Sõnale mured leiti 173 luuletust
Vares
Mis see vares postil kraaksub
ja veel linnas, oh sa arm!
Valinud ta posti madala,
et linnarahvas kuuleks teda,
mida on tal ütelda.
Mida on tal ütelda...
pole niisama mõtet kraaksuda.
Julge vares, mõtlen nii,
möödujaid ei kardagi.
Mina ainult seisma jään
ja kuulatama...
Kurblik on see varese hääl,
ja ilu pole ka.
Kahju, et ei mõista lindude keelt...
Aga võib-olla ongi see hea,
muidu liialt vaevatud
saaks niigi murest murtud pea.
Pole kiiret kuhugi
Näib, et talvel pole kiiret
ei hakka kuhugi-poole liikuma,
maha viskab lumekirmet,
olgugi, et selgroog hakkab murduma.
Ükski kuu ei minna taha
õigeaegselt minema,
ikka tuleb neil oma väge
tunda anda, näidata.
Igast aastaajast jupikene
mällu sööbib, üllatab, mäletab.
Ilus kevad tuleb peagi...
Oi, kuis süda kripeldab.
Tunnete tuba
Mu sees on üks väikene tunnete tuba,
see on minu enda tundlik süda.
See tunnete tuba on poolenisti vaba
ja võtitki pole lukuaukku vaja.
Aegu raskeid ja helgeid
on peitnud mu tunnete tuba,
kuid õnne ja rõõmu rohkem,
oled soe süda- minu tunnete tuba.
Vahest kuulda on väikest koputust,
süda saab sellest ergutust.
Elan ja olen oma tunnete toas
niikaua, kuni süda vastu peab.
Kallis õpetaja Kallis lõpetaja
Oled mulle õpetajaks olnud kogu aja
nii kodus, kui ka kooliteel.
Sinu õpetused ei ole olnud mulle kama,
ega mööda selga jooksnud need.
Jändamist ja muret olnud palju,
et püsida kindlalt eluteel.
Nuttu, naeratusi, noomitusi kodus, koolis ette tuli,
kuid kindlalt püsima jäi meel.
Kallis ema-, minu õpetaja,
koolipingis olime me võrdsed kõik,
aga kodus olin ikka Sinu poja-
minu kallis sooja südamega õpetaja.
Nüüd olen kooli lõpetaja,
vahest saab minustki õpetaja,
õpetaja, nagu mu kullakallis emagi,
ta eeskujuks olnud alati.
Nii palju lilli on täna ja sil .....
Minu kapriisne sügise
Sügis äkki pööras ära
raputas mind sügavalt
Minu meel ei muutund sellest
Sügis,oled naljakas
Kord sa sammud kuldses kuues
kõigil vastu naeratad
ilu enda ümber luues
Sügis- minu kapriisitar
Tihtilugu oled pilves
hämarus siis võtab maad
Poolenisti pisarates
kurvastan koos sinuga
Täna tuhin on sul minna
udulooris lennata
Varsti aeg sul ongi minna
Miks muidu nõnda tuuseldad
Ikkagi sa kallis mulle
kuldne, hall kapriisitar
Vaagen täis on sügisande
Aitäh,et oled olemas;
Maailma piir
Ma seisan maailma piiril,
ei taha tagasi minna.
Kuid ma ei saa teid jätta,
teid oma kallist pere.
See lahkumine valu tekitab,
kuid mis teha.
Elu paraku ongi selline,
valu, piin, mured..
Ma kahjuks lahkun,
kuid ärge muretsege.
Ma tulen veel kunagi tagasi,
ja muudan maailma paremaks paigaks.
***
naeris kord tüdruk
teadmata maailma raskust
inimesed naersid kaasa
olid kasvõi korraks vabad
naeratada ei tahtnud poiss
kes teadis ainult maailma raskust
ta muutis inimesed kurvaks
ajas nutma nad
poiss-tüdruk kohtusid
vahetasid mõtteid
nüüd naeravad nad koos
naljakate asjade üle
nüüd nutavad nad koos
elu murede süül
Käes on kevad
Käes on kevad
Viimane kooliveerand veel suveni.
Päike,
roheline muru,
õrnad lumelaigud veel maas
Jälgin, kuis kõik sulab ümberringi,
koos sellega loodan unustada mured.
Mured, mis päevast päeva,
kuust kuusse piinavad,
kuid kõik peab jääma reaalseks,
ei tohi muredest eemale puigelda,
ei tohi olla nagu lepatriinu, kes lendab ära ohtu sattudes.
Tuleb vastutada enda ja enda tegude eest
Olla ise ka reaalne.
Armastus
Mu armastus on sügav kui ookean,
selle kaldal sind igal õhtul ootan.
Sinna armastusse uppuda sa võid,
see on armastus mille sa ise lõid.
Mu süda on suur kui atmosfäär,
sellel puudub kindel ots ja äär.
Siia mahuvad kõik sinu mured,
see lõhkeb valust kui sa sured.
Emake, mu päikesekullake
Emake, Sa ole hoitud
terve maa ja ilma peal.
Emake, mind oled toitnud,
kasvanud Su rinna peal.
Emake, Su südames leidnud ma varju,
kui elumured kasvanud üle pea.
Emake, kõik suured ja väiksed mured
Sa oma südamesse ära mahutand.
Emake, Su süda ikka kui päike särab
ei Sa välja näita oma muresid.
Emake, Su hinges soojus, aina juurde vohab,
jaganud oled hingesoojust alati.
Emake, Sul sinililli kingin,
neid korjasin ma kaunil metsateel.
Emake, Sul kaasa toon ka linnulaulu,
Sa kallimatest kallim oled minule
Sa täna päikesekullas särad, jagub kõigile.
Elu edasi veereb teel
Mul siiski rõõmust särab meel,
et elu edasi veereb teel.
Missest, et üle kivide ja kändude,
missest, et üle vaevade ja murede.
Elu veereb. taevas päike keerleb
nii see olnud alati.
Täna lumi sillerdab ja särab
kevadises päikeses,
elu kõik on looduse päralt,
antud meilegi.
Elu kord süttib, kord kustub,
hingel veereb edasi.
Elu tuleb hinnata,
võtta päev korraga.
Vinguviiul
Poiste vetsus hääled valjud
see koht, kus käivad paljud
ei tea iial, mida sealt leiad
saladusi, mida hoiad;
ja pask tuju pole häbiasi
pubekad ära ei väsi
potil istudes teha suitsu
või panna ära matsu;
ja ma kuulsin täishäälikuid
neid eriti õnnetuid
aaa,eee,iii,ooo,uuu
ukse avan, seal ammuli suu;
poisil, kes itke peab
omale noaga lõikeid seab
mis nagu poogen randmel
masendus peal tema andmel;
ja veenid on nagu keeled
mida tõmmates lahti meeled
oma jäsemel instrumenti mängib
punast mahla välja sorgib;
vinguviiul on siis
kui eneselõikus on viis
n .....
Jeanne d'Arc
veel hall on taevas, õhk nii rõske,
unistad päikesest, mis paitaks su põske.
ka pehmest tuulest, lainetes veest,
ent soojus ise- see tuleb su enese seest.
su raske töö kandnud on vilja,
sest tõusid vara ja voodisse said hilja.
ometi, vahel ajas kaotasid end ära,
kuid silmist see ikka ei võtnud sinult sära.
sest särad sa endiselt, ja paned tähele
neid linnukesi, väikeseid, tasa lähened.
nad kaunimalt laulavad, kui publikuks sina,
sa tood neile rõõmu, vaikib murede kisa.
Kodu
Siin mu kodu, siin ma elan
metsani on mõni samm.
Siin mul soojust, siin mul rahu,
loodus mind on hellitand.
Kevad on Siin väga ilus,
õuest metsa meelitab.
Värskendav on vihmasadu,
loodus täis on sahinat.
Vahel kodust ära olen,
maailmas laiemas.
Külmaks ei jäta mind maailma mured,
ka kodus kõige väiksemas.
Siin mu kodu, siin ma elan.
metsani on mõni samm...