Sõnale mustrid leiti 12 luuletust
Vale
Tahaks kirjutada meie lugu,
sõnadesse panna tunded.
Suudelda su sooju käsi,
kui need minu ümber.
Öösse vajuda koos sinuga,
me kahe saladusse.
Silitada sinu keha,
moodustame mustreid.
Su silmadesse ärgata,
ma soovin iga hetk.
Su mõtteis jalutaksin,
kaunis unistuse retk.
Põgenen reaalsusest,
vangistuse trellidest.
Naudin valet sinuga,
me koosneme kristallidest.
Muutub ikka....
sinu kaudu ei muudeta midagi
muudetakse ikka
kuidas ei muudeta
iga mehe ja naise kaudu
muudetakse midagi
siinsest süsteemis
oleneb kuidas Rumi kombel
ennast sotsiaalse organismina
käsitleme
kui ma olen piisk ookeanis
siis selles piisas on ka kogu ookean
patt oleks tunnistada
et me lihtsalt tarbime ja mälume
olles kasutud
just sinu kaudu muutubki maailm
kas ja millal teadvustad seda
on sinu enda teha
iseenda elu kujundades nagu korterit
või maja
lihtsad kujundid, et inimene saaks aru
et kõik, mis on vaja on selged arusaamad:
kes ma olen, miks ma tahan olla
ja mida .....
Hingega kooskõlas
Hingega kooskõlas me alati käisime
käsikäes
ma kuulasin iga ta sõna, iga ta lauset
ma tundsin, et olen ühendatud ja üdini hea
ei tahtnud kellelegi liiga
ometi mu enda mustrid lõhkusid paljusid inimesi
ja tegid neile liiga või koguni kurja
hajameelne ja endasse tõmbunud,
ma ei ole suhteinimene olen ma alati kõigile öelnud
aga mis hinna eest
suhtes olles kordi ja kordi kaotanud iseennast
lugedes kvantiteeti üle kvaliteedist
arvates et aastad loevad, et see on suhte tugevuse sümbol
kui tegelikult avastan ennast mõttelt, et loeb kvaliteet
kvaliteet, kuidas aega koos .....
Ööloom
Aju jahvatab ja jahvatab,
joon öösel kohvi,
kuigi ei tohiks
Mu silmad on tagurpidi,
näen enda sisemust,
seal on palju arusaamatust
Minu missioon siin elus?
Ma ei tea
Mul on aeg-ajalt deja vu hood:
olukorrad, mida olen näinud,
muusika, mida olen ennem kuulnud
Muusika, mida mitte kuidagi ei ole võimalik olnud
mul kuulata,
aga kuidagi väga tuttavad
Olukorrad, mida olen unenägudes näinud,
need ketravad kuidagi reaalsusesse
Võib-olla näen mustreid asjades ja sündmustes
ning need mustrid eksisteerivad ainult minu peas
Ma ei tea,
ma olen ööloom,
nagu kassidki
Is .....
Kokkulepe on püha
Mu ema õpetas mulle, et kokkulepe on sõlmitud leping
olen alatihti lähenenud inimestele sama käitumismalliga,
et kui ütled, siis nii on
Ma ei teadanud, et teistel on kahtlased mustrid,
mis tähendab,et nad mängivad sellest üle ja nende sõna ei maksa midagi
Mu ema sõna maksis alati
ja nii ma eeldasingi seda teistelt
ja kui nad ei täitnud oma kokkulepet
oli neil häbi või muud tunded,
et nad isegi ei söendanud olla ausad,
miks ei saanud kokkulepet säilitada ja täita
muutusin ma kurvaks
Ma ei osanud eeldada, et kõik ei ole õppinud
minu ema käe all
külm on
külmas toas ma istun
nii külmad on mu mõtted
vannis ligunemine pakub vaid ajutist lahendust
mu vereringe probleemidele
tilgutite all
võlgadest vaba
tunnistatud tervemõistuslikuks
ilma ühegi paheta
kui vaid tundlikkust ees ei oleks
eksisteerin oma külmas kuninglikus toas
kus tapeeedimustrid räägivad iga päev eri keeltes
need, mis ise oma kätega sinna kinnitasin ja panin
Usun uutesse algustesse
kvartalite vahetusse
lahtistesse autodesse
juhilubade saamisesse
armastuse taasleidmisesse
Õhtulaul
Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt.
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.
Vardad klõbisevad kiirelt
Vardad klõbisevad kiirelt,
nad helisedes kõlavad.
Vardad klõbisevad kiirelt,
nad mustrit käpikuile kannavad.
Korvis lõngakerad ootel,
keritud väikesteks keradeks.
Üks neist mururoheline,
teine taevasinine,
kolmas valge, pehmekene
neljas must ja ainukene.
Vardad aina klõbisevad,
vaiksed helid kõlavad.
Mõte mustrit paika paneb,
südamesoojusel käpikud valmivad.
Ise olen juba väsind,
vardaklõbin hinge jääb.
Elulõnga aina vähem,
kootud mustrid
käpikute peal.
Laugudele uni valgub,
käed rüppe vajuvad,
kiisukene,kes mul ainus,
lõngakorvis nurrutab.
Pläraleerukedaaknapealteileitud
Tindist imbunud vihikute saaga,
pastakas mis mu tähelepanu ja käe
suutis ärandada,
äratab ta mu harva,
unistuse-tõsiduse, luulest,
nõnda tugevalt ta kulgeb,
üle valgete tühimikke,
immutades arusaamise mustrid,
kavandile,
läbi vastandlike, samas lihtne,
see kuidas õitsema viljeldab lille,
Enamik kes selle tindiga kohtunud,
on suht kindlad, et ta on osa mu käest,
lõbusast väest, õdusalt päev.
mööda lüüriliselt taas mul läeeb,
ja ma teda iial ei pilland,su kohtulikku hinnangut
lihtsustan virkalt,eesmärki mida ma silman, virutan kirja,
nõrgukeste hala mind .....
Trip to space
Peaks plaanipäraselt poindi paika panema,
et kust saab, kuhu pageda.
Ai käes, aeg on ära kaduda.
Nüüd sain suuna uue uhke
Loon ma sillad külluste tiiki
Rõõmuhõiskeid, naerukaja täis triiki
Mustrid-võnged-vibratsioon,
värvid.
Varjudemere vibelevad kaaselukad.
Siin maailmas kõik on edukas.
Ruumi täidab luidläbistav lainemassiiv.
Yeess
Eksleme siin urus hommikuni kuni jätkub rammu.
Muudkui sammu ja sammu.
Anna lihastele valu, allu
korraldu enda käsklustele ja anna minna.
Anna minna.
Ebaselge siht veel ees
kuid koobastes teed ei kaota me.
Keha ahenedes täidab .....
