Sõnale nahtamatu leiti 49 luuletust
Tähendus
Ma teen natukene lärmi
Või siis enda järgi pilti värvin
Väga vahet pole
Sest leian alati viisi kuidas maha panna märgi
Et midagi aru saada, tuleb olla ja näha nähtamatuid jälgi
Luua seost
Ooperit või filosoofilst teost
Kõik see üheks pildiks seob
Plahvatus toimub meis eos
Arusaamine toimub meil nüüd telefon peos
Ma ei suuda uskuda et olen praegu nii sügavmõteline peas
Tapan depresiooni igas järgnevas reas
Olen positiivsust täis halvas ja heas
Kuni järgmine kord kui ära vajudes veab
Olen kindel et nüüd midagi ikka tead
Õnne Tulek
Tule õnn ja vii mind kaasa
paremale uuele.
Haaran kinni Sinu käest ja
jätan maha endise.
Ole kindel, ole truu,
ärgu muutugu su meel.
Ole jõudsalt sirguv puu,
aega on - Sa jõuad veel!
Olgu õnnel Sinu silmad,
Sinu soojus, hingekeel.
Paremat ei tea siin ilmas,
õnnelikuks mind Sa teed!
Siiski elu külvab vahel
hirmu, veidi segadust.
Niidist nähtamatu ahel
hoiab meie armastust.
Pole siiramat sest tundest-
ta on aus ja patuta.
Nii Sul enda anda julgen,
Sinuga koos lahkuda.
Tunned, kallis, uued tuuled
juba ringi liiguvad.
Naeratuse toovad suule,
õnnehetki ki .....
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
Kolmandad
Inimesi on kolme sorti
ühed on halvad
teised on head
kolmas sort ei tule mulle praegu meelde
Ma pole eriti halb
pole üdini hea
seega kolmas sort
tarvis kui trügida
ei tule ma endale meelde
Hah- te mõtlete olen isetu
annan teistele ruumi
omakasupüüdmatusest
tagasihoidlikkusest
te eksite
olen kolmas sort
ei tulnud teilegi meelde
Halvad on halvad
head on head
mõtlete tihti kes ühendab käed
kes nähtamatu lõimena hoiab koos
poolpolariseerunud ilma
mõtlete aga
minagi mõtlen
ei tule mitte kellelgi meelde
Tuhmuvad tähed
Tuhmuvad tähed, nii kirkad.
Erksate aegade kurb vari.
Inimesed liig virkad,
ent ennast ei hari.
Et näidata oma võimu,
rajasid postid, mis vargsi,
võtavad aina tähtedelt lõivu,
varsti tuled kinni plaksti.
Peagi pole enam tähti,
siis tuhmub ka minevik,
mil neid samu tähti nähti.
Jääb vaid lavasoojendav videvik,
kellele järgneb pime vaikus,
tabav hiline kahetsuse rõskus.
Tuhmunud tähed, nüüd nähtamatud.
Vahel siiski vaatama satud,
neid tähti, mis olematud,
lootes ehk üks sisselülitatud.
Ootus
Oodates valgust, vaadates tähistaevast külmal, kuid miskipärast armsal ilmal,
olles vaba absoluutselt kõigest,
mis kord ka piinas -
ma usun, et on sellel seletus.
Arvamus, mis lõhestas hinge,
on nüüd seinal mälestusena,
tähendusena minevikupilkudest.
Lebades kastest märjal rohul
koos oma nähtamatu sõbraga,
ma rõõmust nutan.
Tuul läbib su juukseid kui jää,
puudelatvadel paistab kumav päike,
mis ületab unistuste mäe.
Meil minna on aeg, näe!
Taas sinitaevas vaatab vastu
Taas sinitaevas vaatab vastu
ja päike kõrgel naeratab.
Ja rahuliku meelega saan astu'
kindlalt Eedtimaa pinna peal.
Nähtamatu õnnejudin kõikjale
südamest välja voolab.
Eestimaale lokkavat ilu ja rahu hoovab.
Ainult rahu, soovib iga järgnev päev.
Heroiin
On möödunud pikad aastad
kui Ta elust kadunud
tühjus, miks sa meid laastad
saatus ära kõiki kasutanud;
me otsisime ja üksteist leidsime
kergelt tuli, aga kergelt läks melu
elu pole sama, kui lahkusime
isegi mehe süda pole lelu;
pole pisarad garanteerinud
rohelist pinda kellegi all
mida lõbu asendus teinud
on nähtamatu, aga alistamata vall;
nüüd mööda valget joont
minnes alla eikuhugile
ja torkab varras veresoont
et dopamiini anda tungile;
see manipuleeriv poeesia
aeglaselt sööb nüüd seest välja
mis pidi olema uus graatsia
peab seiskuma, enne kui .....
Riik ja kaos
me elame suures sokiaugus
ja teised sokiaugud samuti
august tekib sokk
ja sokist auk
on sokk mis lõnga abil august tekkinud
sokki tuleb auk
mis muutub suuremaks
kuni soki ära sööb
ent auk ei kao
vaid muutub hoopis nähtamatuks
et jälle välja ilmuda seal
kus tekib sokk
Nähtamatu mina
Tahan särada eredalt,
kui kuu ja tähed.
Mu naeratus võiks olla,
kui Mona Lisal.
Tahan, et näeksite mind,
päriselt näeksite.
Teile ei näita oma õiget palet,
teile joonistan õiged valed.
Kas läksin liiga kaugele,
kas olen teile ainult hingekosutav rõõmupall?
Või te ei taha näha mind,
päriselt näha mind.
Olen nähtamatu,
teiega laua taga naermas.
Mõtted
Muinasjutuliselt täna ilus on mets,
lumi sillerdab,
sillerdab kogu metsa peal.
Puud kui valged haldjad,
lumelobjakatest mütsid peas.
Valgeid lumehelbeid kallab mõõtmatu taevas.
Nähtamatu on valgete luikede lend,
lumevaiba alla on pugenud vaevad,
uus ärkamine algab kevadel.
Imelised päkapikud
Päkapikud imelised
nähtamatult luuravad
igast koduaknast kaunist
sisse piiluda proovivad.
Väsimatud mehikesed
jõuluaega naudivad
trill ja trall käib ümber kuuse
rõõmud aina kasvavad.
Pimedus kui hiilib ligi
taas päkapikud luuravad
kuulavad kõik tasakesi
kas lapsed on head ja kuulekad.
Hopp ja hopp nad ühelt aknalt teisele hüppavad
sussi sisse jäetud soovid
kaasa võtavad
ja jõuluvana juurde tõttavad.
Päeva järel läheb päev
öö järel öö
päeval päkapikud lulli löövad
öösel teevad tööd.
Iga laps kord suureks saab
südamesse jäävad pà .....
Sõda minus eneses
Iga nädal, päev, tund, minut-
ma pean võitlust iseendaga.
Annan endast küll parima,
Kuid ikka kaotan neid lahinguid.
Mu peas käib sõda, mida keegi teine ei näe.
Justkui sõda iseendaga, aga vaenlasteks on hoopis- hirm.
Hirm ebaõnnestuda, olla hukka mõistetud, läbipõleda.
Liiga tihti selles nähtamatus võitluses, võidab hirm.
Hirm, et ma ei saa hakkama, muudab mu keha võimetuks, halvatuks.
Hirm ei luba mul proovida.
Ja pärast kaotatud lahingut tuleb-
Süütunne ja kahetsus.
Et ma ei proovinud, et ei kasutanud aega targasti.
Ma olen selles sõjas juba haavata .....
Südame sahvrid on avarad
Kiigun tasa
Õhk liigub tasa
Meeled kui maandatud liinid
Vaikne surin
Nähtamatu jõud
Suve lõpu põud
Ei väära midagi
Viljad on valminud
Mõtted on salvimas olnuid
Helgeid suvepäevi
Naeruseid hetki
Lõputuid retki suvetaevas
Ja meres
See on meil veres
Hoidistada ja tallele panna
Südamesahvrid on avarad
23.08.2
Ommik
Kas on midagi,
mida Sina minu kohta ei teaks,
ma arvan,
et mitte
Vähemalt,
kui oleksid tahtnud teada,
siis oleksid sellele valgele jänesele järgnenud,
sügavamale ja sügavamale,
kõik oli seal näha,
leitav ja tajutav
Ma ei tee midagi niisama,
üldiselt järgin enda sisetunnet,
kui ma seda ei kuula,
siis leian end üldiselt kuskil jamas
See on nagu niit
või nagu leivapuru teel,
et Koju tagasi jõuda
Ma ei tea milline see Kodu küll on,
aga mind tõmbab sinnapoole,
see nähtamatu vägi
Kuraditormil ratsutamine
Kui taevas läheb mustaks nagu surm
ja üleilmne ilu alla vandum nagu põrm
ilma ühegi täheta taevas
on avaldamata saladusi Hadese laevas;
nähtamatu põrguvägi
jumal Kohtupäeva nägi
aga pole headust tulemas
kui inimese puhas vaim suremas;
kuraditormil ratsutamine
see on kosunud pinge lõhkamine
Venemaa ühte riiki neelab
aga peale sanktsioonide muu Brüssel keelab;
Karu andis järele hullumeelsusele
on vääritu oomen ukrainlastele
neid abistanud on väike Eestimaa
isegi rohkem, kui Saksamaa;
ainult atendaat Karu omanikku peatab
kes nagu Stalin naabermaad surmab
.....
