Sõnale nap leiti 499 luuletust (copied)
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanik .....
Sügis
Vihmas, tuules lendab lehti,
päikest pole näha.
Mis küll lehtedega tehti?
Värvitigi ära!
Mõne nädalaga kuldseks
muutumas me õu,
külma näpistusi tundes
alla kukkus õun.
Sügis vaikselt, tasa-tasa,
pugemas on põue,
luues värve tunnetega
meie oma õue...
- Tarmo Selter -
2023
MÖÖDAS ON AASTA
LASTEAEDA TULLES NÄIS,
ET LÕPUTU ON SINU PÄEV.
EMA-ISA TÖÖD JA HOOLED
SINU MÄNGUDEGA POOLEKS.
SIIT SA SÕPRU JUURDE SAID,
ÕPETAJALT PIKA PAI.
PALJU TARKUST JÄÄNUD PÄHE,
KIRJUTASID NIMETÄHE.
NÜÜD KEVAD KAASA VIINUD NEED,
SIND OOTAMAS ON SUVETEED.
TÜHJAKS JÄÄVAD SAHTLID, KAPID,
KÄTTE SAATE TÖÖDEMAPID.
KOHTUME TAAS SÜGISKUUL
KUI PUNAPÕSKSED ÕUNAD PUUL.
LAPS OOTAB SUVE
PÄIKE TEEB KULLERKUPULE PAI
AASTA MEIL JÄLLEGI OTSA SAI
VARAKEVAD VIIS JÄÄ JA VIIS LUME
LAPSED MEIL AMMU ON OOTAMAS SUVE
LEPATRIINUDEL VAJA JU LUGEDA TÄPPE
EELNEVALT SELLEKS TARVIS PUHATA NÄPPE
ON LAULUD KÕIK LAULDUD JA OTSAS ON VÄRVID
PUHKUST VAJAVAD MELUST LASTEGI NÄRVID
MÕNI SAAB MAALE JA MÕNI JÄÄB LINNA
MÕNI SAAB ISEGI REISILE MINNA
KUID KUI VAHTRAPUU ALL KIRJUD LEHED ON MAAS
ME VÄIKESED SÕBRAD – SIIS KOHTUME TAAS!
Suvepuhkusele!
Näe, kevad lehvitab, teeb pai!
Soe päike suve algust teatab.
Meil kolmas aasta otsa sai -
kõik õppetööga seotud peatab.
Taas õpetaja jagab mappe,
neis te enda tehtud edusammud.
Ka emmed koristavad kappe –
sa kärsitusest trepil tammud.
Nüüd aeg teid suveteele viib
ja päike pruuni jume annab.
Toob naeru näole kirjutiib
kui tuul ta maasikale kannab.
Aeg edasi kuid ikka rühib
ja sügis piilub õunapuul,
tuul sügislehed kokku pühib
me kohtume taas naerusuul.
Õnnitlusi igat sorti
Õnnitlusi igat sorti,
maitsvat sünnipäeva torti,
lilleõisi kirevaid,
armsaid silmi säravaid,
luuletusi ja laule kõlavaid,
kummardusi sügavaid.
Kallis sünnipäevalaps
nüüd võta veel üks naps,
et õnn, see jookseks eluteel
ja otsa ei lõpeks jaks!
Palju, palju õnne sünnipäevaks!
Armastus
Armastus on kui tiibadega lind,
mis kõrgele taevasse sind lennutada võib.
Armastus on kui kaunis õienupp,
mis avab oma südame, sulle just.
Armastus on kui lõõmav päikene taevas,
mis tundeid suuri üles kütab.
Armastus on kui värske ja mahlane õun,
mida südameni ära süüa sa võid.
Armastus on kui sümfooniline muusika, mis kõik tunded paneb sus elama.
Armastus on kui sõrmkübar su näpuotsal,
mis kaitseks on, kui nõel sind torkab.
Armastus on kui üks avastamata üksik saar,
kus vahel mõelda hea....
oma elu peal'.
Sügis meie keskel
Sügis tuli rõõmsal meelel
nüüd ta ongi meie keskel
hõlma all ja lehtedes
halli värvi pilvedes
Sügis kinnitanud kanda
põldudel ja aasadel
metsasülle peitnud enda
puraviku mütsi alt piiludes
Sügis aedupidi hiilib
lookas õunapuid patsutab
marjapõõsastes teeb ringi
midagi seal küpsetab
Sügis rukki-ja nisupõldudel
kulda kühveldab
viljaveski rattale hoogu juurde lisab,
et see ööd ja päevad jahvataks,
kogu ilm et küllalt saaks.
Loodus
Metsavahel ringi kondas,
väike karupätakas,
ninapidi samblas nuuskis,
käpa all olid mustikad.
Karupoeg oli nõnda armas,
karvane ja pehmeke.
Meelitas end silitama,
kallistama, mopsutama.
Kus on aga karuema,
äkki polegi tal teda?!
Tavaliselt karuema,
jalutab koos poegadega.
Vaevalt nõnda mõelda sain,
kui põõsas kahte-lehte käis.
Sealt välja tormas karuema,
möirgas nii, et mets kõik kajas.
Nüüd ei võta ma iial kaasa linnupoja,
kes samblas tasa siutsub
ja teeb hädakisa.
Küllap passib kuskil linnuema
ja mind ei aja enam mure taga.
Sülje erutus
Tundsin puudust naisest truust
tema oma palitust
mille taskus peituv juust
segas leinatalitust
Juustutüki välisküljed
bakterite toodetud
pani jooksma papi süljed
nagu tootja loodetud
Papi süljelärakas
pisut pidu rikkus
Maandus peiekärakas
okse peale tikkus
Esimesed viinapitsid
ongi pisut kibedad
seekord papi süljepritsist
natukene libedad
Esialgu alla ei lähe
viin meil kõrist sugugi
natukene hakkab pähe
pole tatist lugugi
Hommikul on pohmakal
kummaline mekk
Altari ees rohmakal
laual süljeplekk
Esimene lumi
Juba õhtul akna taga
heljus lumi langedes.
Hommikul on õued aga
kõikjal paksult hangedes.
Valged kasukad saand aias
üle öö kõik õunapuud.
Kõnniteel käib kaares laias
vilkalt majahoidja luud.
Meil on juba valmis plaanid,
millest mõeldud, nähtud und:
pea me suusad, pea me saanid
kihutavad mööda lund.
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari*Uri/
Alati ei ole talv pehme loomuga
Alati ei ole talv pehme loomuga,
kui ta hakkab, tuiskama,
lund paksu sõidu-ja kõnniteedele puistama,
nina, varbaid ja sõrmi näpistama.
Siis kõikjal lumehanged kõrged,
linnukesed külmast kanged,
liikluskorraldused ranged,
ülepea suureks kasvanud pinged.
Alati ei ole talv pehme loomuga,
Vahel isegi ei tea,
kas oled halba teinud
või head ...,?
Talvine jalutuskäik
Lumi sillerdab päikesele vastu
sammud krudisevad
talvisel teel
Lumest sellist kargust õhkab
ahmiks sisse veel ja veel
Väiksed kitsejäljed rajal
vahest kitsepojad omapäi
Söögisõime heina pandud
kitseema valvab seal
Kuusepuud kõik käbiehteis
paksud lumemütsid peas
Orav silkab puult puule
küll on rahus olla hea!
Videvik vargsi ligi hiilib
kuusirp taevas laiutab
Külm poeb sisse sõrmikuisse
varbaotsi näpistab
Nüüd võin vantsida ma koju
hoopis teise tujuga
Loodusel on paeluv võlu
Vaata vaid ja imesta!
Stalinil perse mausoleumis
Tänapäeval rahvas usub
et grusiin rabandusse surnud
aga eestlane naerda kõõksub
sest mina Stalinit peksnud;
kui ajamasinaga rändasin
leidsin vanakuradi üksi
teda oma kodus tagusin
nii, et tal kusi tuli püksi;
peale selle küüsi kasutasin
millega raseerisin vuntsid maha
ateroskleroosi põhjustasin
ja lõin rusikad Stalinile taha;
rebides diktaatori perse lõhki
ja nagu nukku teda viskasin
andsin kommunistile õppetüki
väikerahvaste eest kätte maksin;
olengi nii karm veli
elagu Eesti 104!
Aprillikuu vembud
Aprillikuu nüüd viskab vempe
teeb igasugu tempe
Peidab päikest hoolega
pilve kukil joodeldab
Nalju täis on aprilli suu
ümber paisatud on kuu
Taevatähed vihmapiiskadeks on saanud
kuu taevas kõhnemaks on jäänud
Lilled lumehanges külmetavad
jäised külmanäpud õisi näpistavad
Hõlma alla puhub kõle tuul
ära pööranud on aprillikuu