Sõnale motisklus leiti 38 luuletust
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Milleks meile see valguse lein
Pikk ja põhjalik pimedus
Vallutab meeled ja keeled
Saaks sooja ja valgust
Tuleks kevad
Uus algus....
Küll tuleb
Kuid enne naudime antut
Hõbekandikul kantut
Põhjatut avarust väljas ja sees
Tähtede sära pimedas vees
Kahvatut kuukiirt
Ja pimedat pehmust
Enese ehtsust
Ja ülimat tõde
Pimedus on valguse õde
Vaata
Kuis pimedas säravad tuled
Inimmeel mõtiskleb enam
Tähine taevas on kenam
Pimedus paitab ja peidab
Küünlaleek seinale heidab
Varje,mis tantsivad tangot
Sumbudes raugesse hinge
Mis avardund enese sisse
Ilus see õhtu
See tants
Ja see vein
Mil .....
Tänavad
Kõndides tänaval, vaadates üles
Jälgies inimesi, läheb mõte uitama.
Kes nad on ja milline on nende lugu?
Elu on ime, ja kokkusattumus,
Et mõnest inimesest möödudes
Satub sinu pilk ja mõte temale.
See peatub seal vaid mõne sekundi
Ning peagi unustad ta
Ja temast saab vaid inimene kellest möödusid tänaval.
Kuid ka tal on oma lugu,
Oma siht, oma elutee.
Kuhu suunas astub ta küll tänaval?
Millise ukse ta avab? Kes teda ootab?
Võid ju küll mõtiskelda kuhu tõttab võõras,
Kuid siiski jääb see teadmata
Ja varsti ta unustad,
Sest sinul on Sinu tee,
Temal on .....
Hullus ajas
Kaheteistaastane kriminaal,
kinnises osakonnas,
nutmas.
Nutmas taga oma hoolitsevat õde,
kallis õeke aitaks teda,
Küsiti sult, tahad sa keda?
Arvasid et olen sind jätnud,
meie pisikesed mälestused maha matnud.
Kuid ei - ta ei ole sind jätnud,
ta otsib sind hullunult,
võttis vastu teate hirmunult.
Nüüd mil teab ta tõde,
tahab olla iga sekund sinu õde.
Lootsin, et ei lahku sa iial minu kõrvalt, aga tead ? Sind rööviti minu juurest.
Nüüd pean maha matma kõik mälestused,
tundsin pisteliselt valu mis torkis südames.
Meenub hetk mil olid veel kindlalt hällis,
.....
Vahest kurb on meel
Kodu on puhas, korras ja vaiknegi,
liialt vaikne, et hakkab kõrvadele,
toob nutuvõru hingele.
Inimesi tahaks näha vahest rohkemgi,
näha nende toimetusi, siblimisi,
üksi poleks siis.
Lapsed ammu pesast läinud,
kaugel on nad siit.
Kuskilt kaugelt kostub kõrvu,
pääsukeste vidiit, vidiit!
Ukraina Memme-Taati
Ukraina Memme-Taati
istuvad koduaias, oma pingi peal.
Neil alles on veel natukene maadki
ja suur armastus südame peal.
Ei ole neil kuhugile kiiret,
atra seadma veel peab.
Vast pojad mängisid koduõuel-
Aeg, see varastanud sõjale nad.
Kiisuke lööb kurba nurru,
hiir teda ei peibuta.
Sügavalt poeb Memmekesel sülle,
Taadike kassi silitab.
Mis tuleb homme või ülehomme
ei nad ette tea,
kuid koduke armas on neile,
kus rahus puhata hea.
Kodumuld on nii kerge, kerge...
Ukraina poegadel mullast tekk on peal.
Memmekene vajub tasaselt unne,
Taadikese õlg toetab väsin .....
Rahutus
Kas kusagilt on paistmas valgus?
Kas selguseks jagub veel ruumi?
Kas tõesti see kõik on alles algus?
Kas peatada annab sõjatuuli?
On küsimusi palju ning mõtteid kahtlevaid,
maailm hüüab valjult, et kõik see lõppeks vaid,
lootes kuulda viimaks mõistuse ja rahu häält,
sest kaua võib veel viia rahvast surma piiri pealt?
Kaua vaadatakse pealt, kuidas üks on tapmas teist
käsust hoolimatu poolt, lootuses, et veel üks võit
on väärt nii palju elusid, et ego kasvatada,
jättes nutma peresid, keda surm on lahutamas?
- Tarmo Selter -
2022
Mõtisklusi vihmasajus
Kord vihmasajus taevast nii tumedat,
silmitsen sumedat valgust jubedat.
Sulgedes silmad, kõndida lennates.
Kadunud hingi, kordi veel emmates.
Põigates kohtades, radadel vanadel.
Surudes ohtratel, emotsioonidel sadadel.
Kohates jälle, tuntud tundmata teid,
et kuulata uuesti vanu kuulatud ei’d.
Erinevad inimesed, rajad, sp pole enam teid…ja mõndasi neid.
Ära kurvasta…varsti pole ka meid.
Mõtisklusi talvest
Ei ole iial tundnud tuult,
mis nii mahedalt paitab
Jaanuari kuul!
Teedel jääklaas sillerdab
aeglasemalt nüüd sammegi sean
Rebin kaelast kootud salli
peidan käpikud taskusse
pähe jätan sooja paela,
mille kallim kinkis minule
Alles olid puud kõik härmas
paukus vali pakane
Päike taevast vaatas alla
Suure valge kuu sarnane
Nii sarnased on ilma tujud
inimestega-
Iial ei või ette teada,
mil hakkab mässama
Selgus,valgus
Mõned päevad jäänud veel
Mõned sammud jõulueel
Mõned unistused, soovid
Mõned lendu lastud troonid
Kas ma vihkan,mida ootan?
Kas ma ootan,mida vihkan?
Kas loen päevi edasi
või hoopistükis tagasi?
Selgust,valgust juurde vaja
on mul sellel jõuluajal
Mõned päevad jäänud veel
Mõned sammud jõulueel
Tuli praksub
Tuli praksub kaminas
ahjusuus on priske jõulupraad
Jõuluglögist punetaval palgel
saadan taeva poole oma palved
Laualt napsan apelsini-koorin
kuusepuult üht piparkooki noolin
Mis muuta küll saan
või tahan oma elus?
Sel jõulukuul on mõelda veidi valus
Kevad südames
Päike esimesi kiiri kuldab
jääkaane alt pääseb ojake
Lumehang end laiali laotab
päästab valla kevadvee
Põõsastes pajutibukesed
silmi lahti avavad
Lõunast jõudnud linnukesed
pesakohti otsivad
Taamal põllud haigutavad
varakevad nende rõõm
Kuskil kanad kaagutavad
nii soe,nii soe on südamel
