Sõnale mure leiti 611 luuletust (uued)
Emadepäeva ilu ja sära
Ema silmad on kui säravad tähed,
südames on päikesekuld.
Ema hinges on õrnust ja soojust,
palju rõõmu ja valugi.
Ema õpetussõnu jagab, elust enesest,
aitab, kui elu põrguvalu teeb hingel,
või kui süda murest murtud
ja jõuetus peal on.
Emake on kui taevane ingel,
kellel nii puhas süda ja hing on.
Emadepäeva kringlit kui küpsetan,
siis rosinaid ohtralt sisse raputan
ja oma rosinasilmset ema ma kostitan.
Emade päev saab olema ilus,
siis toomingas õitseb,
ööbik rõõmul laulu laksutab
ja sinitaevas päike kuldses kleidis keerutab.
Siis lilled kaunilt õ .....
Elu edasi veereb teel
Mul siiski rõõmust särab meel,
et elu edasi veereb teel.
Missest, et üle kivide ja kändude,
missest, et üle vaevade ja murede.
Elu veereb. taevas päike keerleb
nii see olnud alati.
Täna lumi sillerdab ja särab
kevadises päikeses,
elu kõik on looduse päralt,
antud meilegi.
Elu kord süttib, kord kustub,
hingel veereb edasi.
Elu tuleb hinnata,
võtta päev korraga.
Kevade rüpes
Linnulaul mind äratas
vara ülesse,
aknaavast puhus sisse
soe tuuleke.
Päikesekiir tuppa tungis
otse südame,
rõõmuhõiskel püsti tõusin,
unustasin aseme.
Hingest kartsin ilusat päev
ära kaotada,
paljajalu, kergel sammul
jooksin kevade rüppe ma.
Lapsemeelselt ringi keerleen
kaunis kevades,
lahti lasen muremõtted,
ei lahti lase hingest kevadet.
Vinguviiul
Poiste vetsus hääled valjud
see koht, kus käivad paljud
ei tea iial, mida sealt leiad
saladusi, mida hoiad;
ja pask tuju pole häbiasi
pubekad ära ei väsi
potil istudes teha suitsu
või panna ära matsu;
ja ma kuulsin täishäälikuid
neid eriti õnnetuid
aaa,eee,iii,ooo,uuu
ukse avan, seal ammuli suu;
poisil, kes itke peab
omale noaga lõikeid seab
mis nagu poogen randmel
masendus peal tema andmel;
ja veenid on nagu keeled
mida tõmmates lahti meeled
oma jäsemel instrumenti mängib
punast mahla välja sorgib;
vinguviiul on siis
kui eneselõikus on viis
n .....
Õnnepant
Leidub elus lausa armas kant,
Kus rahu on rõõmuga segunev,
Seal eluneb selle kindel pant,
Sinna viiv tee on igaühel erinev...
Peitub muretusel peatuspaik,
Kuid tuleb seda järgi tabada,
Et puhkeks erutav õnne maik,
Mis laseks soojal keha üle ajada.
Enda särava õnne tõhusal ootel,
Magus eeltunne ergutab ideesid,
Ongi õnn käes, kui teed sinnapoole,
Laotab endine ustav teesiht…
VAEVAKIVI
Portselanist pinna all keegi
kas koletis või hoopiski vari?
Muretu kiskja ei teagi,
et jahtimas teda on kari.
Ei soovi sa teistele anda
vaid võtaksid üha ja jälle.
Koorem, mis sinu on kanda
on langenud õlule mulle.
Su põlgliku pilgu valgus
mis ohvrite meeli rõhus,
kui väetis ja uue algus,
tärkamas hinges ja ihus.
Viimaks on nägijail silmad
kõik valed on toodud me ette.
Kuuljateks saanud on kõrvad
võta nüüd teenitu kätte.
Suitsupääsuke
Olen suitsupääsuke, kes
sinatava taeva niidul
mustavast mullast sündinud, valguse valgest
palest üles
sirgunud.
Olen rohtus paekiviaed Saaremaal, mida
ei murenda ka rõhuv aeg, võin
olla
ka
rukkilill vaasis, ka siis
tummim elujoon on, laulmast kunagi
hümni teeskle
selle sõnad
uhkelt välja suust too
ja
kõikjal, kus
käid
sini-must-valge lipp, enda
järel lehvima
koo.
Kodu kallis
Juba tuttavat linnukaulu kuulen,
terve kodutee ta saadab mind,
oja vulisedes lookleb,
metsaveerel valgete ülaste pilv.
Igal sammul tunda kodu lõhna,
mis hingele nii armas on-,
kodu, sulle vastu tõttan,
sinagi ju ootad mind.
Mul andeks anna,
kui jäin kauaks ära
ja koduvärava kriiks
ei tervitanud sind enam.
Mul mure südamel oli kogu aja
ja hing vaevas, mu kodu,
sinu pärast sest ajast,
kui läksin.
Kuis võiksingi kodu jätta
ja meelest ära minna lasta
oma kodu kallikest,
või unustada ära kriiksuva värava kõla,
mis koju tulles sind lahkelt tervitas.
Горький перерыв
Чувства, напрочь уныв,
Скучают по восторгу,
Тоска, сердце болью покрыв,
Заставляет терпеть подолгу…
Впервые вот уж давно,
Властвует желания порыв,
Никогда не угасает оно,
Ведь посреди горький перерыв…
Скрыта радость густой топью,
Губительного ожидания,
А сердце, обливаясь кровью,
Мечтает о конце страдания...
Jeanne d'Arc
veel hall on taevas, õhk nii rõske,
unistad päikesest, mis paitaks su põske.
ka pehmest tuulest, lainetes veest,
ent soojus ise- see tuleb su enese seest.
su raske töö kandnud on vilja,
sest tõusid vara ja voodisse said hilja.
ometi, vahel ajas kaotasid end ära,
kuid silmist see ikka ei võtnud sinult sära.
sest särad sa endiselt, ja paned tähele
neid linnukesi, väikeseid, tasa lähened.
nad kaunimalt laulavad, kui publikuks sina,
sa tood neile rõõmu, vaikib murede kisa.
Täies ilus ja võlus pakatav kevad
Kevadõhk on magusaid lõhnu
ja linnulaulu täis,
kõikja õide puhkemine käib,
nukrust ei ole, see on läind.
Putukatel mutukatel juttu on palju,
kevad puukoore alt vabastab neid.
Vahtrapuu see juba ammu
oma magusat mahla nõristab.
Kevad toob ilma ja ellu ilu,
paneb õitsema kõik südamed,
võlub unustama mure ja valu,
annab endast kõik, mis anda veel saab.
Minu elu naine
Tahtsin olla
iga naise
kõikide maailma naiste
südames
Mitte essa
parem kolmas neljas
Seal järjekorras
on hea turvaline olla
ei saa ebaõnnestuda
aga näed kogu pulli
üsna lähedalt pealt
Mu kallis abikaasa
ei olnud nõus
ütles
pean talle lapsed tegema
maja ehitama
auto ostma
lilled üle nädala
pean olema temaga
kuni surm meid lohutab
Mis mul siis muud üle jäi
kassid
muretses ta kusagilt siiski ise
ja koerad
Saatanlik vabadus....
Tunnen vabadust, tulla ja minna…
Võiksin olla nii lind kui kala…
Ja vahest saata kõik otseteed sinna…
Kuhu isegi keiser käib jala…..
Linnuna lendaksin üle taeva….
Vaid tähed mul näitaksid teed..
Poleks muresid….ühtegi vaeva…
Silmis ookeani sinavad veed
Ujuksin kalana lihtsalt ära
Kõrvus kõlamas saatanlik hõik….
Taevakaarel on piltilus värav
Mille taga kord kohtume kõik…
Kodu
Siin mu kodu, siin ma elan
metsani on mõni samm.
Siin mul soojust, siin mul rahu,
loodus mind on hellitand.
Kevad on Siin väga ilus,
õuest metsa meelitab.
Värskendav on vihmasadu,
loodus täis on sahinat.
Vahel kodust ära olen,
maailmas laiemas.
Külmaks ei jäta mind maailma mured,
ka kodus kõige väiksemas.
Siin mu kodu, siin ma elan.
metsani on mõni samm...
Suletud ukse taga
Trampivad hääled põrandal
ja vaen õhus rammus
on ebamugavustunne endal
kui miskit kurja ligemale sammus;
see soerd takistuse taga
talle end kätte ei taha anda
miks ta nii kuri, ma ei jaga
ta ju peaks mind tundma;
see sama mees
kellelt ma ta näo pärin
aga tal rusikad jälle ees
jookseb mu mööda nahka värin;
ta hääl ja pilk ei unune kunagi
kiskja, kes hoiab mu kohal katust
aga sellest pole märki ollagi
iga vihahoog tähistab selle kaotust;
mida ma teha saaksin?
mu enda ihu ja veri ütleb
et oma karistuse saaksin
alati vaenuga suhtleb;
iga tülis mu uni .....