Sõnale mõtted leiti 728 luuletust
Pakane
Pakane näpistab ninaotsa,
poeb mantli käisesse,
külmetab varbaid,
hammustab sõrmeotsi,
ei jäta ta kiusamist järele.
Pikk tee mul veel minna,
tõmban mantlikrae ülesse,
soe sall jäi rippuma varna,
aeg kihutas kuklasse.
Õnneks tuisku pole näha,
teed ei ole hangedes,
puudel lumemütsid valged,
pilvist lumevatti pudeneb.
Soojust täis on kõik mu mõtted,
pakane käisest põgeneb,
ei ma ole nüüd pakase ohver,
soe tunne
südamepõue libiseb.
Pärast uut
Ühel hetkel
pärast algust head
ei luba vaielda
mind nead
tähendad et tähendad
suhtekorralduse pead
Ah siis ei vaidle
kriitik vaikida
võib mõtteid mõttetusi
su omi
moodsas keeles laikida
Üll ülevus meid ometi
kord võtab näha
meil pole tundeid arutelu
ei ole suhet pole abi elu
ma avan suu
mind löö või maha
Valgus
Kas tõesti sulab lumi ära,
imbub maapõuesse?
Kas tõesti valgus kaob ära,
annab pimedusele järele?
Usun ikka jõuludesse valgetesse,
valge kuu paistesse.
Lumes tuiskavaid saane tahaks näha,
olla jõulusära valguses.
Usk ja rõõm toovad lume tagasi
ei siis valgus kustu iialgi.
Meeled ja mõtted kõik on põnevil,
valguskiir paistab silma ometi.
Lumehanges kinni
Täna jäin lumehange kinni,
hakkasin vaikselt mõtlema.
Mul vähekene oli piinlik,
seal lumehanges istuda.
Möödujad mind vaatasid
haletseva pilguga,
mõned aga tahtsid mind
hangest välja tirida.
Minul aga hanges oli
hea istuda,
mõned minutid elu üle
järele mõtelda.
Talv on saabunud
Puudelt lumi maha potsab,
linnulaul on amma lakkand.
Leevikesed punakõhud
vaikselt siutsuvad,
rasvatihased kollakõhud
pekki nokivad.
Luikedel on lumi taga,
nad lendu tõusevad,
kajakad jäävad merel maha
ei sunni talv neid lahkuma.
Mis sa ikka oskad teha või öelda,
saabumas on kaunid pühad,
aeg on tõtelda.
Talv
Tormituuled, tuisud vinged,
väljas lumehanged kõrged.
Tuisk on vali, tuleb tali,
talve tulek pole nali.
Miks ei tule tasakesi ta?
Miks tuleb võimu ja väega?
Ilusat talve nägu tahaks näha
koos õrna lumesajuga.
Talve algus võiks olla kena,
siis süda rohkem rõõmustaks.
Jõulukellade hingekriipiv kõla-,
jõuluaeg on hingel nii ligidal.
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
Mul on oma kodu
Mul on oma kodu,
väikene ja suur.
Suur ja lai on Eestimaa,
seal minu armas, väikene kodu.
Kõige suurem igatsus
on koduigatsus,
valu järgi tuleb,
kodu pärast just.
Ei kuskil parem ole,
kui oma kodus- Eestimaal.
Ei paika armsamat ole,
kui on Eesti- Sinu sünnimaa.
Süda rinnus sureb,
kui pean jätma või kaotama ta.
Hirm jälitab alalõpmata
ja sõjakatel keeb ilma kaaneta.
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.
Isa
Isa kasvatus ja hool,
täna on saatmas mind igal pool.
Lahke silmavaate ja südame hellaga,
ta mind kasvatand.
Isalt palju olen saanud õpetlikku nõu,
neid tal varnast võtta,
kunagi ei käinud üle jõu
ja huumorimeelest tulvil oli ta põu.
Sügis kuldseid lehti puistab teel,
kõnnin mõtteis, isadepäev silme ees.
Isast räägivad kõik rajad ja teed,
isadepäev elab sügaval südame sees.