Sõnale mure leiti 613 luuletust
Jõulud kaunistavad
Jõulud kaunistavad ilma,
silmad löövad särama,
kuused saavad uued kuued,
ehted külge hiilgama.
Jõulud toovad hingerahu,
süda rahu tunda saab,
kurjusele ei anna asu,
valguse toob kogu ilma peal.
Jõulud meie kannatuse võtavad,
headust kaasas kannavad,
murest murtuinuile annavad,
mured ena kanda võtavad.
Jõulupühad kallikesed,
head ja kullakarvalised.
Naeratus
Mu mõtted keerlevad kui torm,
ei ma kunagi poolda olla morn.
Naeratus on õnnelaeka võtmeks,
naerata, et iga kurb hetk lõppeks.
Naeratus on see, mis avab hinge,
polegi vaja inimesele muid kinke.
Naeratus on võluva toimega,
eriti, kui kaasneb rõõmuhõiskega.
Siiras naeratus on parim murede ravim,
vahet pole, kas oled noorim või vanim.
Naeratus on kui müstiline hüpnoos,
ei sellest teki kunagi üledoos.
Naeratus on see, mis tõmbab ligi,
võimalik, et armastuseni see viibki.
Naeratus on see, mis paneb särama,
hommikuti võluval moel ärkama.
Naeratus on õnnelik .....
Lained löövad ainult mere äärt
Jälle on öö.
Ma värisen.
Mu mõtted on hämmarad.
Jälle, uuesti ja nüüd vajun kokku selle hämmarusse.
Mu häält peas on kaugelt kuulda ,nagu vaikseid laineid,
kes summisevad mulle vett kõrva.
Võttaks ainult kirve ja lõikaks läbi keha, et see vesi voolaks minema, mu muredega.
Püüdsin päkapiku kinni
Mul türa suurem Eesti keskmisest
ent olen sisimas veel laps
mil nii kõrini on jõuludest
aeg käib kukesannul tips - taps;
aasta lendab ja mul igav
ei looda uuel aastal midagi head
pole pühi oodata mugav
aga mul mõte nussida, kas tead...;
päkapikk käis naabrite juures
tahaks ka leida ühe sellise
nagu kahjur, ma olen mures
püüan kinni jõuluvana abilise;
keetsin putru ja glögi
lõhna peale meelitasin kohale
hädakisa täitis ära köögi
kui rotilõksu väikse raipe püüdsin;
turul jõulukaubal suured hinnad
kinnistute ma vaatlen
päkapikul nimelt ees rinn .....
Jõuludeks juba rikas
I
Ma muud kingiks ei soovi
kui palju pappi ja värki
ärgu mind ebaõnn proovi
kes segab, kannab puust särki;
pühasi täiesti ei oota
aga mõtted saamise peal
pole niigi paremat loota
mis toimub Riigikogus seal;
teen midagi ulakat, müün maha
oma viimase vara, et lennata
lapimaale, kuusiku taha
kus Joulupukkit saab kohata;
Refr:
ja Grinchi polegi vaja
kui mina kõik ära nussin
põrutan adrenaliiniga üle saja
ära pühadevaimu tassin
jõuludeks juba rikas
ma mõtlen ainult enda peale
andmisrõõm on allikas
ja ei loe minusugusele seale;
II
kuna Eesti ainul .....
Valge talv on nii ilus
Valge talv on nii ilus,
enam pole ilm nõnda vilus,
hõbehärmas kuusepuud,
valged lumemütsid igal puul.
Pilvist juurde lund kallab,
valget sära aina kasvab,
maad valge lumi katab,
mured enda alla matab.
Ööd on valged, imelised,
valge kuu ja virmalised,
värvilised jõulutuled,
uut- aastat ootav šampanja pudel
Valge talv on nii ilus,
hinges pimedus on kadunud,
kõikjale nüüd valgust mahub,
valge jõuluaeg on rahul.
Jõuluajal on rutt
Inimesed ümberringi,
taga ja ees.
Oh, milline vaikus
on minu südame sees.
Kõik askeldavad, tõttavad kuhugi,
minu hing rahul on ometi.
Pisut on mul siiski
värinat hinge sees.
Maailmas kuulda on nuttu
ja see mind murelikuks teeb.
Inimesed ümberringi,
taga ja ees,
varsti seisab jõuluvana meie keskel ja ees.
Sügis
Päike ikka särab veel
üle puude latvade,
sügisele näitab teed,
pilvepiiril kummarduse teeb.
Sügis pikalt juba olnud,
meile palju rõõmu toonud,
muredes meid liitnud kokku,
ohtralt sügisande pakkund.
Nüüd valgem aeg on tulekul,
mis andmisrõõme täis,
koos inglitega keerleme,
hing saab õnne täis.
talv on tulekul
kui mitmes tuhandes kord
rahvaste vahel jälle
on vallandunud
see arutu vihkamine
üksteise kuulamiseks ollakse
kurt nägemiseks pime
kui taeva all iga pungki
oksal teab
karm talv valge
lumega jälle on tulekul see
üle elada olgu vaid mureks
vist siis see hullus alles lõpeb kui
maa peal pole enam inimest
nagu Marsil elutul Päikegi
Maa kohal üksnes tõuseb
ja loojub ümber kosmose
jäine pimedus
Laupäev Eestimaa külas
puudelt kadusid lehed
ja naiste põskedelt puna
garaaži taandusid mehed
naised hakkasid koristama
kraamisid kööke ja kambreid
seadsid kausse ja kruuse ritta
mehed poleerisid pampreid
ja kirusid palka sitta
lastel puudusid sõnad
et öelda, mis tunne neil on
istusid diivaninurgas
ainsaks kaaslaseks playstation
hõredaks lõigatud metsas
otsis Meeta veel hiliseid seeni
ta ei teadnud et tütrepoeg linnas
süstis lunastust otse veeni.
saunad pandi õhtu eel kütte
et maandada õlavöö pingeid
puuriita peideti pudel
kust raviti salaja hinge.
Salakaval alkohol
Alkohol nad kokku liitis,
nende vahel armastust polnudki,
kainet päeva ei tuntudki,
märjukest aina kallati ja rüübati.
Nad olid nagu sukk ja saabas,
alati neil alkohol kaasas.
Elust rõõmu tunti nii,
muredest nad olid priid.
Alkohol see kaval "sõber,""
pettis iga aeg ja kell,
meelitas ja oli magus,
aga mitte iial hell.
Armastust neil polnudki,
alkoholi emmati.
Uimas peaga kõik oli hästi,
kaines peas juba häda nähti.
Nõnda elasid nad koos,
alkohol neid liitis.
Armastust neil polnudki,
niisama üksteist kiitsid.
Soe naeratus
Vahest käingi niisama ringi,
Sinu sooja naeratusega südames.
Vahest ma seda naeratust kingin neile,
kel murevõru suul
ja kurbus silmades.
Sinu soojas naeratuses on imeline tunne,
hoian seda sooja tunnet oma südame sees,
ja kingin neilegi,
kel kurb on meel
Unetud ööd
Pime tuba ja rutiin töötab
et aeg päevale joon alla tõmmata
kuid jälle põhkumineja ootab
et miks Unemati jätnud tulemata;
pööran külge ühest teise
ja piidlen eikuhugile
möödub tund pooleteise
ja ei lähe puhkus eikuhugile;
on miskit, mis mind painab
salaja sisimas, mida ei mõista?
iga päev küll miski piinab
aga nüüd ikka und tulema ei paista;
on miskit, mida ma iga päev eiran
ja mida, millest üle minevikust saa?
uuesti külje nüüd pööran
miski valge katab aseme ümbritseva maa;
avanevad silmad seinas ja laes, vast neid sadu
ning rinnas lööb s .....
Sul kuhjaga tasutud saab
Alati tuled mul vastu,
soe naeratus suul.
Alati kuulad mu juttu
ei pööra tähelepa.
nu muul.
Alati vahetad mu mure, mis nii suur,
enda rõõmu vastu.
Alati oled kohal, õigel ajal just,
mu kannatuste rajal
Sa mul eal ei näita ust.
Alati Sind tänan
ja südames meeles pean,
kõik hea, mis oled teinud,
Sul kuhjaga tasutud saab.
Родные края
Родное место – там,
Где суждено появиться,
Останется оно неизменным,
Но родным стать так же заявило,
То, куда по прежним следам,
Выдан шанс тотчас отдалиться,
И всякий раз переродиться…
Laiali laotub mu tee jällegi sinna,
Sinna, kus viimati ma uitasin,
Kahjuks korraks jätan,
Sind enda olekust ilma,
Sinu võlu ei läinud minust mööda,
Sina, nagu alati mu õnnehetki vöötad,
Viid mind hädast välja,
Kustutad mu muresid,
.....