Sõnale motisklus leiti 35 luuletust
Tänavad
Kõndides tänaval, vaadates üles
Jälgies inimesi, läheb mõte uitama.
Kes nad on ja milline on nende lugu?
Elu on ime, ja kokkusattumus,
Et mõnest inimesest möödudes
Satub sinu pilk ja mõte temale.
See peatub seal vaid mõne sekundi
Ning peagi unustad ta
Ja temast saab vaid inimene kellest möödusid tänaval.
Kuid ka tal on oma lugu,
Oma siht, oma elutee.
Kuhu suunas astub ta küll tänaval?
Millise ukse ta avab? Kes teda ootab?
Võid ju küll mõtiskelda kuhu tõttab võõras,
Kuid siiski jääb see teadmata
Ja varsti ta unustad,
Sest sinul on Sinu tee,
Temal on .....
Hullus ajas
Kaheteistaastane kriminaal,
kinnises osakonnas,
nutmas.
Nutmas taga oma hoolitsevat õde,
kallis õeke aitaks teda,
Küsiti sult, tahad sa keda?
Arvasid et olen sind jätnud,
meie pisikesed mälestused maha matnud.
Kuid ei - ta ei ole sind jätnud,
ta otsib sind hullunult,
võttis vastu teate hirmunult.
Nüüd mil teab ta tõde,
tahab olla iga sekund sinu õde.
Lootsin, et ei lahku sa iial minu kõrvalt, aga tead ? Sind rööviti minu juurest.
Nüüd pean maha matma kõik mälestused,
tundsin pisteliselt valu mis torkis südames.
Meenub hetk mil olid veel kindlalt hällis,
.....
Vahest kurb on meel
Kodu on puhas, korras ja vaiknegi,
liialt vaikne, et hakkab kõrvadele,
toob nutuvõru hingele.
Inimesi tahaks näha vahest rohkemgi,
näha nende toimetusi, siblimisi,
üksi poleks siis.
Lapsed ammu pesast läinud,
kaugel on nad siit.
Kuskilt kaugelt kostub kõrvu,
pääsukeste vidiit, vidiit!
Ukraina Memme-Taati
Ukraina Memme-Taati
istuvad koduaias, oma pingi peal.
Neil alles on veel natukene maadki
ja suur armastus südame peal.
Ei ole neil kuhugile kiiret,
atra seadma veel peab.
Vast pojad mängisid koduõuel-
Aeg, see varastanud sõjale nad.
Kiisuke lööb kurba nurru,
hiir teda ei peibuta.
Sügavalt poeb Memmekesel sülle,
Taadike kassi silitab.
Mis tuleb homme või ülehomme
ei nad ette tea,
kuid koduke armas on neile,
kus rahus puhata hea.
Kodumuld on nii kerge, kerge...
Ukraina poegadel mullast tekk on peal.
Memmekene vajub tasaselt unne,
Taadikese õlg toetab väsin .....
Rahutus
Kas kusagilt on paistmas valgus?
Kas selguseks jagub veel ruumi?
Kas tõesti see kõik on alles algus?
Kas peatada annab sõjatuuli?
On küsimusi palju ning mõtteid kahtlevaid,
maailm hüüab valjult, et kõik see lõppeks vaid,
lootes kuulda viimaks mõistuse ja rahu häält,
sest kaua võib veel viia rahvast surma piiri pealt?
Kaua vaadatakse pealt, kuidas üks on tapmas teist
käsust hoolimatu poolt, lootuses, et veel üks võit
on väärt nii palju elusid, et ego kasvatada,
jättes nutma peresid, keda surm on lahutamas?
- Tarmo Selter -
2022
Mõtisklusi vihmasajus
Kord vihmasajus taevast nii tumedat,
silmitsen sumedat valgust jubedat.
Sulgedes silmad, kõndida lennates.
Kadunud hingi, kordi veel emmates.
Põigates kohtades, radadel vanadel.
Surudes ohtratel, emotsioonidel sadadel.
Kohates jälle, tuntud tundmata teid,
et kuulata uuesti vanu kuulatud ei’d.
Erinevad inimesed, rajad, sp pole enam teid…ja mõndasi neid.
Ära kurvasta…varsti pole ka meid.
Mõtisklusi talvest
Ei ole iial tundnud tuult,
mis nii mahedalt paitab
Jaanuari kuul!
Teedel jääklaas sillerdab
aeglasemalt nüüd sammegi sean
Rebin kaelast kootud salli
peidan käpikud taskusse
pähe jätan sooja paela,
mille kallim kinkis minule
Alles olid puud kõik härmas
paukus vali pakane
Päike taevast vaatas alla
Suure valge kuu sarnane
Nii sarnased on ilma tujud
inimestega-
Iial ei või ette teada,
mil hakkab mässama
Selgus,valgus
Mõned päevad jäänud veel
Mõned sammud jõulueel
Mõned unistused, soovid
Mõned lendu lastud troonid
Kas ma vihkan,mida ootan?
Kas ma ootan,mida vihkan?
Kas loen päevi edasi
või hoopistükis tagasi?
Selgust,valgust juurde vaja
on mul sellel jõuluajal
Mõned päevad jäänud veel
Mõned sammud jõulueel
Tuli praksub
Tuli praksub kaminas
ahjusuus on priske jõulupraad
Jõuluglögist punetaval palgel
saadan taeva poole oma palved
Laualt napsan apelsini-koorin
kuusepuult üht piparkooki noolin
Mis muuta küll saan
või tahan oma elus?
Sel jõulukuul on mõelda veidi valus
Kevad südames
Päike esimesi kiiri kuldab
jääkaane alt pääseb ojake
Lumehang end laiali laotab
päästab valla kevadvee
Põõsastes pajutibukesed
silmi lahti avavad
Lõunast jõudnud linnukesed
pesakohti otsivad
Taamal põllud haigutavad
varakevad nende rõõm
Kuskil kanad kaagutavad
nii soe,nii soe on südamel
Ma ei kao kuskile
Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha
Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud
Me ei kao ku .....
Uue aasta mõtisklus
Pole näha uut aastat,
aga tunnetus on küll.
Hinges imeline rahu,
süda pole külm.
Aasta algus kogub tuure,
paneb mõtlema.
Tähetarku, kaardimoore,
päid vangutama.
Hingepõhi puhtaks saanud
uue aasta eel.
Tuleks kannatustevaba
terve aastake.
Kuigi ööd on külmakarged,
maa on lumeta.
Siiski kõrgel taevakaarel,
üks täht on sabaga.
Siiski täna taevas valla,
lasi lumeteki alla.