Sõnale mured leiti 143 luuletust
Vares
Mis see vares postil kraaksub
ja veel linnas, oh sa arm!
Valinud ta posti madala,
et linnarahvas kuuleks teda,
mida on tal ütelda.
Mida on tal ütelda...
pole niisama mõtet kraaksuda.
Julge vares, mõtlen nii,
möödujaid ei kardagi.
Mina ainult seisma jään
ja kuulatama...
Kurblik on see varese hääl,
ja ilu pole ka.
Kahju, et ei mõista lindude keelt...
Aga võib-olla ongi see hea,
muidu liialt vaevatud
saaks niigi murest murtud pea.
Pole kiiret kuhugi
Näib, et talvel pole kiiret
ei hakka kuhugi-poole liikuma,
maha viskab lumekirmet,
olgugi, et selgroog hakkab murduma.
Ükski kuu ei minna taha
õigeaegselt minema,
ikka tuleb neil oma väge
tunda anda, näidata.
Igast aastaajast jupikene
mällu sööbib, üllatab, mäletab.
Ilus kevad tuleb peagi...
Oi, kuis süda kripeldab.
Tunnete tuba
Mu sees on üks väikene tunnete tuba,
see on minu enda tundlik süda.
See tunnete tuba on poolenisti vaba
ja võtitki pole lukuaukku vaja.
Aegu raskeid ja helgeid
on peitnud mu tunnete tuba,
kuid õnne ja rõõmu rohkem,
oled soe süda- minu tunnete tuba.
Vahest kuulda on väikest koputust,
süda saab sellest ergutust.
Elan ja olen oma tunnete toas
niikaua, kuni süda vastu peab.
Kallis õpetaja Kallis lõpetaja
Oled mulle õpetajaks olnud kogu aja
nii kodus, kui ka kooliteel.
Sinu õpetused ei ole olnud mulle kama,
ega mööda selga jooksnud need.
Jändamist ja muret olnud palju,
et püsida kindlalt eluteel.
Nuttu, naeratusi, noomitusi kodus, koolis ette tuli,
kuid kindlalt püsima jäi meel.
Kallis ema-, minu õpetaja,
koolipingis olime me võrdsed kõik,
aga kodus olin ikka Sinu poja-
minu kallis sooja südamega õpetaja.
Nüüd olen kooli lõpetaja,
vahest saab minustki õpetaja,
õpetaja, nagu mu kullakallis emagi,
ta eeskujuks olnud alati.
Nii palju lilli on täna ja sil .....
Minu kapriisne sügise
Sügis äkki pööras ära
raputas mind sügavalt
Minu meel ei muutund sellest
Sügis,oled naljakas
Kord sa sammud kuldses kuues
kõigil vastu naeratad
ilu enda ümber luues
Sügis- minu kapriisitar
Tihtilugu oled pilves
hämarus siis võtab maad
Poolenisti pisarates
kurvastan koos sinuga
Täna tuhin on sul minna
udulooris lennata
Varsti aeg sul ongi minna
Miks muidu nõnda tuuseldad
Ikkagi sa kallis mulle
kuldne, hall kapriisitar
Vaagen täis on sügisande
Aitäh,et oled olemas;
Maailma piir
Ma seisan maailma piiril,
ei taha tagasi minna.
Kuid ma ei saa teid jätta,
teid oma kallist pere.
See lahkumine valu tekitab,
kuid mis teha.
Elu paraku ongi selline,
valu, piin, mured..
Ma kahjuks lahkun,
kuid ärge muretsege.
Ma tulen veel kunagi tagasi,
ja muudan maailma paremaks paigaks.
***
naeris kord tüdruk
teadmata maailma raskust
inimesed naersid kaasa
olid kasvõi korraks vabad
naeratada ei tahtnud poiss
kes teadis ainult maailma raskust
ta muutis inimesed kurvaks
ajas nutma nad
poiss-tüdruk kohtusid
vahetasid mõtteid
nüüd naeravad nad koos
naljakate asjade üle
nüüd nutavad nad koos
elu murede süül
Käes on kevad
Käes on kevad
Viimane kooliveerand veel suveni.
Päike,
roheline muru,
õrnad lumelaigud veel maas
Jälgin, kuis kõik sulab ümberringi,
koos sellega loodan unustada mured.
Mured, mis päevast päeva,
kuust kuusse piinavad,
kuid kõik peab jääma reaalseks,
ei tohi muredest eemale puigelda,
ei tohi olla nagu lepatriinu, kes lendab ära ohtu sattudes.
Tuleb vastutada enda ja enda tegude eest
Olla ise ka reaalne.
Armastus
Mu armastus on sügav kui ookean,
selle kaldal sind igal õhtul ootan.
Sinna armastusse uppuda sa võid,
see on armastus mille sa ise lõid.
Mu süda on suur kui atmosfäär,
sellel puudub kindel ots ja äär.
Siia mahuvad kõik sinu mured,
see lõhkeb valust kui sa sured.
Kaunis suvi kutsub
Täna jälle päike särab,
avatud on õnnevärav,
imeline loodus kutsub,
kiirelt süda rinnus põksub.
Patt oleks niisama raisku lasta
imekaunist suveilma,
kodus lihtsalt konutada
alailma kiruda.
Kaunis päev teeb rinna rõõmsaks,
astub muredele vahele,
hea on olla päikselõõsas,
ealeski ei kahetse.
Tagasi juurte juurde*
vanaonu kummikud ja kummastav külapood
kus pakutakse kõike
kui kõik panevad selga uhked riided
aga sina lähed sinna nagu klassikaline maainimene
kes oleks seal kasvanud ja elanud kaua
Lõuna-Eesti metsad ootavad mind tagasi
kord kui saan sinna oma aja ja panuse leida
et seal see taluhoone korda teha
ja oma rõõmud, mured, leinad ja vaevad
sinna uuesti matta ja matta
maainimesed ei tea, mis rikkus on linnapreilidele
tulla vabasse loodusesse mürgita õhku hingama
ja kuidas seal ajakulg käib teisiti
isegi kellaseieri liikumisel pole tähtsust
kui saad vaadata elavat tuld .....
Emadepäeval
Emadepäeval õitsema lööb sirel,
valge, roosa, lilla õieiluga.
Imeilusal sirelil laulma hakkab ööbik,
ööbiku laul ema südant rõõmustab.
Emadepäeva lilled on kõik kaunid,
iga ema hing igatseb.
Ema süda on kallimatest kallim,
ema süda on soe ja armastav.
Emadepäeval päike kiirgavam on taevas,
kogu päev on kuldseid päikesekiiri täis.
Ema mured, vaevad rõõmudeks saavad,
ema keelel ja meelel on alati.
Olen südamest tänulik ma Sulle
Olen südamest tänulik ma Sulle,
et olemas oled mulle.
Minu piiritu rõõm kuulub Sulle.
Sinu okemasolu toonud mul õnne.
Sinu lahke ja avali süda,
võtnud kõik mured kannatada.
Sinu hing kui päike,
alati särab
ja silma paistab kogu aja.
Tõesti olen südamest tänulik ma Sulle,
et olemas oled mulle!
