Sõnale mulle leiti 1101 luuletust
Põimunud koostöö*
Naise jaoks peaksid olema tunded
nagu argipäevane kodusesse tiigivette sulpsamine
ta ei karda sukelduda sügavale
mees aga täidab iga su soovi
nagu oleksid ta teinud kuldkalaks
aga nii see just toimibki
sellepärast see koostöö ongi nii viljakas
peegeldades vastu seda,
mida ma olen ammu teadnud
saan kõik, mida soovin
aga mitte egost tulenevad tühi-tähi soovid
vaid südamest tulevad magnetiseeriva lainega soovid
ta ei keelanud mulle kunagi midagi
mina talle ammugi mitte
ja nii oligi võimalik koostöö
vastastikusel usaldusel põimuv koostöö
valitud koosloomine
.....
Kõik tunded paika loksuvad
Kui mu süda nõnda kurb on sees
ja hingel nutt on varuks,
siis päiksel' kummarduse teen,
tema soojusest jõudu ammutan eluks.
Puudega vestlemas käin,
lehesahin nii armsana näib,
linnupojukene pesast mind piidleb,
linnuema pesa kohal tiirleb, kannab hoolt.
Sinitaevas vastu vaatab mulle,
rõõmustab mind oma sinaga,
kinnisilmi mõtlen mere peale,
tunded on nii head ja sügavad.
Tunnetemeres suures ma,
kõik tunded nagu merelained,
südamel paika loksuvad.
Lõunamaa neid...
Minu unelmate tüdruk ma igatsen sind..
Oma meeltega kompan su keha.
Võrratult oled inspireerinud mind..
Teoks sai mõte sinust lugulaul teha…
Oo kaunis neid sinul ronkmust on juus…
Silmis sädelus........punased huuled…
Õrnalt õõtsumas rind, pisut paljastav pluus…
Sind on vorminud lõunamaa tuuled…
Kaelas ketiga kõlkumas hõbelev rist..
Naudid elumerelainetes vett…
Sulle mõeldes kui südamest läbi käib pist…
Oled miraaž mulle või meelepett….
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
Südame usaldus
Ei keegi teine
või mulle öelda,
mida tunneb või mõtleb
süda mu sees.
Ise järgin oma südant,
mida ütleb, seda ka teen.
Kui teisiti mõtlen
või teen,
on kohe katastroof mu teel.
Ainult süda teab ette-ja taha,
ei takista mind teel.
Nii palju on erinevaid mõtteid,
mis survestavad südant mu sees.
Kuid ma varun aega ja mõtlen,
teen ikka nii,
nagu süda mul käsib ja ütleb.
Ei seda kordamast väsi mu meel.
Ainult süda teab
ja tunneb mu hinge,
usaldan südant, mis tiksub mul sees.
Püha meri, mu sinisilm
Meri, kas ma oll tohin
vahel sinu lainetes,
olla sinu laineharjal,
mõtteid kanda loksudes?
Ei sind häirida ma taha,
kui oled rahulik ja tasane
Lihtsalt oma tundeid jagan,
välja näitan sinule.
Meri, oled mulle püha,
sinisilm mu südames.
Sinu moodi olla tahan,
loksuda su lainetes.
Sirelite õitsemise aegu
Ootan sirelite aega,
nende lõhna magusat.
Juba tunnengi end
seitsmendas taevas olevat.
Sirelid kui õitsevad,
siis kaunid ajad meenuvad.
Armsam mulle ikka tõi
valgeid sirelid.
Kevad kingib kauneid hetki,
jäävat ilu südame peal.
Valge sirel kui see õitseb,
siis kaunid mõtted on Sinu peal.
Masendav teada
Miks mulle ei meeldi, kui
tuleb rahvas ikka kokku
aga sellel kiiks, ütlen hui
pean idee võtma lahku;
eile oli pensipäev
alles siis oli näha vanakesi
kelle jaoks elamine vaev
jagavad samat toitu mitmekesi;
130 € pensionist maha
tahetakse ju arvestada
kõrge vanus teeb paha
ei lasta tulevikus lõõgastuda;
vanurid tulevad välja, sest
neil pole muud elus teha
poputatakse naist ja meest
1x kuus väikse rahaga oma keha;
muidu muudmoodi pole elada
kui väikese rahaga jälle uut
pensionit ajast aega kannatada
kui utoopiline see marsuut;
aeglane mädanemine, ma üt .....
Merest ma mõtlen
Armastan sind meri,
sinu imelist kohinat,
sinu valgeid lainteharju,
mis rannale loksuvad.
Armastan sind meri,
sinu valgeid kajakaid,
vahel su süngust, mu meri,
kui südames põletab.
Armastan sind meri,
sa oled mu majakas,
kui kurbus rõhub hinge,
sa teed mulle näitamas.
Armastan sind meri,
oled püha mu südames,
sinust leian rahu,
oled ilus mu mõtetes.
Muudkui surrakse
Võtan lahti mobla või läpaka
ja mis mu ees ekraanil
teen ilme õige opaka
midagi, mis polnud näha plaanil;
jälle sussid püsti ajanud
keegi avalik tegelane
elu otsa lõppenud
arhitektil, näitlejal või on teadlane;
ja nimed mulle täiesti tundmatud
ei anna uudis juurde manti
infod mulle asjatud
sest neid ei tunne, ei koti;
mil masina käivitan
et ona panna
hoopis ära ehmatan
ekraan rauga molu ette loopis;
ei läinud kõvaks
kui mingi hallpea otsa passis
nagu nüüd olnud tavaks
Postimees võõra esikohale tassis;
pühade meeleolu kadus
kui muudkui surra .....
VAEVAKIVI
Portselanist pinna all keegi
kas koletis või hoopiski vari?
Muretu kiskja ei teagi,
et jahtimas teda on kari.
Ei soovi sa teistele anda
vaid võtaksid üha ja jälle.
Koorem, mis sinu on kanda
on langenud õlule mulle.
Su põlgliku pilgu valgus
mis ohvrite meeli rõhus,
kui väetis ja uue algus,
tärkamas hinges ja ihus.
Viimaks on nägijail silmad
kõik valed on toodud me ette.
Kuuljateks saanud on kõrvad
võta nüüd teenitu kätte.