Sõnale muld leiti 122 luuletust (top)
Kodumaa muld
Seal kus on valguse hari,
Seal kus on südamekuld,
Olla seal alati parim,
Kus on kodumaa muld.
Seal mu hing on alati,
Kus esiisade hüüd,
Veri mis maa eest valati,
Minu sees voolab nüüd.
Lõpuni käima pean tee,
Mõõga maasse surudes siis
Ja järgi kes tuleb veel,
Ta edasi jällegi viib.
Põlvest põlve läheme nii
Ja südamed täis on tuld,
Alati parem on siin,
Kus on kodumaa muld.
Tauno Rahnu
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)
Loomad rooli taga
Piirkiirust ületada ei tohi
nii seatakse teisi ohtu
kui olla juhm, ära juhi
seadus neisse hästi ei suhtu;
mul pohhui mis neist saab
pangu jah masinaga pauku
mis saab, seda saatus teab
viskame mulda nende hauaauku;
mul autos pardakaamera
ning oskan lõuga anda
kaua ülbitsejad ei naera
sest "ässad" liiklust ei esinda
Lapikene maad vanadele meestele...
On mõni mees kes räägib nagu jõuab….
Teab täpselt kuidas elama peab hästi..
Kui ükskord elu sadamasse sõuab…
Ta jüngrid vapralt jätkavad kuis kästi…
Üks on tark ja räägib kuidas teisi võita.
Iga sõna pole kaugelt sulakuld…
Ei käi ta jala, tahab uhkes tõllas sõita..
Ta tarkused kord katab surnuaia muld….
Räägib teinegi kes pole nõnda tark…..
Ja iseloomu pole temas kuigi palju
Lõpuks maha Ikka maetakse ta sark…
Eks voolav vesi lõhub kõvemagi kalju…
Sa oled tubli mees ja elad kuidas jõuad..
Käid vahest kirikus ja patud andeks saad
Teenid u .....
Minu kodus
Me elame taevasel pinnal.
Siin valgete pilvede all.
Kus päikese kiired veel hinnas.
Ja külmem on külmemast talv.
Mustad mõtted ei pähe meil mahu.
Ainult muld on must me maal.
Meie südames peitub vaid rahu.
Sellest aru ka minagi saan.
On olnud, mis oli see läinud.
Kuid parem on alles veel ees.
Veel on palju meil tallata jäänud.
Sellel lõpmata sinisel teel.
sulepeaga kirjutades
kasta tindipotti sulg
nutta värssides sellest
päiksest soojaks läinud muld
su ümber õitsemine helde
elanud oled juba mõnda aega
ikka ent ära ei harju
roostetab sirel veri valus
sellest karjub Sinagi mööda minnes
vaid lihtsalt lausud ah mis narrus
kui sirelisse nagu poissi armud
B. Pasternakist mõeldes
Hea päev surra
Vaikus ei luba head midagi
ja rahu peab vandenõu
kuid ohtlik õukond on ikkagi
mis käib kõigil üle jõu;
kuu tõuseb ja langeb
üks aeg pauk muudab kõike
kurjus ootamatult kulgeb
muutes oppositsiooni käike;
pidama jäänud on rinne
nii lõunasse ja itta
mis on küll kasvava kahju hinne
see lubab igasugu sitta;
rauast kotkast ja rauast roomaja
nende kisa lõpetab kogu ootuse
kostab vaheldumisi paugutaja
mis täidab ära päästmislootuse?;
et idanaaber Krimmist lahkuks
ja oblastid taas meie käes
saab ligemale juba hommikuks
iha võita igas väes;
me oleme s .....
15. jaanuar 2024
Inception*
kui vurr enam ei tiirle,
keerle, pöörle
mis on sinu vastutusalas
kas see, mida tajud visioonina
on tegelik - päriselus
või võid ennast justkui paberit
välja rebida eluraamatu kaante vahelt
mulda sängitan ennast sinu kõrvale
nagu püsistikule kaevaks endale kohta
kuidagi hea ja turvaline on seal
olla nendega, kes lahkusid
sest mul ei lähe enam lõputult aega
iseenda põhjendamiseks
ma saan lihtsalt olla
ma ütlesin talle, et ämbritäis pisaraid
on mu seest vaja välja nutta
see on pea üheksa liitrit või rohkemgi
kas üldse suudan puhastada nii palj .....
Varjus olnud sõdur
Kord silmanurgast nägin läigatamas leeki.
Kord silmanurgast nägin leekivat tuld.
Nüüd siin linnas peale minu ei ela mitte keegi.
Ja maapinda katab vaid ōhuke muld.
Nüüd olengi siin,
ei kedagi teist.
Mu elu on piin,
alles jäänud ma ainsana neist.
Läks mul pere ja sõbrad nii head.
Mind ei tahetudki kaasa viia.
Miks pean vaevama oma tillukest pead?
Nüüd üksinda ma jäänud siia.