Sõnale mälestused leiti 142 luuletust
Sügislehekesed
Kahju, et sügis
kõik lehekesed puudelt korjab
paljaks jätab ja ilu võtab.
Lehtedeta puud nii
valus silmale on näha...
Tuleks talv vaid lumega
lööksid puude oksad särama.
Mõnel puul on lehti palju-
tugevad on tammepuud.
Sügistuuled oma rammu
katsuvad sihvakal kasepuul.
Mina iga puu alt korjan
sügislehti ilusaid.
Kõik nad suureks vihuks köidan
ja hoian oma südame all.
Südame sahvrid on avarad
Kiigun tasa
Õhk liigub tasa
Meeled kui maandatud liinid
Vaikne surin
Nähtamatu jõud
Suve lõpu põud
Ei väära midagi
Viljad on valminud
Mõtted on salvimas olnuid
Helgeid suvepäevi
Naeruseid hetki
Lõputuid retki suvetaevas
Ja meres
See on meil veres
Hoidistada ja tallele panna
Südamesahvrid on avarad
23.08.2
Kohviku lummuses
Langesin täna kauni muusika rüppe,
toolilt tõusta kuradima raske.
Minemise rutt kadus korraga,
kuigi kellapealt pidin tõttama.
Ohvriks tõin kauni muusika,
mis pani hetke nautima,
kaugetest aegadest mõtisklema,
hinge rõõmustama ja pillima.
Kauaks jäin kohvikusse istuma,
ajataju kadus koos kauni muusika ja kohviga.
Kuid ma ei hakanud tõttama,
hingel nii hea oli korraga.
Elu
Mind heideti otse elule sülle,
kui täis sain kuusteist.
Elu ei olnud meelakkumine ka enne,
sest polnud mul ühte koma teist.
Muraste mõis lastekoduks oli mulle,
seal veetsin oma lapsepõlve.
Isa ja ema mul teadmata,
armastus ja arm nende poolt saamata.
Nii kasvasingi üles, karmi elu süles,
pole elu mind hellitand.
Tihti tunnen valu, kuid valust saan ma jagu-
Elu mind on õpetand...
Kevadteed
Mu jalg veel tallab kevadisi radu,
käia teid, neid on sadu.
Teeveerelt lilli korjan kokku,
lugematul arvul linnuviise kostub.
Mõni tee on sirge, pikk
ja lõppu pole näha,
mõni aga keeruline,
singa-vongatega.
Kevadteid ma tallan.
mulle meeldib see.
Teepervelt lilli korjan,
heliseb viisike.
Kraavivesi päikses sirab,
lilled janused-.
Kastan lilled kraavivette,
süda lööb õitsele.
Nii palju ilu ja rõõmu
on pakkuda kevadel.
Nii palju kauneid mälestusi
on kevadradadel.
Korjan mälestusi kokku,
igal kevadteel,
sest iial ei või teada,
mil ta viimane.
.....
Vana mees istub pingil
Vana mees istub pingil
pühib silmist pisaraid
Ei tuule süü ole see,
et silm nõnda vesine
Südames ta nutab
nuuksugi ei tee
Hingest laseb lahti
kõik, mis haiget teeb
Võtab põuest foto
väriseval käel
Juba käes on õhtu
Samme seab uus päev
Pink on rohtu kasvand
koos mälestustega
Rohus mõned lilled
veel tuules õõtsuvad
Tühjus
Tühjus vaikselt õhus ringleb,
kohtamata ainsat hinge.
Aeg, mil keegi ringi sammus,
on siin ununenud ammu.
Tuul siit kõik on ära uhtund,
mälestusedki on tuhmund.
Sulen silmad, seisan hetke,
püüdes ette võtta retke.
Sinna sügavikulisse aega,
Proovin kasvõi viivuks kaeda.
Seal, kus üle mitme maja,
kostus juhusliku naeru kaja.
Seal, kus justkui võluväel,
õnn end ilmutas su käel.
Tundes tuule kalki raevu,
Mõistan, olen siin ja praegu.
Avan silmad, taipan õudu,
tagasi mul minna pole jõudu.
Kõik, mis jäänud sellest ajast,
Mälestused naeru kajas .....
Ajatult soe
Iga hetk, mis on ja mis oli.
Iga sekund, mis tulnud ja tuli.
Iga minut, meid saatma ei jää.
Iga tund, millel kaugenev hääl.
Iga päev, mõtted mööduvad aina.
Iga nädal, mil jälle sind näen.
Iga kuu, kui vaikus mind painab.
Iga aasta, kui vanemaks jään.
Igavesti ma mõtlen ju sulle.
Alatiseks ma sinuga jään.
Ma vaid loodan, et mõtled ka mulle.
Minu kõrvus veel kajab su hääl.
Sooja tunde veel minuni tood.
Annad jõudu, kui otsa ta saab.
Kurvad, mõttetud, unised lood.
Pühid minema vaevatult taas.
Küüditamine
Kes pisaraid küll kokku
oskaks lugeda,
mis mahajäetud kodutallu
mulla all,
mis peidus vagunites
sügaval
Ei võõra käsi paitand
lapse põsekest,
kui lapse pisar voolas
ja valu karjus imetava
ema südames
Siiani veel naise vari aknalaual,
käsi põsakil,
umbrohtu kasvand
raudtee rööpad,
maha maetud jäljedki
Vangistatud süda
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus on vaigistanud mind
Olen kui allikas,kust palju oled joonud
oled lättekeseks ikka olnud mul
Olen kui merevoogudes ulpiv laine
oled kindlaks aeruks peos
Olen kui hunt,kes ulub kuu poole
oled see, kes vaigistanud mind
Olen kui pesast kukkunud linnukene
oled peopesas soojendanud mind
Olen kui sinilillekene
oled noppinud ainult mind
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus jääb vangistama mind
Vana album
Tunnen puudust sinu häälest,
sinu naeratusestki.
Fotoalbumist ma sirvin,
otsin mälestusi.
Hea on läbi käia elu,
oma vanas albumis.
Hingele sealt leiab rahu,
südamele kosutust.
Oi,kui palju helgeid päevi,
elu oli kinkinud.
Hea ,et albumisse kõik nad
kinni olid köidetud.
Pisaraid ei jätkund enam,
tasa sulen albumi.
Ei tea,millal jälle avan,
oma vana albumi.