Sõnale naer leiti 1183 luuletust
Teater
Elu
nagu sõnadeta maal
poolkaares amfiteater
milles pole ühtki rida
vaid lava
ümber piirab rõkkav saal
sel ootad
valmistud ja ootad
ei-tea-mida
Leib söödud
vist jäi määrimata või
uni pakub kooke-jooke paremaid
käeulatusse veeretada võib
küll võimeid varemaid
kuid narriks teeb
ja kuningaks
jah paljalt kuningaks
ka see
Naer naljaks
sees keeb katel vihasem
triipkoodidest pead lugema
su saatust
tagasi pugema, kus koib
maitseb lihasem
et jätkuda saaks
tõotatud
kolm vaatust
Jälg jäetud
kera keerand uue pale
valgus haarab fookusesse teised
suur va .....
Armastusest
Armastus on olevik, Armastus on tulevik
Armastuste - armastus - alati on murelik
armasta kasvõi korra, sest sa oled lihtsurelik
see on kõigi saatus siin.
Ära peta,ära luiska
kui täna armastad
siis homme ära minema sa tuiska
sest kui lähed - jätad mind
ma olen valmis minema - kehast lahkub hing.
Kunagi ma mõistan, et kõik siin oli asja eest
et sina oled just see, kes tiris mind välja põhjatust veest
he -he
Kunagi ma mõstan, et kõik annab meile
kogemusi,teadmisi,oskusi
anna andeks, et üldse kunagi kohkusin
sest nüüd olen õnnelik, mul on mis ma .....
Elu laivis
Raamat räägib sinuga
kasvõi mitmes keeles,
hoiab inimpõlvesid
märkidena meeles.
Annab sulle juhiseid,
kuidas jääda teele
või millal tuleb tõmmata
seifilt põllu veerde;
kuidas panna võimatut
miljon-puslet kokku,
eristada emakitse
ja ta mehest sokku;
palju maid on lahe taga,
mitu tilka meres,
tigulistel organeid
ja mesimumme peres…
Õpetab, kes võitles, valas
õnne vormidesse
või sokutas ja kombineeris
ennast normidesse;
kes see nuttis, kes see naeris,
armus, narri tegi,
läbis üle-elamisi,
kuni pööras segi…
Raamat räägib sinuga
väga pikalt jut .....
noorus
nii hästi sobid
mu selga
ja vahele
kitsaimgi koiku
on paras
meil kahele
naeran su nalju
sa sööd minu sõnu
et häbiks ei muutuks
ka pööraseim mõnu
nii hästi sobid
mu hobiks
ja tööks
et öö on mu päevaks
ja päev jälle ööks -
kuni on segi see
suvi ja ilm
kuni ei pilgu veel
sügise silm
kuni ei klaasu veel
talvine jää
sest kauemaks
noorus
me juurde ei jää
Sanya
Su sünd
Kui suur
on see sünd -
Hinge elulev tung
tulla Praegu ja Siia,
Sind rändama
viia.
Kui suur
on see sünd -
keha Vaimudetund,
Aja leitud Ruum,
kuhu külvata
Tuum.
Kui suur
on see sünd -
Meie ühine Soov,
meie Tarkus ja Õnn,
ühendkooride
proov.
Kui suur
on see sünd -
kui sõnatult Suur!
Nii armas aiaäärne,
nii nutu ja naeru väärne...
Tõeliselt
SUUR.
Kui suur
on see sünd!
Kui suur on see
sünd...
Kui suur on
Su Sünd?
...
Ilma sünni imeta
oleksime nimeta...
Ilma eluvaevata
Kodu, Maa ja Taevata.
(Pühendus: Pärt Uusberg)
/Mari* .....
Laululind
Veereb pisar naerusuine – laulab.
Lendab liblik lapikuine – laulab.
Paistab päike piksepalgne – laulab.
Keerleb karussellikujur – laulab.
Meil ei ole mõõtu majas – laulu,
raamatutes võõraid sõnu – laulu!
Laulge, minu käed ja jalad – laulu,
minu silmad, kõrvad, meeled – laulu!
Meil ei muudki ole vaja – laulu…
Laululindu, laulikut, ta laulu.
/Mari*Uri/
Mälestus
Vihmal kiire
on möödas.
Asfaldimikrofon käes,
harjutab kohalikku hümni.
Joonistab päikese lakke
peeglikild peos.
Harjutan mina
olelemist.
Saadan tervisi kaugele -
naerudele,
mis mäletavad
sind.
Muusik on muusik:
tema keel on loetav,
kuid õppimatu.
Helid alati on elus,
lohutamas
loojanguid.
(Pühendus: in memoriam Rauno Remme)
/Mari*Uri/
Hinged
Hinged nagu sügavikud
kõikjal haigutavad,
endid üheteise sisse
ära paigutavad.
Suurde mahub ikka palju,
päris mitu väikest -
nagu kosmoses planeedid
ümbritsevad Päikest.
Kes mind hoiaks? Kes mind vajaks?
Ootes koidikut,
üks silm naerab, teine nutab...
Kaunis muinasjutt.
/Mari*Uri/
Sõber on see, kes naerab Sinuga koos.
Sõber on see, kes pühib ära pisara.
Sõber on see, kes mõistab Sind või vähemalt proovib seda teha.
Sõber on see, kes ulatab Sulle käe, kui kukkuma juhtud.
Sõber on see, kes on Sinu vastu aus.
Sõber on see, kes ei viska peale esimest tüli Sind prügikasti.
Sõber on see, kes armastab Sind sellisena, nagu Sa oled.
Suusavõistlus kaunil talvepäeval
Täna kaunis talvepäev,
võistlus taaskord lahti läeb.
Pikal suusarajal koos
oleme me jälle hoos.
Haara minul kinni käest,
libiseme alla mäest.
Kõrvus vihiseb vaid tuul,
lõbus naer on meie suul.
Siis, kui lõppeb suusasõit,
ikka meile kuulub võit.
teised aga jäävad maha,
kaugele me seljataha.
Lumine talvepäev
Talvine taevas tinahall,
kiirelt kerkib valge vall.
Lumme mattub väike maja,
kaigub laste naerukaja.
Helves helbe järel langeb,
ümberringi kõrged hanged.
Lapsed lumes hullavad,
kiljuvad ja möllavad.
Kui siis käes on pime õhtu,
soe toit kaob kiirelt kõhtu.
Lastel öösel sügav uni,
väljas ikka sajab lumi.
Valu hinges
Ärkasin öösel üles,
tundsin kahtlast valu hinges,
vasti miskit halba juhtub,
vaatan ja kuulan maailma,
kuid kardetut ei kae ma,
kuid siiski kogesin kardetut.
Kõik, mida ei jõudnud loota veel
ja kõik, mida ei uskunud mu meel,
purunes, just kui klaas, kildudeks.
Läksin välja ning istusin maha,
kadus soov miskit teha,
teiste õnn, mida nägin, oli kui pinnuks silmas.
Tuli mõte, et joon end täis,
kuid MIKS!
kas sellest oleks kasu,
ei kaota ära viin mu hingevalu.
süütan sigareti ja mõttesse vajun,
seesmiselt, nagu loom, karjun
ja küsin?
millega ma selle ära .....