Tullakse kokku, üle Eesti ja kaugemaltki. Mina istun paigal, ajalugu liigub mu eest mööda mälestuste näitemänguna. tri:nu
tuul kaldapealselt veeretab jõkke kuivanud lehti lõplikult Emajõe põhja vajub möödunud suvi
ära ütle sul elus on olnud õnne et sinust see karikas mööda on läinud käest kätte mis paljudel käinud surm ääreni täitnud päeva põrguks taevani läitnud
Ei ma ole tuisu peale tige, las keerutab ja mässab-, see ma vahel ise...
Paksu lume sisse vajuvad isa suured jalajäljed. Neisse oma pisikesed jalad sätib laps väike. Nii saab ta oma esimese sammu uue - isa moodi ja hästi suure. 2018.a. detsember
Esimene advent möödus ruttu, oli kurbust, oli nuttu, oli silmadesädelust ja rõõmu, lahti said harutatud sõlmed, mis olid keerdu.
Milline viha maailma rahvaste vastu... Milline raev inimesel inimese vastu... Viha põletab seest ja väljast, kuhu see inimkond niimoodi jõuab?
Vanadus ehk sinust mööda, lähebki vist ringiga. Jälle aasta läinud, saabun sinu juurde kingiga. Oled endiselt nii pai, särab rõõmust silm. Kallistuste saatel aina õnnitlen ma sind.
aeg kui käes sa samamoodi õisi endalt pillad lemmetad kui toom jääd õitsemise ihast ilma pisar silmas et iial enam pole noor näole uhkusega lange sul valge pruudiloor
Aastaring on jälle möödund, sünnipäevgi taas kord saabund, aeg see liigub, Sina mitte, Sa ajale teed silmad ette, särades ja olles ise naine - kaunis, imeline. - Tarmo Selter - 2023
Su otsaette vajutatud oli... eelmise luule algne ja parendus, selline moodne sõna see parendus.
Võililledest punusin keti nii soe oli südamel. Võililledest punutud ketil nii sügavad tunded ja mälestused sees...
samamoodi nagu pimedus ja valgus jääb aega alles sünd ja surm elu nõtke habras hurm inimeses sündiv kurbus
Paks on mets, mis mind ümbritseb, seal palju lurjuseid pesitseb Kas ootab mind hunt või karu, ei saa ma aru! Kellegi vari vaid liigub mööda salu
Teeäärsed võililled mais kõik kooldus õhtuni kogu aeg päikese poole end usaldamas üleni tema hoolde nõnda lahti kui hing oleks samamoodi elu poole 15.05.2022
Minus vaikus võtab maad, minutid aina veerevad, tunnid pikaks venivad, mõni päev on ööstki pimedam, aastad aina mööduvad, tulevad ja lähevad.
...hing ihkab taga aegu, mil mängitud sai ringmängu, kordamööda "Kes aias?", olime- Nii kõvasti, me kätest kinni hoidsime...
Vahel võtan kätte kandle kandlekeeli silitan Oma armsa hinge palvel möödund aegu meenutan Nii palju võlu ja valu on pilli südames Ma ikka seisan jalul Eesti pinnal, mullases...
Täna toon ma ühe lille katan laua kahele Ühtegi päeva ei lähe mööda mil ei mõtleks sinule Oled olnud üks ja ainus tõeliseks sõbraks minule