Sõnale mõeldes leiti 93 luuletust
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon
Mõeldes kuusepuule
Kasvad eraldi sa teistest
mu käharpäine kuusepuu.
Sul valikuid ei ole olnud
imekaunil jõulukuul.
Ainult mina tean,
et siin sa kasvad,
külastan sind iga kuu.
Tea, et jõuluajal särad,
ehitud saab terve puu.
Jõuluööl on kõik nii valge,
tähesära taeva all.
Mina sinuga mu käharpäine kuusepuuke-,
sõimes määgib lambatal..
ülikooli aastatele mõeldes
need valged ööd
magada ei lase
uuesti tagasi veres
sirelite õitsemise hõõg
jääb kortsumata tunde ase
kui hinge lahvab
olemise unund rõõm
hetk hetkega saab Toomel
kaelakuti kokku
selles kahvatus juuniöös
sellest valgusest hommikuni
mälus mälestuste lõõm
Mõeldes Sulle
Armastan Su silmi ja armastan Su suud,
koos tähistaevast vaadata ja imetleda kuud.
Veel armastan Su kõrvu ja armastan Su nina,
saan rahulikult magada, kui kõrval magad Sina.
Sa alati tood päikese, mis-sest, et ilm on hall,
Su käed mu kaela ümber on paremad kui sall.
Mul terve kere suriseb, kui annad mulle suud
ja sosistades kõrva mul lausud “vaata kuud”.
Tea, et Sa oled kallim kui kogu ilma kuld,
mind lahutada Sinust võib ainult viimne muld.
Tiibeti palveveskist mõeldes
seda hetke ära puutu kallis
ta niigi põleb tuhaks
tal seista lase me kohal
taeva all hallis las tuulena
ise ära kohab
me suus muutub palveks
pöörlevas veskis
läheb lendu siis
sooviga hing elus
veel temaga kohtuks
seda hetke ära puutu kallis
ta ise peab olema
lahkumiseks valmis
veelkord Elisabethi kohvipausile mõeldes
neid päevi palju oli
kus näis su tuppa
ainult tuleb elu
kogu inetus ja kurjus
hing katki
ka ise ilmas ringi käid
kui hull või lurjus
hetki loopisid
laiali kui prahti
vaid valust saaks lahti
siis kevadena mu
päevas äkki olid Sina
verre tagasi tuli õitsmisiha
silma pisar
unund õrnus sinitaeva
lõputu kõrgus
tsüklist „Poisiiga“
Sinust Mõeldes
Eile veel...
Hingamise peatasin kui Sind kohtasin
Mõistuse kaotasin kui Su silmadesse vaatasin
Oma hinge ja südame andsin kui Sinuga rääkisin
Täna vaid...
Sind igatsen, ootan ning Sinust mõtlen
Iga hetk, minut või tund, iseendaga võitlen
Sinu pilku, huuli ja Su lähedust nii väga ihkan
Homme jälle...
Sind kätel kannan või hoopis kaisust leian
Kuulen Su häält, Sinu siidist nahka puutun
Sina minu ja mina Sinu omaks vaid muutun
mõeldes
Olen omamooid sellel kellel maitseb kisell
Ära heida ette olen mees vabaduse puiesteel
Otsin riimi amrastada võik triini
ära ole kurb naerata oled ju vaevata
sul ema surnd isa läind vanaisal külas käid
ema igatsed isa pedetsed
mõtled emale oma telole
kus küll laadia saaks mmad ei leijaks.
Мой клад
Наткнувшись раз на клад,
Смогла обрести покой я,
И радости хлынул прибой,
Мой клад, теперь, о котором,
Мысли текут без отбоя,
И тот, что очередным повтором,
Как всегда, болью удостоит,
Мечтать остаётся без перебоев,
О своём, надеюсь, скором,
Возвращении назад…
Ring
Võtame kõik kätest kinni,
teeme suure, suure ringi,
silmad kinni liigume,
kuldseid päikesekiiri püüame.
Teeme ringi suuremaks,
muudame laulud võimsamaks,
laseme keelel kõlada,
üle ilma vohada.
Ringis mõlgutame mõtteid,
head soovid lendu laseme,
üheskoos käed üles tõstame
ja kaunist suvest rõõme napsame.
Meri on leinas
Külm pilkane pimedus hiilib mööda mereranda,
justkui otsiks kedagi või midagi-.
Meri mustjaid laineid tasa loksutab,
rannaribalt kustutab.
Valged kajakad kisades leinavad,
õige madalale mere kohale laskuvad.
Soolased pisarad mere sülle kukuvad,
kuulda on, kuis merelained tasa nutavad.
Täna leinas on võimas ja püha meri,
mere hinges miskit suri.
Kuid laulumemme laulud merest jäävad elama
ja merelainetele igaveseks loksuma.
