Sõnale muutus leiti 158 luuletust (top)
Noorus
Me istusime tanklas bensiini sees,
suitsetasime, kuidas jaksasime.
Kui välku lõi, siis meie suplesime jões,
paljajalu klaasikildudel tatsasime.
Me elektriposti küljes rippusime
ning üksteist näppima kippusime.
Me olime kartmatud ja vihased,
me ei hoolinud mitte millestki,
me ei sõltunud mitte kellestki.
Kuid siis muutus kõik halliks,
sa leidsid kellegi muu.
Ma leidsin teid koos vannis,
andmas üksteisele suud.
Nüüd ma istun bensiinijaamas,
üksinda süütan sigari.
Oma veripunast kleiti kandmas
otsustan, et peab surema iga siin.
Alati just siin
Tundmuses, kus ei kustunud leek,
Uutsuse teeb, muutusest meel,
puhkuses, ei luhtund ideed,
samm sammu asemel sisenen,
jälgides tasaselt ise end,
mõtte keerd, võigastest,
hoidudes, lootuses,
et kooruks loovus ise enesest,
neis vestetes, kus nautlevalt ekseldes,
siiruse meetmetel, aususe retkedel,
sõnadel nii rasketel samas pehmetel,
tervenen, tões mis mehest mehe teeb,
Vaatlen kuidas liugleb linnuke,
Aates puudu hirmudest,
Ihutud kirves liiga teinud su pihule,
massi hüpnoos tõmmanud pingule,
seina ääri pidi liikudes, higist tilkudes,
arengupeetusest leidnud viiruse,
.....
Ebameeldiv Tõde
Katsun pääseda, käised üles käärida,
soovitan käituda väärikalt, tõde pärida,
Omas sfääris, enamik oma afääris, käärib,
ei väärind tegelikku, jäävad igaveseks lukku,
ajud surnud, serveeritud kandikul, panditud,
printerile, kellel viimne irve, patakas pole tihke,
ja kõik seda röövib, üks kõik kuidas liikled,
aja eest müüte oma hinge, raha eest viimse,
armastatud omavahel riidlend, rikka järgi kiimlend,
kui nii teed, see pea ei saa iial piisavalt virgeks,
et näha muutuseid, näha mis truudus teind,
omavahelistes suhetes, kus ei ole politseid,
Relvastatu .....
Meeleolu kahe otsaga
Olen meeleolu-kahe otsaga.
Lihtsalt olen,tulen,lähen,
ette ei saa arvata.
Ronin hinge,piinan teda,
ühest otsast pigistan.
Oma meeleolu halba,
teistelegi levitan.
Olen meeleolu-kahe otsaga.
Lihtsalt olen,tulen,lähen,
ette ei saa arvata.
Ronin hinge,paitan teda,
teisest otsast silitan.
Oma meeleolu puistan,
kõikjale rõõmu nakatan.
Kahjuks olen meeleolu-kahe otsaga.
Armastus
Miks siis on nii lihtne asi nagu armastus nii keeruline? Millal see inimeste jaoks nii keeruliseks muutus? Mis on armastus? Kindlasti ei ole armastus armumine. Armumine on keemia kahe inimese vahel. Armumisel tavaliselt peegeldab teine inimene sulle sind ennast. Sa näed partneri silmades enese ilu ja headust, kes meenutab sulle sinu võimet armastada ja tunda ülevaid tundeid. Sa justkui armud iseendasse. Teine peegeldab sulle sinu oskusi ja andeid ja te näete üksteises ainult head. Armumisel näed sa kõike kirkalt ja tunned, et sa elad. Sa oled ärkvel ja ergas. Muidugi ka joobunud, i .....
Ootan juba..
Pime tuba,süütan küünlad,
sind ootan,olen valmis...;
avan akna,suure,laia,
valge lina minu voodil.
Küünlaleegid minu toas,
sa neid näed,on kindel see...;
väljas pime,tähed taevas,
ootusärevus sees keeb...
Varjud lae all tantsimas,
on vaid katkematu vaikus;
olen voodis,valgel linal,
tean,et tuled ja et...nõustun...
Õhk võbelema paneb leegid,
sa tulid,riivad akent;
liugled tasa,on vaid sosin,
kui mu nime vaikselt ütled.
Pulss mul kiire,värin sees,
oled kõrval,tasa hingad;
tean,mis tuleb,mis on ees,
olen valmis,ootan juba...
Sinu huuled minu kaelal,
.....
Teie
Luupainajatest saanud hommik,
Valgusega kadunud kõik tondid,
Tuttav mateeria võtmas vormi,
Sama tuba, üksi samas voodis,
Sumiseb telefon- keegi tuju tõsta proovib,
See keegi ainus kes vist hoolind,
isegi pärast seda kui kõik paljaks koorin,
häbelikult näitan talle mida loon siin,
Jälgin mõtte koostist, midagi soovin?
Enne ju küll ükski teist ei toimind,
Süüdistusi vaid loopind, nõnda poolik,
kui kõnelen-sa ei kuule valu mu toonis,
valimas, oma mõtte lalinas, meeldivaid pooli,
Hoiatasin, et vanadus karistab,
kui närtsind lille keegi ei noppind,
Selle igale üh .....
see
ei räägi me sellest
ei vaiki
mis õhus on
risti ja
põiki
see teipinud
tehtavaks teod
kõhus keeranud
higiseks peod
see selleks -
see muutuski
selleks
kui puutusid
midagi
kelleks
ei suuda end mõeldagi -
milleks
jään liblikaist lõhnavaks
lilleks
ja see-eest
hoiatan kõiki
Sanya
Tormituuled
Tormituultes seista tahtsin täna,
käed laiali, nägu pilvedes,
suured tammed minu taga,
juurtega sügavalt maas,
murdusid-hääleta.
Raksatus läbis minu südant,
kuid kindlameelselt seisin veel maas.
Raju ja torm mind julmalt rapsisid,
jäised vihmapiisad näkku
ärme lõid.
Punnispõskne tige tuul,
maast lennutada püüdis,
ei olnud ma ju juurtpidi maas,
jagu must ei saand.
Oligi vist marutuule ainukene plaan,
murda,
välja kiskuda iidseid tammepuid,
juurtpidi maast.
Kurb oli vaadata,
hing nuttis sees,
kuid tormituultes muutusin
tugevamaks veel.
Maskeraad
Su emotsioon nõnda kaunis;
Ma sellest alati knock outis;
Mu ego loom kui ergonoom
Oliiv rohelises audis:tõega;
Peletan vampiir-ekonomiste;
Kes mu võhiklikkust naudib;
Laenake maski või kinkige siiras;
Kuigi kõik mis sees: peegeldub pinnal;
Olgu neetud see kõike nägev silm;
Kuratlikult sind igaviku põrgu põhjas;
Su kantsis kepiksin;olgu neetud need;
Vallutajate tavad; tapsid esivanemad;
Ja lapsed panid kartma: nukitsamees;
Rohima igavesti tagasi kasvavat maltsa;
Et nuumata sigu; soovite kõik muutust;
Kuid nõnda töödates villid vaid pihus:
Villin su kindlust pudelis .....
Hämar teerist ...
Nüüd kamber teine,vaateski on muutus,
tänav , liiklus toimib ja miski sinu sees.
Õhtutuled säramas kus sina vaba mees,
võid peagi kaaslaseks siin olla meie ees.
Trellid sulle , kui prillid , mida proovid,
saad nägijaks või uusi veelkord soovid.
Valid õiged, kõik valla avatud sul teed,
pime oled ei aita ka võred rauast need.
Hansi!!!
Silm mustast
Kui karmiinpunasest, tukslevast elulihasest rebitud tükike.
Paljastatud hingepeeglid
maailmaavarustele.
Oo, väike jupike.
Tere Jaana.
Kõik tulge külla mulle.
Üksteiste peeglid üksteisele
Omaenda peeglid iseendale
Jäetud vaatama muutust neis
Kuidas kuju selles vormub
näiteks, ta kena reis ;-) ☆,
taust ta ümber väiksed detailijupid eluosad.
Mõtted ta peas,
naeratus näol
juuksed, kah peas.
Arusaam endast võibolla
ka arusaam temast
või üldse täitsa udune,
ununend.
Ehk äkki ka hing ja selle kompassitaldrik.
↓
.....
Elu Tänapäeval.
Tänavatel vastu
vaatab viletsus,
iga mööduja silmis
helgib haletsus.
Maailm täis viha
ja salvamist,
tahavad raha
ja halvamist.
Ihates kogu võimu
andes tagasi vaid sõimu.
Kadedus hinges,
silmnähtav muutus nii kole,
raha kui jumal,
maailma selleta pole?
Tänapäeva naisi ja mehi,
vaadates ehmun,
kui palju teesklevaid kehi,
kellele nüüd liiga tehtud?
Kas tõesti tahavad inimesed
elada maailmas,
kus pole rahu?
Kõike võib ju mõelda,
kuid valu,
seda ükski inimene kaua
ei talu,
siiski nii palju on öelda.
Me ei ole ju asjad,
vaid lihtsad inimesed, .....
Üle varju
Üle oma varju
ei hüppa isegi valgus –
kuidas siis inimene?
Pärast lõppu
ei looda isegi algus –
kuidas siis inimene…?
Kuid päikesetõuse vaub
vaid seesama inimene,
maailmamuutmise plaane haub
vaid seesama inimene,
jooksuringide siseradasid püüdleb
vaid seesama inimene –
ja Valguse nime hüüdleb
vaid seesama
Inimene.
/Mari*Uri/
paranoia
nõrk on tugev
oma nõrkustes
kõrk kõikehõlmav
oma hõrkustes
vaene küllastunud
oma puudustes
väike paranoik on
oma suurustes
ka mina mõtlen kaugustest
sind ligi puutudes
miskist jäävast
jälle muutudes
eemaldumisest
su kõrval seistes
mu omist vigadest
mis kõigis teistes
Sanya
Muutus
Üleöö triivib kaugusse üks laevake.
Üleöö saabub sadamasse uus.
Kord on omapäi kõndida taevane.
Kord on tühjusest nutumaik suus.
Mõnikord tundub, et veidike varem
Võiks otsuseid väljagi möelda
Kuid pole ju teada, et alati parem
kõik rutuga välja on öelda.
Sageli aeg käib ees, mina viibin –
Märkan hommikul sadama tühjust
Silmas pisar ja südames kriibib
ega teagi, kas on selleks põhjust.