Sõnale mottelend leiti 19 luuletust
"Põleta kõik mu kirjad" filmi vaadates
põleta kõik mu kirjad
korduvalt olen nii öelnud,
nii sulle kui talle
milleks neid igavikku kaasa vedada
kui mõttelendki saab sellega hakkama
kui hommikuti kirjutusmasina taga
toksid oma igatsusest tulvil kirju
ja mõtled emotsionaalsete piinamisriistade peale
mis sind viivad eemale
igapäeva argimelust
jah, pisarate pärlitest saaks teha endale kee
isegi neid müües miljonäriks võiks saada
kui see oleks minu eesmärk
kurbuse kaudu rikastuda
või täita nendega metsatulekahjudes hukkunud florat ja faunat
kes justkui piiskade aurustumise saatel
ootamas on uut päeva
.....
Hommikul
Igal hommikul naerata endale
kas siis mõttes või päriselt peeglis,
tõustes jäta vaid omale kanda veel
elu ilu, sest on ju veel keegi,
kes naeratust Sinu suul naudib,
silmisse sära veel toob,
minnes ta juurde, tee kalli,
positiivsust nii juurdegi lood.
- Tarmo Selter -
2023
Kureparv kõrgel taevalaotuse all
Näen kõrgel taevas kureparve, klu, klu,
veel saadavad maale hääle.
Kuis ühineda tahaksin kureparvega
ja koos nendega igatsevalt kluuksuda.
Tahaksin tunda maa ja taeva_vahelist piiri,
tunnetada kerget hõljumist...
Tunda eemalolemist
ja lahkumisvaluga minemist.
Selline ongi mu mõttelend
vahest olengi kui tiibadeta lind.
Katki hing mul siit ja sealt,
murekoorem lasub südame peal.
Maailmgi rebitud on tükkideks,
inimesed kui linnud,
valmistuvad rändudeks.
Kus on siis paik, kus rahu saaks?
Nii kõrgel, nii kõrgel
on taevakaar...
Sügis hinges
Ma olen kaotsi läinud,
suur soov on leida end.
Hing laokil, maha käinud
mu hajuv mõttelend.
Uitaimdus elurihmast
poob naeru vääraks suul.
Tuul eksleb tundevihmas
ja kiigub hingepuul.
End sügisporri tallan,
mus tuhmub häirekell.
Saan lähenevad hallad
jäätantsuks südamel.
Toomepuu
Toomepuu on puhkenud õide-
lõhnavad, õrnroosad nad.
Ööbikut saab varsti näha
Toomepuul, seal laksutamas.
Imeline Toomepuu
õitseb terve maikuu.
Õitest salamisi marjad saavad,
marjad nagu mustikad,
mis suu mustaks muudavad.
Toomepuust on laule loodud,
luulel lastud lennata.
Maalitudki Toomepuud on
mõne pintslitõmbega.
Toomepuult ma mõne oksa,
emale võiks kinkida,
Mõtteis paneks oksal laulma-
õrna ööbiku oma viisiga.
Vahel tunnen
Vahel tunnen end lihtsalt endana,
viib mind mõttelend ajas rändama.
Vahel tunnen, et aeg see läheb ruttu,
siiski olen veel iseenda usku.
Vahel tunnen ära hetked, mis nii tähtsad,
minu eluajal olnud nõnda vahvad.
Vahel tunnen elu, hetki ajaloost,
lootust ja ka melu, mida elu toob.
- Tarmo Selter -
2022
Kõneldes
Kõneldes südamega,
väljendad Sa tundeid,
kõneldes hingega,
näitad enda sisemust,
kõneldes mõistusega,
oled rahulik ja kaalutlev,
kõneldes käitumisega,
väljendub Su mõttelend.
Kõik, mis teed,
on osa Sinust,
hetked Sinu seest.
Sa elu näed,
saad osa ilust
või varjudest Su teel...
Tarmo Selter
2022
Tugev tuul
Nii hirmu äratav, et ta põgeneb,
tundeid mõtteid ei tõdend te,
kui kõnelen, küsitlen kust mõttelend,
üle üldse pärineb,
neis värssides, ei värise, sisemisest,
tehes välise, teile ehk äri see,
ei lepi autoritaarsusega isegi kui käsite,
Nii hirmu äratav, et ta põgeneb,
tundeid mõtteid ei tõdend te,
kui kõnelen, küsitlen kust mõttelend,
üle üldse pärineb,
neis värssides, ei värise, sisemisest,
tehes välise, teile ehk äri see,
ei lepi autoritaarsusega isegi kui käsite,
teie mannetu käitumine on hädine,
daatumit määrides, kuuendat meelt vältides,
s .....
Ükskord ammu...
Ükskord ammu hakkasin ma joonistama laulu,
mõtted tulid segunedes pliiatsite kaudu,
maali alla paberi ma tegin laulu mõttest,
nii hakkasin ma joonistama laulu ülesvõttest,
mille kaudu nägin päikest, tundeid, mõttelendu,
naeratusest tekitatud maalimise indu,
lõpuks kõigest sündis laul, mis veel on olemata,
pliiatsitest sõnad said, mis kirja panemata...
Veidikene mõtlen, ei jää miski vaka alla,
lõuendile endast lasen pliiatsites valla
mõtted need, mis peidus olnud, hetked olulised,
kõik mis praegu väiksed tunded, olid elulised,
olles laps või teismeline, tunded .....
Mõttelend
Õrn udu
kastene maas
liblikas rohukõrre peal
virvendus õhus
läbitungiv päikesekiir
soojus südame peal.
Pilved vatiselt pehmed
rändlinnud varakult teel
mõtteis neil järele hüüan
Head teed! Head teed! Head teed!
Loksumas sinine meri
üksik kajakas vahuharja peal
istub seal üksinda seni
kuni lainetus uhub ta sealt.
Rannaliival ei ühtegi jälge
jalajälge kaks
maha jätan seal
merekarbid haigutavad liival
neis kohina äratama pean.
Teadmatus
TAAS ISTUN PIMEDUSES, MÕTLEN AINULT SULLE
SUUR LOOTUS ÜMBRITSEMAS MIND
ON HINGEPÕHJAS SOOV, ET KORD SA KUULUD MULLE
JA AVALIKULT ARMASTAKSIN SIND
KUID SINA OMA MÕTTELENDU HOIAD KIIVALT VAOS
JA SÕNADESSE SA NEID KA EI SEA
NII OOTAN SIND JA TEADMATA, MIS KAOS
MIND LÕPUKS TABAB - ON SEE HALB VÕI HEA
Puhang
Mind pressib tehnokraatlik linnaelu
kokku kui tuuma, kuid mulle mõttes
meeldib miskit muud luua,
miskit uut tuua, mõtteallikast juua
inspiratsiooni nektarit.
Loon mõttes kujundeid ma oma hektarist.
Eks ma vist juba alguses
nägin elu vähe teises valguses.
Litsun pausi, panen seisma klausli
ja elu lihtsalt tardub ees.
Mõtlen ja unistan - mediteerin,
nii mõtteid ma tulistan, kui esoteerik,
Verbaalseid padruneid sepistan,
sõtkudes tainast veelgi,
millest lõpuks sepik saab.
Astun üles trepist ma, aste astme järel
iga astmega jääb järgi paska aina vähem.
Õel silm, ä .....