Sõnale mure leiti 613 luuletust
sōna
sōnaga luuakse lossid ja loitsud
säravad suhted teel hääbunud sammud
kole ja kauniski sōndest kootakse
taevasse tähed, kuusirbid ja päikene
sōnaga külvame sōda ja sallivust
armunuid paare kel keelepeal armulust
kaunemaid kombeid kesk koduseid homseid
surrakse sōnade sapises sooles
sōnast saab alguse, sōnaga lōpud
tundmatud tujud, teed ōnnede tippu
mōōga ja meepoti, muretud laaned
vikerkaar värvides endale kaare.
puts.®
Olnu helgem vari ...
Lähen valguses ja vari saadab mind,
hämaruse aeg vaid päästab - sind.
Minevik , meenutamas ulme - sarju,
eredana pikalt , kannad tema varju.
Mure-uus , vanad unustusse jäävad,
sinna mõned sekka , rõõmu päevad.
Mälu loodud meil , kustutama paha,
jätab olnust pildi , helgemana maha.
Aastaid kaugel ...
Eemal kodumaa ja tema rannad,
sulle kallid, hinges keda kannad.
Siis igatsuse väele , alla annad,
ei võõrsil hoia, ka taevamannad.
Kodus tagasi , kui uuesti sünnid,
möödas mured , igatsus sunnid.
Oma rahvaga , tulevikku kõnnid,
olgu rõõmu , või kurbuse tunnid.
Elu Raplamaal
Raplamaal on elu kui koopas
Jumal seal töötas
nüüd on elu möödas.
Mul pea valutab,
sest veri kallutab,
kui raplamaal vahutab.
Istun keset raplamaad,
Ning näen kedagi kaevamas
Ning laenamas.
Olen mures,
sest raplamaal koer kuses.
Minu Taavi on koolis
Ise istun toolis.
Silmapiiril Silman Lilli
Korda kolmandat ma luuletan,
uhkena ei suutnud oma nina hoida,
ja tuju on muudetav,pummeldab,
süda kui kuulekalt, rutiinselt süüdata,
soovin müüri mis mind müürimas,tüürimas
uppuvat paati karidele, variseb kokk mu lüürikas,
süüdista mind,ma süüdistan ka, et ei suutnud küündida,
sinna kus vajalik, juudase elu nad kõik taga ajasid,
vajasid vaid selgust, inimeseks ma tehtud,
jumaliku kogemusega see elu kestvust,aina peegeldab,
sõnu heegeldab, mis on reegel tal? AUSUS, laulnud oma laulu,
mõtlema,su jobimokka pannud, paadund, ja karlovas edendas kasvu,
nii .....
Vanur
elatanud vanuri
elukogen´d silmadest
peegeldub mure ja rõõm
värvikirev elu
iga ta rakk
on kogenud korra
täielikku armastust
viha ja hirmu
kanged jalad
on kunagi
tantseldes lennanud
armsama juurde
praegused tundetud käed
paitasid kunagi hellalt
laste õrnu kiharaid
töötasid põllul rakku
terve keha on väsin´d
tüdin´d kirjust elust
nüüd jääb vaid üle anda
tarkused nooremale põlvele
Kallis ma lasen Sul minna
Kallis ma lasen Sul minna
Üle metsade, järvede ja soode
Üle sumeda mere
Üle lageda taevakaare
Üle musta madala maa
Ma küll ei tahaks aga tean et Sulle meeldib nii
Sulle meeldib olla vaba
Muretu kui lind
Kallis, lenda
Ma lihtsalt vaatan pealt kuis lahkud
Ma tunnen, ma vaikin
Lasen Sul olla iseendas
Usalda mind, ma ei murra Sind iial
Kuigi see murrab mind end
Ma vaid mõistan Sind sügavalt
Vaatan Sulle silma
Ma olen hinges Sinuga
Kallis, tean kes Sa oled
Ja tean kuidas Sa siia said
Austan Su soove
Ma ei taha Sind muuta
Tean, ma ei saakski
Vaba lind peab lendama omata .....
Sõbrannade värk
Kaks tussi jõivad Calvadossi,
kõrvale sõid kabanossi.
Maailma asju arutasid,
kõik mured lahti harutasid.
Kes jättis maha? Kes jäeti maha?
Kas mann sai eile õhtul taha?
Varavalgeks ,koidikuks
kõik jutud saidki räägitud.
Nüüd süda rõõmus ja hing on kerge,
uus päev paistab palju helgem.
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Karu kallistus.
Karu kallistamas on teist karu,
sisemuses on ta saamas aru.
Ka siis kui kõik on hea,
hea kellegi õlale toetada oma pea.
Vahetada kellegi paar mõtet,
istuda metsas ja teha lõket.
Põletada seda mis muret toob,
meie sisemuses halba tuju loob.
Toetav õlg või head sõnad,
sõbra suust see paremini kõlab.
Näita välja ja sõbrast hooli,
olemas olla talle proovi.
Mitte ainult siis kui sind tabanud häda,
vaid ka siis kui tal miski mäda.
Elutee
Kuhu viivad meie teed
Kui käänulised need
Kuhu tahame me jõuda
Kui edasi on raske sõuda
Miks paljaid sõnu ütleme
Mitte tegelikult mõtleme
Miks ei hinda mis olemas
Mitte seda mis minemas
Et vaid ainult õppida on need
Ehitatud meie kurvidega teed
Siis viimaks mõista, et saabunud
Kuhu tegelikult jõuda soovinud
Kauneid sõnu ilusaid lõpuks ütleme
Seda hinges hoiame ning tunneme
Ei kunagi muretse mis tulemas
Seda naudid mis praegu olemas
Enesehaletsus
kõigepealt tekib hirm
järgnevad pisarad
siis vimm
ja viha
viha kandub igatsuseks
igatsusega jälle pisarad
tekib sügav masendus
ning väheke kahetsust
järgneb enesehaletsus
kuid kui nutud on nutetud
ja vaikselt kõigest suva
märkad, et ebaõnn pole lõputu
ning enam ennast haletseda ei luba
tõused voodist, pühid pisarad
teed end korda, las nüüd kõik vaatavad
kui kaunis ja muretu tundud sa
kuid on asi, mida ei märka nad
et sügaval südames sa sured
Ilusaid jõulusoove
Kas tunned õhtut, kuhu vaibub tuul
ja kogu ilm käib muinasjuturadu
ja kauge inglilaulu taeva alt
toob maha imepehme lumesadu?
Sel õhtul jõuluime ette koos
kõik hardalt kummardavad küünlavalgel
ja nagu ükskord sõime kohal täht
lööb headus helendama igal palgel.
.................
Salasoovid – küünaldesse
Jõulusära – silmadesse
Usk ja lootus armastusse
Jõulurahu südamesse
.....................
Võbiseb küünlaleek kuusel,
selles on soojust, kui tunned,
selles on valgust, kui vaatad,
selles on soov .....
Armastust otsides.
Vahel tunnen ma siirast rõõmu,
vahel mure mul südant kriibib,
vahel maitsta saan kibeduse sõõmu,
vahel hirm mu põue hiilib.
Vahel tunnen naeratuse maitset,
vahel pisaraidki tunda saan,
vahel viha eest ma vajan kaitset!
Kuid millal armastust ma tunnen taas?
Sel ööl
Sõrmus sõrmes ootan sind, sest varsti siit mind ära viid.
Üksinda sel pimedal ööl sinuni nüüd kõnnin.
Nii mõndagi võib muutuda täna öösel sel teel.
Just praegu ma mõistsin see olla võib ju saatus.
See ei ole kerge mulle, tean see ei ole ka kerge sulle.
Me saame hakkame.
Elus tuleb edasi liikuda.
Ära muretse sinuni ma täna jõuan, seda ma tean.
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanik .....
hingetōmbe väärtus
hindamatu hinnaga on hingetōmbe väärtus
hirmu himu argipäevas südamele jäätub
vōbisevad vōltsid vōtted silmeette loodud
murekortsud vagudena otsaette toodud
lillelōhna nuusutades vingugaase haistad
käega muru sōrmitsedes piimanōgest paitad
silmapaari anuvalt kui taevapoole laotad
jumalate templikojas küürud selga taotud
Viies sünnipäev.
5 aastat tagasi ta sündis,
mõne aja möödudes juba kõndis.
Aeg ajalt teinud ka pahandusi,
kuid on ta ikka su suurimaid varandusi.
Sinu väikene armas tüdruku tirts,
ta vahepeal ka natuke pirts.
Need 5 kiiret aastat läinud on juba,
tema naerust tihti kajab su tuba.
Ta rõõmu hüüded ja mõned mured,
vaid sinule ta neid rääkima tuleb.
Sinu oma, sinu pisike printsess,
vahet pole kas seljas tal kleit või tress.
Sulle aina enam ta rõõmu pakkuma hakkab,
ta naer su toas kunagi ei lakka.
Koos olete te lahutamatud,
seotuks jääte ka siis kui hetkeks lahutatud.
Kokku saad .....