Sõnale muusika leiti 177 luuletust
Oss..
Kõnnib,
käed taskus,
suits hambus,
suured sõnad kostuvad suust
muusika kostumas
bemmist, nii truult.
Kaunid sõnad suul,
lai naeratus näol
kogenematu neiu mõistuse
nii minema viia võibkorraks
või igaveseks tuul.
Tark saab õigel ajal aru,
et selline õige mees
ei ole.
Ei too ta sulle iialgi tähti,
kõike, mida lubab!
Ainult tekitab jamasid,
tülisid perekonnas,
kõige hullem,
et kunagi võid olla
teadmatult kadunud,
mullas või vanglas.
C.S.
Kihnu vägi
17.01.15
Kitsad tolmused teed,
iial ei eksita need.
Sadamast majakani üks tee,
imelise vaate allikas see.
Imeline päev
võib lõppeda päikeseloojanguga rannas.
Saarepoisid pilliga
on ju jällegi hinnas.
Saarel pillimees
kunagi ei maga.
Muusika kostubki siin
ju metsade taha.
Naised tantsimast
iial ei väsi,
toimetustes kunagi
ei vaja nad abikäsi.
Kästitööd ja traditsioone
täis päevad.
teisedki Mere Peol
seda kõike jällegi näevad.
C.S.
Populaarsus
Ei see küüned enda poole maailm Peetrit huvita
Ta rõõmsalt tangot tantsib vesiliivas kummilutiga.
Ta ei leia kohta selles imelises keskkonnas
kus pop ja noortepärane on mitte sisu vaid särav pealispind
mitte mõtted tegude taustal vaid võistlus ühiskonnas
kus ei püüta mõista vaid sulgede järgi paigutataks sind
kus armastus tuleb palgapäeval ning lahkub siis kui
veinipudelist viimne tilk see pokaalipõhja tilgub
diskussioonid sisutühjad ning promille peavad omama
et meel, see oleks hea ja öödki mööduks tegusalt.
Aga,
Ei see pealiskaudsus-libanaeratustemaailm .....
Ilusa on olla seal
õhus rippuvaid mõtteid tuhandeid
kui ainult oskaks puudutada
kõiki neid, lendan siiski nagu lind
riivates salamisi tundes sind
vahel kardan tõmbun endasse
tohutu jõud, voolab embusse
kuid see muusika mängib mind
kaunid pöörded tekitades tuuli
sõnu ilusaid silub sinu huuli
ära peatu hetkekski, mu arm
seni kuni püsib tunde sarm
kõik tundub kui päriselt peos
mängib viisi uus muusikateos
Mõtlen sinust mu armas ja hea
siis tea, ilus on olla seal
Joonistuvad pildid kaunid kujundid
maalib loodus ajas hetke varjundid
jäädes oma aega, südamesse templiks
kohtume u .....
Elust !
Me elus võib olla palju värve ilusaid,
ning palju erinevaid ja uskumatuid tundeid.
Ning sõnu palju tundelisi ja väga mõjukaid,
ja palju erinevaid häid ja halbu tegusid.
Me elus võib olla viha ja armastust,
kuid samas on siin ka võitte ja kaotusi.
Me elus võib olla kurbust kui hoolitsust,
kuid samas on siin ka piinasi ja võitlusi.
Me elus võib olla palju koledat ja ilusat,
kuid samas on siin ka kaitset ja üksindust.
Me elus võib olla palju enesekindlust säravat,
Kuid samas on siin ka pettumust ja tundelisust.
Me elus võib olla palju radu ja valikuid,
kui .....
Oled nii ilus
Oled kallim kui puhas plaatina,
Sinu naeratus särab kui päike…
Igal õhtul, kui jään magusalt magama,
Suplen su kaunite silmade läikes…
Sinu lõhn on mu unistuste maailm,
Sinu hääl on kauneim muusika…
Oled nii ilus, et seda kirja panna ei saa…
Ma tunnen, et ei saa enam ilma sinuta…
Ikarose viimane lend
Unelmisulerüüs kondori uhkuses
hõljub ta südamepäikese poole,
iilidetrompeti kargeimas puhtuses
taevaski puhumas lisa on hoole.
Tõuseb ja tõuseb, kuid muusika üleval
tasaselt sumbub kui eksinud kaja.
Kuumeneb, tuksuvad kiired on põleval
tõrvikul süüdanud ruumi ja aja.
Süttinud sulestik sädeleb leekides,
kokku on kuivanud tiivad ja kere.
Alles jääb putukas, tuliseist tääkidest
puretud, hinge kes kaotan'd ja vere.
Kukub ja kukub ning valule jahutust
otsides raugeb ka kõrguselembus.
Jõuabki sinna, kus lainete vahutus,
kustutav pisaraist merede embus.
Soojus.
Need üksikud read,
need read on nii üksi.
Ma valvan su und
õues ei saja veel lund.
Kuulan muusikat,
mitte just kõige paremat.
Tea, et kui mind vajad,
olen su selja taga!
Sügis viib kaasa oma kargusega
ja lehed langevad puult.
Külm oma valge valgusega
ei luba meil paotada suud.
kuid siiski,
tahan ma karjuda.
sõnade taha varjuda.
Tahan olla pahane- ei suuda,
kui sa ennast ei muuda!
Oh kallis miks lahkuda tahad?
Jätta leina endast maha.
Sügis on kole ja must,
ta südamest leiad ainult pahandust.
Süüta lõke oma hinges,
põleta kõik pinged.
Vaid üks päev, .....
Minu kevad
Kevad ja viimane veerand,
kool saab varsti läbi,
mul külmast tõsiselt villand,
olen õnnelik et talv on lõpuks läbi.
Hüppan üle loikude
ja sammun üle pori,
et saaks minna paikadesse,
kus mul minna vaja.
Muusikakoolis varsti
tuleb eksam raske,
kuid õppida ju pole mahti,
kui õues soe ja päikseline ilm.
Kool saab läbi,
jõuab soe suvi,
suve ootan ma väga,
et saaks rannas supelda
ja koolist puhata.
akt
Muusikasse joonistan su paralleelsed ilmed
Üks on veidi metsik, ehe karune natuur
Teine ajakirjakaanelt- staar, kes mööda filme
laulab ennast muusikaks. Kitarril sünnib duur
Viisistan su kord aktiivseks noodiliseks kujuks
Väsimatult pausi peatab sinu uuem takt
Ballaadiks vormid end, et põlev leek saaks õige tuju
Muusikasse joonistub meist kahest puhas akt.
(Heliriin Puistamaa)
Neljateistkümnes õhtu
Oli üks õhtu, kui sain tunda end
kellegina teiste seas, ümber
inimkond.
Oli üks pilk, mis ahmis inspiratsiooni
lausudes vaid vähetähendavaid
kombinatsioone,
aga kõik oli just nii nagu olema pidigi -
mina siin, tema kõrval, sõnatsi...
enamgi.
Mitte ükski hing ei rikkunud unelmat,
mitte ükski pilk ei mürgitanud
parimat.
Muusika, vein, inimesed tundmatud.
Pilgud, noogutused, kallistused -
unustamatud.
/Kuulates Ruby Frost and Mt. Eden - Oh that I had/
Grita Hunt, 2011.