Sõnale mure leiti 610 luuletust
Jõulumure
Jõuluvanad kokku tulid
ühel suurel Lapimaal,
kunagi nad pole olnud
nõnda,nõnda ärevad
ei või ise otsustada,
kuhu lähevad.
Sõiduplaanid jõulu-ajaks
aina muutuvad,
valmis pandud reed ja saanid,
lapsed ootavad.
Päkapikud sosistavad,
kihin,kahin nende seas,
jõuluvanad külla minnes,
peavad kandma maske peas.
Aastaring
Pikkamisi aasta sammub,
seljas kaksteist kuud,
rassib,laubalt higi pühib,
elu sund on nii.
Igal kuul on omad mured,
rõõm, saatus, lein,
aastal ring saab varsti läbi,
koorem kahaneb,
ons siis sellest kergem,parem,
ei tea ütelda,
kaks kuud tal seljas,
veel on vedada.
Vihma nutt
Vihm nutab akna taga,
pisaratest märg on aknaklaas,
minul aknalaual küünal põleb
-igavene.
Ammu ladistasin nutta minagi,
kui akna avasin ja jälle sulgesin,
-ei näinud kedagi,
tige tuul vahest aknaluuki rebis
ja viis tantseldes räti minema,
mulle uudise,tõi paha endega.
Vihmake,kas minu pärast nutad,
ja valad raskeid pisaraid,
või kurbi mälestusi aknal,
tahad pesta vaid.
Tigu
Tigu,sul on ilus maja,
kannad seljas kogu aja,
mulgi maja oli varem,
nüüd ei tubagi.
Tigu,tigu,näita sarvi mullegi!
Tigu kukkus,tigu tõusis jalule,
maja kindlalt seljas,rühkis mujale,
kui sa tigu väljud majast
ja tagasi ei saa,
oleksid siis õnnelik,
ka ilma temata?
Vihmavesi tigu pesi
ja siis uhtus minema,
päris hästi ei saand aru,
kuhu pidin liikuma...
Tigu,tigu näita sarvi mullegi.
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....
Sügisene õnn ...
Sügisajal kodumajas üksi , nukras tujus,
vihm katusel trummeldab, lõputus rajus.
Pisarais aknas ,halli vaatan sügistaevast,
tuleksid rõõm päästaks murede vaevast.
Hüüded sinuni ei kostu , üle tormituule,
palveidki jumalad , siit kauged ei kuule.
Side meil kahel pikemat aega katkenud,
jääb telepaatja kui igatsust oled tajunud.
Ootuses hommik silmad unele suigutas,
päev koidikul päikest , viivuks ilmutas.
Uduvihma pilve , tema helk siis mattus,
vaatan teele lootuskiir sombuga kattus.
Äkki kaugel näe armas , kallis sulle kuju,
astub reipalt , kandes kirjut vihm .....
Joobuda
Joobuda!
Ma püüan muredest loobuda,
endale armastusväärsemaks moonduda.
Pudelipõhjast saan leevendust sedasi -
maised probleemid kõik lükkan vaid edasi.
Hommikul kogunend murede jada
siis lohistan järgi, kui armetut saba.
Joobumishind - minu seisund nii kohutav -
teenitud karistus - ainus mis lohutab.
Kui armud ...
Ta tuleb siis kui enam sa ei oota,
taas seda rõõmu,valu,õnne loota.
Kannatad , siis tormiks - paisub,
või kergem , lainetus mis vaibub.
Armastus harva koosneb meest,
pigem muredest , pisara veest.
Vaid süda leiab ühe paljudest,
keda hing hoiab , võitle ta eest.
Loota , arm teis korraga loidab,
soovunelmaks , jääda võib see.
End tõesta õige selleks vali tee,
püsiv õnn , teie õuel nii koidab.
Hansi!!!
Veel lootes ...
Kustub lootuskiir murepilve avaruse taha,
kirkad unistuste purjed, kadumas on uttu.
Helge mõte olnu , pimeduses hävib ruttu,
kõik ligidased kallid jätmas sind on maha.
Kui hävitad ennast ei taju sa pooltki häda,
mis valu , lähedased kannatama - peavad.
Ja jälle raskustest , su omad välja veavad,
lootuses et järeldusi tehes , mõistad seda.
Hansi!!!
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
Tormilaine hinge ...
Suvi, merel vaikne laine voogab,
neid randa toob, sealt jälle viib.
Me vaimu, temast rahu hoovab,
see puudutus , kui õnnis inglitiib.
Sügis, ta pind , marutuulte vallas,
nüüd kitsaks jääma, kipub kallas.
Su hinge randub tema tormilaine,
taas muremõtteis, olemine maine.
Hansi!!!
Kurbuse ilu
Muredest murtud on meel,
kõik äkitselt justkui nii tühine.
Tajun end kulgeval teel,
kui osana kõigest, mis ümbritsev.
Ei ole mõtet ses retkes,
moraali, motiivi, ei sihti.
Kõik lihtsalt siin ühes hetkes,
hinnanguist raputund lahti.
Sõnad, mis varem ma tõlkisin,
muutunud hääleks on, kõlavaks.
Pilk mida varem vaid hindasin,
muutunud silmadeks, elavaiks.
Ununend kibedus kurbusest.
Väsinud meelest läind valu.
Vabanend murede embusest.
Nüüd ruumi on märgata ilu.
Ema
Ema on see, kes on alati toeks,
vaikselt, nii salaja mõtteid Sul loeb.
Õhtul sooja kalliga Sind unele saadab,
hommikul taas need kallid Sul kaasas.
Ta ei riidle, kui pahandust teed,
paneb ümber Sul käed, on pärlitest need.
Ta toetab, kui mure hinge sul matab,
Ema armastus suur Sind alati katab.
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari*Uri/
Elukeerd
…………………..20.07.14
Päev algab,
Silmi avada nii raske
Tahaksid megalt
Midagi suhu pista.
Mõtled jälle,
Mis öösel tegid
Kuhu su raha
Kõik vehkat tegi?
Pea lõhub,
Keha raske,
Palud:
" Ärge täna mul midagi teha laske..!"
Aga parem on juua ju peale,
Et normaalselt end tunda saaks
Agaa kas see ongi see mõte,
Mis elult ootad sa?
Vaevalt!
Võta end kokku ja
Näe vaeva..
Pika peale näed, et
Pääsesid vaevast.
Võid võtta kuus
Korra-kaks
Ainult järk-järgult pead
Saama selgemaks.
Elu on parem
Kui puudub see, sest
Alkohol ain .....
Imelised
Muretsemishaigust
minu lastel pole –
kohutavalt kaunis
kõik, mis tundub kole…
Tapeedinarmad seinal –
ära neid küll puutu!
Kriiditeoseid täis
mitu kipsplaat-ruutu…
Ruuduline pihik
pluss lilleline pluus,
täpilised sukad –
valmis mood on uus!
Kleidid plekilised –
see on muster ilus!
Vihmavari kõver –
ikka parem vilus!
Mänguks sobib kõik,
mis läinuks prahikasti:
killud, ribad, tükid,
juppe sada lasti…
Mõni asi kadund –
tore, keegi leiab!
Õnnesendilisi üks
üle õla heidab:
annaks ära kõik ta,
mida sõber küsib –
oleks ainult rõõmu,
.....
Ema töö
Rohkem aega pole mul
olla allpool nulli,
päästerõngaaukudes
hoida õhumulli...
Elupuu see tahab hoidmist,
päevalilled tuge,
tibud-tuvid hüva toitmist,
kahvlid paariks nuge…
Suured mured väikseks seadmist
läbi pika päeva,
väiksed soovid suureks teadmist…
Kuni tuttu lä'eva.
/Mari*Uri/