Sõnale murtud leiti 58 luuletust
meega tee
teen kesköise jalutuskäigu randa
tuul on mängimas tasa lainte vahus
jahedad liivaterad kõdistamas kanda
vilkuv virvatuluke soovimas öös rahu.
südame teejuhiks sul joonistan
ees on ju kaugustes piiritu piir
punaseks asukoha siis toonitan
värvimiseks murtud päiksekiir
mille armastuse värvipotti pistan.
hakkab aeglaselt siin jahe
kiiremad sammud tagasi teen
soojus tekib ainiti kahe vahel
teepadjake ning vesi mis keeb
omavahel segunedes muutume me
meega termoses auravaks teeks.
unistuste linn
Sinna kuhu teeviidad ei vii
maad mõõta ei saa miilides
ega ka kilomeetrites
üle põldude ja kraavipervede
hüpeldes jääb mägede taha
imeline Unistuste linn.
Murtud ja üksildased varjud
siin enam igavest pimedust
pelgama enam ei pea -
lööb särama alles jäänud
lootuste valgus näitamaks
teed peatuspaigani kuhu
oodatud vana või noor
väsinud eluraskustest
räsitud hing.
Sule silmad kui tunned
et enam ei jõua...
Unistuste linna siis tasa sõuad
teadmata et varsti hoiavad nemad
turvaliselt ja hellalt kuniks
paraned ja tugevana saatusele
taas Sa vastu vai .....
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
Kurbuse ilu
Muredest murtud on meel,
kõik äkitselt justkui nii tühine.
Tajun end kulgeval teel,
kui osana kõigest, mis ümbritsev.
Ei ole mõtet ses retkes,
moraali, motiivi, ei sihti.
Kõik lihtsalt siin ühes hetkes,
hinnanguist raputund lahti.
Sõnad, mis varem ma tõlkisin,
muutunud hääleks on, kõlavaks.
Pilk mida varem vaid hindasin,
muutunud silmadeks, elavaiks.
Ununend kibedus kurbusest.
Väsinud meelest läind valu.
Vabanend murede embusest.
Nüüd ruumi on märgata ilu.
Ingel
.Nad ütlesid, et tunneli lõpus on valgus / Arvasid, et see on uue algus
..Et paremaks läheb kõik / Läbi on see kole lõik
..Kui oled kui ingel
....Murtud tiibadega
.....Kui langed kiiresti
......Põlend sulgedega
.......Ei näe su silmad valgust / Pole sulle mõeldud uut algust
.......Vaid halvemaks saab minna kõik / Kohe ajalukku kirjutatakse kurb lõik
......Siis agooniat tervitad
.....Endas kõik sillad põletad
....Siis jätad hüvasti
...Kõik põletad
..Pimedast nii sügavast leiad end / Mõistad, et see lõpu algus
.Et lõppeks ometi see kõik / Soovid vaid
******** .....
Gravitatsiooni Eiraksin
Olin seal kui tõde suri
Kui meile laskus tume vari
Olin mina see, kelle oma oli käsi
Mu silmades sa seda nägid, kuis halb ma olin
Oma südames sa seda tundsid, kuis valu tegin
Sinu südame ja oma enda hinge nii vigase murdsin
Liiga kaua kestis veel, kestis kõik see
Et lahkuksin, su teise juurde lubaksin
Kui mulle käskisid, et lahti ütleksid
Murtud olen, pattu täis
Elu minust kaares mööda käis
Ei ole mõtet joosta, peituda
Tuleb parandada, uskuda
Elu, ennast ja äkki õnnestub ka Sind
Oled kõike mida pole
Armastad ja Vihkad mind
Kallistad ja Murrad mind
Igatse .....
Elutõde
Ma ei talu seda maailma, neid pingeid
See hävitab kõik, mu viimsegi hinge
Unistused võimsad, ilusad ja suured
Kuskil maailma otsas nende juured
Pole jõudu
Olen täiesti nõutu
Nurka surutud - murest murtud
Kui vaja, pole kedagi
Ütlevad " Pole su elul häda midagi "
Nad ei tea minust kogu tõde
Ütlevad lihtsalt, et ma veidi peast sõge
Keeravad pehmelt öeldes selja
Hiljem mõtlevad - miks hääbun, inimesi pelgan
Ma ei salli valet, vassimist, valskust
Inimeste osas ei kaota valvsust
Andes endast kogu väest kõik
Vedades eluga agaralt köit
Ometi ei vii pingut .....
Õnne varas
Ta on valetanud endale ja mõjutamiseks ka mulle,
minu olemuse on ta maha matnud ja lootused visanud tulle.
Need põlevad nii magusalt ta hubase mõtteruumi kaminas,
ta ei ole kurb, murest murtud ega pabinas,
vaid loeb enda elu uut peatükki,
kus minusugusied rumalaid pole ühtki.
Ta loeb seda huviga, samas unistades,
kuidas ma uppun ta põlastavas vales,
kus keegi ei viska mulle köit ega kät ulata,
nüüd lõpuks saab ta minu haiglaslikust hoolivusest puhata.
Nüüd pole enam mind, temast hinge välja kallistamas,
olin siiski ju mina alati olnud, tema elurõõmu ja õnne v .....
Veel üksinda
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
e .....
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LKes kuulab sinu muresid?
Kes kuulab sinu muresid
kui tõesti murtud oled?
Kes nutu naeruks muudab sul
kui maailm hall ja kole?
Kes siiski sulle annab kõik,
kui endalgi ei ole?
Kellega nii lõbus on,
ükskõik, mis käsil poleks?
Tal särgid niisked pisaraist
kus vahel nuuksud sa.
Ta mõtleb sulle päeval-ööl
sind eal ei unusta
Ta paitab hellalt sinu pead
kui tahad magada
Kui ükskord läinud oled
ta ikka sinuga...