Sõnale murtud suda leiti 29 luuletust
Murest murtud
Murest murtud maa ja taevas,
murelik on minu meel.
Vale see, kui keegi ütleb:
"Mis sa tühja muretsed."
Mina ikka muret tunnen,
tunnen kõigest südamest.
Kas see, mis täna, on ka homme,
see küsimus, mis muret teeb?
Vale see, kui keegi ütleb:
"Mis sa tühja muretsed".
Kõrgemale
Iga trepi aste mind lähevale viib, Just kui linnu tiib mind kõrgele viib
Üks samm lähemale taevale.
Kus heidan pilgu maailmale.
Nii üksik siin üleval kõik näib.
Kui mina mööda taevast käin.
Igat väikest pea nupp vaatan.
Et leida see kuri saatan.
Ta mu südame murdis.
Kuid sellest teile ei kurtnud.
Te poleks hoolinud
Te temast ju ei hoolinud.
Kandes mälestusi
Kord oli see aeg mil armastasin sind
sa ütlesid, et iial ei jäta sa mind.
Kord oli see aeg mil igatsesin sind
ei iial sa enam unusta mind.
On teed meil igaveseks lahku läinud nüüd
ütle miks pean tundma mina süüd.
On jäänud nüüd vaid igatsuse tee,
sel lõppu ei näe ma elades veel.
Oh palun ütle mul sa
miks pidi kõik nii minema.
Miks saatus rebis lahti meid
miks ei kõnni koos me igavesi teid.
Lahkudes siit viid kaasa südame,
mis sirgus suureks sind armastades.
Viid kaasa kõik, mis oli hea,
sa seda meeles pea.
Triin
Su süda jäi suletuks
Sa ütlesid, et avatud on mulle
su õuevärav ja su koduuks.
Kuid lausumata jätsid, kuigi teadsin:
su süda - see jääb mulle suletuks.
Ma püüdsin sellest lausa sisse murda,
ei tahtnud näha sinu tõrksat meelt,
ma oleks võinud selles õnnes kasvõi surra,
mul´meeldis uskuda, et olen õigel teel.
Ma arvasin, et hõljun roosas pilves
ning selles äikest olla ju ei saa.
Ma lootsin, nähes sinu eemal ilmet,
et suudlustega selle peletan.
Kuid teadmine - see tuli, väga ehtne!
Ma lõpuks mõistsin - olen lihtsalt jalus
ja narri kombel kuljustega vehklen,
su käest ma olematuid .....
Igaühe jaoks on keegi, keegi, keda väärid
Armujoovastuses naeratasin
ja kogu maailma tänasin.
Leidsin sinu, kellega olin õnnelik,
valdas mind armupalavik.
Tahtsin maailmale hõisata,
Sinuga ükskõik kuhu lennata.
See kõik oli nii imeline,
Kuid saatus on keeruline.
Olen murtud ja süüdistan end,
liialt püüdsin ja tahtsin sind.
Hüppasin üle varju lootes,
et tuled mu poole joostes.
Nii ootasin, proovisin kuis oskan,
muutsin end, õppisin su kohta.
Üritasin olla igati perfektne,
Nautida iga koosveedetud hetke.
Kõiki mu päevi täitis igatsus,
ilma sinuta olla oli katsumus.
Äkki reaalsus lõi mulle päh .....
Ma tulin tagasi...
Ma tulin tagasi...
Seisan siin üksi ja vaatan kaugusesse...
Selle heleda maja juures oled sina, sa ei näe mind,
kuid sa tead, et olen siin, ja just SINU jaoks...
Ma tulin tagasi...
Seisan, käed lootusrikkalt surutud rusikaisse...
Sa ju tead, et nii väga vajan sind,
kuid oled seal, ei tee välja ega hooli, soovin, et see teisiti oleks...
Ma tulin tagasi...
Hirmust väriseva hingega kõnnin su poole,
Sind ümbritsevad inimesed märkavad mind, naeravad valjult,
kuid nad teavad, et see teeb mulle haiget...
Ma tulin tagasi...
Seisan su ees ja imetlen su nägu, keerad pilgu majas .....
Jõhkardist jumal
Aitäh, et vastasid mu kirjadele sõimuga,
Olin su vastust juba nii kaua oodanud…
Aitäh, et lahti tahad saada must iga hinnaga,
Kuigi tead, et olen sind alati armastanud…
Aitäh, et ütlesid, et olen loll ja rumal,
Kuid ma tean seda sellegipoolest juba isegi…
Aitäh, et oled mu isiklik jõhkardist jumal…
Kui ma oleks tark, ma ei kirjutakski.
Aitäh, et ignoreerid mind taas –
Ka see on ju mingigi tegevus sinu poolt.
Aitäh, mu enesehinnang on nüüd täiesti maas,
Aitäh, et mu südamest varastasid pool…
Jõhkardist jumal, ma armastan sind,
Kuid tean juba hästi .....
Jõhkard
Vaikides aru olen saanud,
Et armastan jõhkardit ma
Mu süda on kildudeks löödud
Ja ees seisab tühi elu ilma sinuta…
Miks tegid sa mulle nii?...
Miks valetasid kogu selle aja?
Sa ei vaadanud tagasi, kui lahkusid
Nüüd on su hääl vaid mu mälestuste vaikne kaja…
Kuid ikkagi seisan vaid sinu najal…
Sina, jõhkard, ei tea, mis tunne see on!
Mis tunne on kaotada see kõige tähtsam…
Sa ei oska muud, ainult naerad
Kuid mu süda ei hooli -
Mulle oled alati see kõige kallim…
Mis siis, et ma ei taha, et oleksid.
Ma ei saa sinust lahti, va jõhkard!...
Ei mõtl .....
Uppunud pisaratemerre
Olen langenud pimedasse lõksu -
Auku, mis kaevatud SINU poolt…
Igaveseks kinnisesse ringi
Su tehtud ahastus mu vaikselt üles poob…
Igatsedes su häält ja puudutust
Istun pimedas, kaelas okastraadist kee…
Mille eest?...
Selle eest, et ootasin sult armastust…
Nüüd olen kaelani valu sees…
Räsituna põlvitan nõeltel,
Silmad nutust on kildudeks löödud…
Tunnen, justkui oleksin kuumadel sütel
Mu süda on tükkhaaval ribadeks rebitud…
Olen uppunud pisaratemerre
See on valus, kuid sinuta ma enam ei saa…
Kuid iga kord, kui sind näha tahan,
Lööd mu süd .....
Vares
Mis see vares postil kraaksub
ja veel linnas, oh sa arm!
Valinud ta posti madala,
et linnarahvas kuuleks teda,
mida on tal ütelda.
Mida on tal ütelda...
pole niisama mõtet kraaksuda.
Julge vares, mõtlen nii,
möödujaid ei kardagi.
Mina ainult seisma jään
ja kuulatama...
Kurblik on see varese hääl,
ja ilu pole ka.
Kahju, et ei mõista lindude keelt...
Aga võib-olla ongi see hea,
muidu liialt vaevatud
saaks niigi murest murtud pea.
The Jesus And Mary Chain - April Skies
Hei, kallis, mida sa öelda üritad
Ja ma seisan siin
Ära kõnni minema
Ja maailm kukub kokku
Käsikäes vägivaldses elus
Armatsemine noateral
Ja maailm kukub kokku
Ja see on raske
Et öelda
Ja see on raske
Minule
Et jääda
Ma lähen
Et omaette olla
Ma lähen tagasi
Enda tervise heaks
Ja on üks asi
Mida ma ei suuda teha
Ohverdada ennast sulle
Ohverdada
Kallis, ma lihtsalt ei näe
Just see, mida sa mulle tähendad
Võtan oma eesmärgi ja võltsin oma sõnu
Ma olen lihtsalt sinu pikaajaline needus
Ja kui sa lahkud
Ma ei talu seda
Aga selline sa oledki
Ja ne .....
Tulease
1.
All akna ähmub õudus-öine aid:
Ah, sadusid, mis kunagi ei lõpe
Ja oma alguse, teab millal said!
Kõik tuba langend mingi tusa tõppe –
Kuis õhkub nukrust seinte tuhmund kett
Ning nende vahel, heites peeglihõppe
Mustkurba varju, have siluett.
Kas mina see, kes nagu murtud mooni
On langutanud tühjaksjäänud kätt,
Pää maha kallutand all leinakrooni?
Kui hää, et hämar on ning silm ei seleta
Mu huulil nutukurret, kurbusjooni.
Ei miski, miski, miski peleta
Mu ümbert selle leina salajase,
Ei midagi mu seeski heleta:
Jäänd ainult südame suur tulea .....
Tulipunane vihmavari
Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike,
Kui lähedal taevas,
Kui kaugel aed
ma olin väike.
Olin väike,
kuid ihkasin juba
rohkem kui nukku ja
nukutuba, rohkem,
kui pildivihku pihku,
rohkem, kui linnukest
pihku, täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem, kui tooreid
tikrimarju, rohkem,
rohkem, kui midagi muud
ihkasin, oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos, tõesti
mu südame ligi, mu kaenlas,
mu süles, kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase .....
Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast
Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast,
toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg,
tule ja südame värvi, elu side eluga,
tarduda kiviseks linnuseks?
Kuidas võib laul, ilma et kordagi vaikiks,
kaotada viisi ja sõnad, hanguda tähtede reaks?
Kuidas tantsivad jalad kaovad sammude kajaks
kummaliselt murtud rütmiga?
Oli kunagi keegi,
kes tundis metamorfooside saladust.
Temast sai pagulane.
Homme astume laeva ja sõidame teise randa,
mitte et võimatut püüda --- meri ja müürid on üks.
Pageda sellest, mis olnud, asjatuks kuulutas tarkus.
Isegi rumalus teab, et tulevik jääb.
