Sõnale moistmine leiti 35 luuletust
Pole silmi pole suud, justkui otse vabrikust
Korda kolmandat, tunnetan, mida taevas täna kingib,
mida täna valab ta mu tinti, harmoonilist viisi, ennast säästmata,
tormi vihmas seistes räästata, aitab ta mind, sest olingi juba läinud kärssama,
Tõusud ja mõõnad, lükkab ja tõmbab, kuid iial kedagi ära ei põlgand,
Pean teda sõbraks, terve elu ta õpetused kõlanud mu kõrvas,
Samas vormis mis kõik teised, kuid ei kedagi päris sellist..
Kellel küsimus küsimuse enda üle tekkiks, ta kogemus
kingitusena koguneb mu peekris, püha graal, sest see vaid tõe
enesesse jätmas, ei vaja lohutust, enese mõistmine inimkonn .....
Lollvara
Üllatus
Tulles sõnal mille mõistmine jääb teadmatuks,
Peaga puus, seadmas suus, ei peata puur,
iial laps sees ei muutunud, ei murdnud tuul,
muunduv kõik pealuus, midagi kindlat küll
ma siin ei uskunud, kutsun kuud,hämaras,
ta puudutus, katab maad hõbedane kuub,
üksindus, milles kuulnud muud, kui naabri koeri,
miks puuris lind laulab?
kui kauua, kui kauua,
pole mõõta võimalik mis saanud armsaks
laulan, et ma kardan, et ei saagi kunagi vabaks,
võitlusest, et jahimees mind ei tabaks,
või perepoeg sulgi ei kiskuks mu sabast,
Kui kaua, kui kauua? turvapaika endale .....
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
Sa minu hinges joonistasid tähti
Su käsi puudutas mu põske ainsat korda
Nii hell ja pilk oli nii hullult soe,
Ma ütlen "Jah" sul kasvõi miljon korda
Ei mingit kahtlust minus sellest pole.
Ma tulen järgi kasvõi maade lõppu
Mul kõik käib ringi sinu pärast peas,
Ma olen jõudnud oma mina tippu,
Ma tean, kes olen teiste seas!
Sa avad minu silmad, läbi nende - hinge
Sa avad minu sisu enda jaoks
Sa joonistad ju tähti - see on vinge
Ma sureksin vist, kui see kõik kord kaoks.
Ühel ööl tähtede all,
Maad kattis esimene hall,
Mere kohin kõrvu puutus,
Siiski oli millestki puudus.
Oli see hellus ja hool,
Ehk mõistmine või Validool?
Täpselt enam ei tea
Kuid seal kaotasin ma pea.
Ta jäi nende mändide alla,
Ja rannaliivale,
Su käte vahele ja
Sinna, pargi rajale.
Ma näen
Ma näen. Ma näen seda.
See hele valgus paistab silma
ning koondub võrkkestale.
See teeb haiget, see paneb proovile
mu jõudu, kuid mina
seisan lõpuni.
See muutub aina heledamaks,
see liigub mulle lähemale.
Ma ei näe enam oma lähedasi,
See on liiga lähedal mulle.
Ma ei näe enam kunagi neid,
keda ma siiralt armastan.
Selle teadmine teeb haiget,
selle mõistmine ajab pisarad silma.
I.R.
Lihtsalt kuula
Kuula hääli
Mis ümber sul kostuvad
Meenuta mälestusi
Mis vähehaaval kustuvad
Mõista unistusi
Mis sügaval sinus elavad
Takista mõtteid
Mis rõõmu sinust neelavad
Väärtusta neid
Kes alati sinust hoolivad
Hinda neid
Kes mustast päikese voolivad
Ära kunagi loobi
Nendest mälestusi tulle
Meenuta neid
Kes kallid on sulle
Fööniks
Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored.
Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki,
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki…
Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu.
Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu .....
Oh, sõber!
Kas ehk sõprus pole
muud kui imetlus.
Imetletavate iseloomu
endasse imemise püüe.
Ka sellegi taga peitub
egoism, kui ma ligimesest
miskit ei oota ega
pane ta õlule täitmata
jäävaid kohustusi.
Ei eeldada kellestki
miskit ei tohiks.
Puhas siiras hetkeime
me vahel kui säde
helgatab.
Kui mõttevahetuses
elektrilained me peade
kohal välgatamas.
Apaatiline tundmus
läbi õhu.
Sügisele
Pärlendavad vihmapisarad
Pihlapuu punavail kobarail
See on sügise kingitus
Päikesekuld jalge all
Pilvesäbrud pea kohal
Sügis ma ei armastanud sind varem
Aga täna ma armastan
Täna imetlen sinu heldeid käsi
Peidad lehtede vahele kuldrenette
Riputad pliidi kohale piparmünti
Kööki tood sooja moosi lõhna
Ja kaminasse õdusalt praksuvad tulekeeled
Tagasi kodukollete ette
Kutsud väsinud rändajad suveteilt
Sa oled suur võlur
Kord naeratad ara päikesekiirena
Paitades viljade punapõski
Kord sajad puhta veena
Poristele treppidele
Ja koputad oma kurba meloodiat aknaile .....
Sõber on see, kes naerab Sinuga koos.
Sõber on see, kes pühib ära pisara.
Sõber on see, kes mõistab Sind või vähemalt proovib seda teha.
Sõber on see, kes ulatab Sulle käe, kui kukkuma juhtud.
Sõber on see, kes on Sinu vastu aus.
Sõber on see, kes ei viska peale esimest tüli Sind prügikasti.
Sõber on see, kes armastab Sind sellisena, nagu Sa oled.
Armastus
Üks neiu kord kõneles
normaalsuse kastist.
Ma tundsin, et mul
pole sinna mahti.
Ei peata mind
ühiskonna poolt seatud piirid,
sest tean, et mõtteis
vaid sinuga viibin.
Ei julge sul´ öelda,
sest kardan, et lahkud.
Kardan, et ausus,
see ajab meid lahku.
Ei teised või teada,
et armumas olen.
Ei teised või teada,
sest tagajärg oleks kole.
Kas tunda armastust
on mõeldud vaid vanadele?
Või on lubatud ka armastada minul?
Kas tõesti pean alluma seatud vanustele,
et see sobiks teile nagu orkestrisse viiul?
Targad on rääkinud iidsetest aegadest :
"Tunn .....
Peidus - kõigi eest
Külge sulanud külmale südale,
Närbub lill, lootes parimaid aegu.
Lehed langevad alla, üks ühele -
Veidi soojust saaks, kübetki praegu.
Killud murduvad, süda jääb jäässe,
Oota natuke veel, ära kuku.
Ära kurvasta, küll sa ka pääsed
Võtmed leiduvad igal ju lukul.
Näed kuis kuu, paistab, seal kaugel,
Soosib sulle parimaid aegu.
Veidi veel, ole, süda on kange.
Hella pai tee tal õrnakse käega.
Tiina Klemets