Sõnale mõtlen leiti 361 luuletust
Vaatan sind... mõtlen kui... ammusest ajast
Vaatan sind
pilkasest pimedast ööst
mõtlen kui oleks sind ...
mul oleks trööst...
Vaatan sind
ilusam tähtede särast
küsid mult millal ma...
ütlen et pärast...
Vaatan sind
veetlevam päevasest päikesest
ütled et ootad mind...
unistad väikesest...
Vaatan sind
kenam ka kahvatust kuust
sõnad et unistad...
vaikus mu suust...
Vaatan sind....kuulan sind...
pulsilöökide kajas
lausun et mina sind...
ammusest ajast
Merest ma mõtlen
Armastan sind meri,
sinu imelist kohinat,
sinu valgeid lainteharju,
mis rannale loksuvad.
Armastan sind meri,
sinu valgeid kajakaid,
vahel su süngust, mu meri,
kui südames põletab.
Armastan sind meri,
sa oled mu majakas,
kui kurbus rõhub hinge,
sa teed mulle näitamas.
Armastan sind meri,
oled püha mu südames,
sinust leian rahu,
oled ilus mu mõtetes.
Mõtlen
mõtlen, mida teha inimestega,
kes rüüstavad teise hinge
kes manipuleerivad
ja ässitavad halvale teele minema,
punuvad skeeme
ning enam ei usu headusesse
ma mõtlen
meenub Stallone'i "Samaritan" *,
mida kerisin edasi ja tagasi,
et mõista sisu
justkui nagu kassettmaki peal
ma lihtsalt enam ei jaksa vaielda
see ei ole minu elu
vaidlemine ja mingite draamade üles tootmine
millestki, millest toituvad väiksed ussikesed,
kes elavad inimese soolestikus
sest soolestik on teadupärast teine aju
jätke mind rahule
kõige kõrgem valuuta on hingerahu
aamen
.....
Kui mõtlen sinust
Sa oled armastus
Mu armastava keha rüppes
Sa oled puudutus
Mu väriseva südame seinal
Sa oled tunnetus
Mu käte soojuses
Sa oled vaikus
Mu kuumas kallistuses
Sa oled kaunis
Õitsvas armastuses
Sa oled hurmav
Lõhnavas suudluses
Sa oled samet
Põse puutes
Ja tuli iha silmades
Sa oled kõike mu jaoks
Kui mõtlen sinust.
Mõtlen...
Ma aeg-ajalt mõtlen Su peale -
Su silmad, Su naeratus, nägu,
oled seisnud mul tunnete reale,
ausalt, mitte nagu võõras, vaid oma,
naeratan, kui meenutan kordi,
mil reaalselt ma nägin Sind hetkes,
tunne mul parem nüüd ongi,
sest tean, Sa elad õnneretkel...
- Tarmo Selter -
Mõtlen end täpiks
Mõtlen end täpiks su silmas
Ja kujutlen kuidas mind vaatad
Mõtetes küsides tohid
Sel öösel ehk olla mu saatja
Mõtlen end täpiks su käele
Ja kujutlen kuidas mind puutud
Tunnen kuis soontes su veri
Siis soojaks ja elavaks muutub
Mõtlen end lõhnaks su õhus
Ja kujutlen kuidas mind haistad
See hõng aina nõudvamalt kutsub
Mu huuli nii magusaid maitsma
Mõtlen end veiniks su klaasis
Ja kujutlen kuidas mind rüüpad
Kuidas mind kui sigaretti
Sa heleda leegiga süütad
Mõtlen miks hommik nii vara
Meid äratab sumedast unest
Meri meist nutma jääb maha
Nii rõõm .....
Ebaharilik
Ent kes on hull
kui kogu maailm
ise seda on
ma mõtlen sul
Too vastupäeva käiv
üks üksik erand kas
siis mitte vast
nii eemalolev
ebaharilik ei näi
Ehk kogu ilma väike näpp
tal näitab
nähke ebard
ta püüdke teiste lõbuks
no on vast värd ta
siis oleks märkamatu täpp
jah ilmast irduda
Ses oma väikses ilmalohus
end peita
varjata
vast ainult võid
jah oma rada
põhilised mõtted
jah oma jäljed
lilledes ja rohus
ent siiski
imelik
ja ligitõmbav näid
Sinust Mõeldes
Eile veel...
Hingamise peatasin kui Sind kohtasin
Mõistuse kaotasin kui Su silmadesse vaatasin
Oma hinge ja südame andsin kui Sinuga rääkisin
Täna vaid...
Sind igatsen, ootan ning Sinust mõtlen
Iga hetk, minut või tund, iseendaga võitlen
Sinu pilku, huuli ja Su lähedust nii väga ihkan
Homme jälle...
Sind kätel kannan või hoopis kaisust leian
Kuulen Su häält, Sinu siidist nahka puutun
Sina minu ja mina Sinu omaks vaid muutun
Igatsen
Öös mustas pimedas
Päikest täis liival
Vihmas või tuules
Tormis või põuas
Tunnen Sind siin
Mis siis, et nii kaugel
Siinsamas enda kõrval
Tunnen Sind lähedal
Kas neid silmi sügavaid
Huuli mahedaid
Kas puudutust taevalikku
Või hoopis südant nii puhast
Seda ei tea
Aga tean vaid, et igatsen
Igatsen ja mäletan
Kuidas Sind armastan
Kui kuu unistab
On kivid, on meres
Vesi, lained on meres
Liiv alati seisab vee ääres
Linnud tavaliselt ka taeva ääres
Seisan siin ja ootan
Kui tuul ma hoogu võtan
Vee lainesse puhun
Vastu kive lained uhun
Seisan siin ja mõtlen
Kui päike ma põletan
Liiva kuumaks soojendan
Lindudele erksalt helendan
Mõtlen ja ootan
Et oleksin kui torm või suvepäike
Et oleksin taevas hoopis maru äike
Mitte kuu mustas pimedas nii väike
Kõik tunded paika loksuvad
Kui mu süda nõnda kurb on sees
ja hingel nutt on varuks,
siis päiksel' kummarduse teen,
tema soojusest jõudu ammutan eluks.
Puudega vestlemas käin,
lehesahin nii armsana näib,
linnupojukene pesast mind piidleb,
linnuema pesa kohal tiirleb, kannab hoolt.
Sinitaevas vastu vaatab mulle,
rõõmustab mind oma sinaga,
kinnisilmi mõtlen mere peale,
tunded on nii head ja sügavad.
Tunnetemeres suures ma,
kõik tunded nagu merelained,
südamel paika loksuvad.
