Sõnale mured leiti 172 luuletust (uued)
Elu edasi veereb teel
Mul siiski rõõmust särab meel,
et elu edasi veereb teel.
Missest, et üle kivide ja kändude,
missest, et üle vaevade ja murede.
Elu veereb. taevas päike keerleb
nii see olnud alati.
Täna lumi sillerdab ja särab
kevadises päikeses,
elu kõik on looduse päralt,
antud meilegi.
Elu kord süttib, kord kustub,
hingel veereb edasi.
Elu tuleb hinnata,
võtta päev korraga.
Vinguviiul
Poiste vetsus hääled valjud
see koht, kus käivad paljud
ei tea iial, mida sealt leiad
saladusi, mida hoiad;
ja pask tuju pole häbiasi
pubekad ära ei väsi
potil istudes teha suitsu
või panna ära matsu;
ja ma kuulsin täishäälikuid
neid eriti õnnetuid
aaa,eee,iii,ooo,uuu
ukse avan, seal ammuli suu;
poisil, kes itke peab
omale noaga lõikeid seab
mis nagu poogen randmel
masendus peal tema andmel;
ja veenid on nagu keeled
mida tõmmates lahti meeled
oma jäsemel instrumenti mängib
punast mahla välja sorgib;
vinguviiul on siis
kui eneselõikus on viis
n .....
Jeanne d'Arc
veel hall on taevas, õhk nii rõske,
unistad päikesest, mis paitaks su põske.
ka pehmest tuulest, lainetes veest,
ent soojus ise- see tuleb su enese seest.
su raske töö kandnud on vilja,
sest tõusid vara ja voodisse said hilja.
ometi, vahel ajas kaotasid end ära,
kuid silmist see ikka ei võtnud sinult sära.
sest särad sa endiselt, ja paned tähele
neid linnukesi, väikeseid, tasa lähened.
nad kaunimalt laulavad, kui publikuks sina,
sa tood neile rõõmu, vaikib murede kisa.
Kodu
Siin mu kodu, siin ma elan
metsani on mõni samm.
Siin mul soojust, siin mul rahu,
loodus mind on hellitand.
Kevad on Siin väga ilus,
õuest metsa meelitab.
Värskendav on vihmasadu,
loodus täis on sahinat.
Vahel kodust ära olen,
maailmas laiemas.
Külmaks ei jäta mind maailma mured,
ka kodus kõige väiksemas.
Siin mu kodu, siin ma elan.
metsani on mõni samm...
ekstaas
me teineteise jaoks paremad olla lubame,
alles olin üksik õis, mis ei mahtunud vaasi.
nüüd sinu kaisus mul olla on nii hubane,
sulan sinuga ühte, kui mind viinud sa ekstaasi.
sind südamest armastan,
tänu sinule uut maailma avastan,
vahel kardan öelda seda välja,
su armastuseta sureksin ma nälga.
kui vaatan sind, kas mind näed sa?
kui räägin, kas mind kuuled?
püüan sind oma varju eest säästa,
sest mu mured, need on liiga suured.
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Meie lõpp
Maailmakaart, mis upuks kui prügis,
kätte on jõudmas maailma ajaloo sügis.
Üksikud rõõmud on murede seas,
kõik need mõtted ei saa ju olla kinni vaid minu peas.
Teravad ütlemised ja vaigistatud suud,
raagus on nüüdseks kõik maailma puud.
Üks elujärk küll lõppes, kuid kas üldse algamas on ta taas,
või kas meie meteoriidiks saab odavast plastikust vaas?
Jõulud kaunistavad
Jõulud kaunistavad ilma,
silmad löövad särama,
kuused saavad uued kuued,
ehted külge hiilgama.
Jõulud toovad hingerahu,
süda rahu tunda saab,
kurjusele ei anna asu,
valguse toob kogu ilma peal.
Jõulud meie kannatuse võtavad,
headust kaasas kannavad,
murest murtuinuile annavad,
mured ena kanda võtavad.
Jõulupühad kallikesed,
head ja kullakarvalised.
Naeratus
Mu mõtted keerlevad kui torm,
ei ma kunagi poolda olla morn.
Naeratus on õnnelaeka võtmeks,
naerata, et iga kurb hetk lõppeks.
Naeratus on see, mis avab hinge,
polegi vaja inimesele muid kinke.
Naeratus on võluva toimega,
eriti, kui kaasneb rõõmuhõiskega.
Siiras naeratus on parim murede ravim,
vahet pole, kas oled noorim või vanim.
Naeratus on kui müstiline hüpnoos,
ei sellest teki kunagi üledoos.
Naeratus on see, mis tõmbab ligi,
võimalik, et armastuseni see viibki.
Naeratus on see, mis paneb särama,
hommikuti võluval moel ärkama.
Naeratus on õnnelik .....
Lained löövad ainult mere äärt
Jälle on öö.
Ma värisen.
Mu mõtted on hämmarad.
Jälle, uuesti ja nüüd vajun kokku selle hämmarusse.
Mu häält peas on kaugelt kuulda ,nagu vaikseid laineid,
kes summisevad mulle vett kõrva.
Võttaks ainult kirve ja lõikaks läbi keha, et see vesi voolaks minema, mu muredega.
Valge talv on nii ilus
Valge talv on nii ilus,
enam pole ilm nõnda vilus,
hõbehärmas kuusepuud,
valged lumemütsid igal puul.
Pilvist juurde lund kallab,
valget sära aina kasvab,
maad valge lumi katab,
mured enda alla matab.
Ööd on valged, imelised,
valge kuu ja virmalised,
värvilised jõulutuled,
uut- aastat ootav šampanja pudel
Valge talv on nii ilus,
hinges pimedus on kadunud,
kõikjale nüüd valgust mahub,
valge jõuluaeg on rahul.
Sügis
Päike ikka särab veel
üle puude latvade,
sügisele näitab teed,
pilvepiiril kummarduse teeb.
Sügis pikalt juba olnud,
meile palju rõõmu toonud,
muredes meid liitnud kokku,
ohtralt sügisande pakkund.
Nüüd valgem aeg on tulekul,
mis andmisrõõme täis,
koos inglitega keerleme,
hing saab õnne täis.
Laupäev Eestimaa külas
puudelt kadusid lehed
ja naiste põskedelt puna
garaaži taandusid mehed
naised hakkasid koristama
kraamisid kööke ja kambreid
seadsid kausse ja kruuse ritta
mehed poleerisid pampreid
ja kirusid palka sitta
lastel puudusid sõnad
et öelda, mis tunne neil on
istusid diivaninurgas
ainsaks kaaslaseks playstation
hõredaks lõigatud metsas
otsis Meeta veel hiliseid seeni
ta ei teadnud et tütrepoeg linnas
süstis lunastust otse veeni.
saunad pandi õhtu eel kütte
et maandada õlavöö pingeid
puuriita peideti pudel
kust raviti salaja hinge.
Salakaval alkohol
Alkohol nad kokku liitis,
nende vahel armastust polnudki,
kainet päeva ei tuntudki,
märjukest aina kallati ja rüübati.
Nad olid nagu sukk ja saabas,
alati neil alkohol kaasas.
Elust rõõmu tunti nii,
muredest nad olid priid.
Alkohol see kaval "sõber,""
pettis iga aeg ja kell,
meelitas ja oli magus,
aga mitte iial hell.
Armastust neil polnudki,
alkoholi emmati.
Uimas peaga kõik oli hästi,
kaines peas juba häda nähti.
Nõnda elasid nad koos,
alkohol neid liitis.
Armastust neil polnudki,
niisama üksteist kiitsid.
Unetud ööd
Pime tuba ja rutiin töötab
et aeg päevale joon alla tõmmata
kuid jälle põhkumineja ootab
et miks Unemati jätnud tulemata;
pööran külge ühest teise
ja piidlen eikuhugile
möödub tund pooleteise
ja ei lähe puhkus eikuhugile;
on miskit, mis mind painab
salaja sisimas, mida ei mõista?
iga päev küll miski piinab
aga nüüd ikka und tulema ei paista;
on miskit, mida ma iga päev eiran
ja mida, millest üle minevikust saa?
uuesti külje nüüd pööran
miski valge katab aseme ümbritseva maa;
avanevad silmad seinas ja laes, vast neid sadu
ning rinnas lööb s .....