgu silmi nägu
veel riivaks kasvõi pilk
Su käte puudutus
ma ei muutuks homme
nimetuks
*
end õitsemisse kui pillab
sirel sa jälle joobud
sellest imest
kuhugi jää enam hiljaks
hetkes oled kohal
mets kus heleroheliselt
kohab sügiseti kirkalt ruskab
tulvavetes luhad
talv teeb nukraks
kõik korraga on selge
puhas ei miski saada
pole jõudnud veel olemises
jahtund tuhaks
ka ise ei küsi mis oli kunas
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
Vabaduse järele haarates
Ma kardan,et pean kaklema Su naistega,
nagu alati olen teinud,
igaühega neist,
võõrustades neid Sinu südamekeerdtreppidel
teadvustades neile, et oot-oot, te tõesti ei tea ju nii palju kui mina.
Iseendada tähtsaks muutmine.
Võimalik, et ma ei tea, mitte midagi.
Aga eile oli meil kahe sõbra päästmine uppumisest, uppumissurmast
või isegi kolme?
Kõik nad maitsesid vabaduse järgi.
Kui sa lõputult endale teise pärast midagi keelad,
hakkab see vili muutuma veel magusamaks,
veel paremaks,
veel ahvatlevamaks.
Jäävad varastatud tunnid.
Jäävad "saame ikkagi .....
Kui tuled üle piiri ...
Ida - Euroopa saanud tähelepanu
läänega võrreldes erineb suhetes
kõik avaldavad kaosele halvakspanu
aga tegudes rohkem hääli, kui Brüsseli sõnades;
sest diktaatori mõtted vaevalt peatuvad
ta rohelised mehed on maiad
kes nagu kiskjad sisse tungivad
ukrainlannade kehad on nagu soojad saiad;
enne kihutas Karu üleolevalt
kes nüüd kaugemale enam ei sõida
tal on varustust piisavalt
aga sõda endiselt ei võida;
refr:
kui tuled üle piiri
siis välgutatakse kiiri
kui tuled üle piiri
satud hakklihamasinasse
ja su laip viiakse krematooriumisse
rohelised mehikes .....
laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse
*
Valguse kevades
ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*
nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa
jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale
on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab .....
Pisikene ahne mees
Kuidas nii pisikene mees
jaksab kanda kurja südant enda sees?
Tal raske on, kuid sellest ta ei hooli,
missest, et tagumiku all istus katki
oma tooli.
Süües aina kasvab tema isu,
varsti lõhkiminekul on va' risu.
Silmadega tervet maailma pugib
ja näljasena nagu hunt,
saagi poole rühib.
Kurb tõde muidugi on see,
et ahnus ajab ikka upakile...