Sõnale nap leiti 499 luuletust
Oma lugu
Igal muinaslool
on oma algus, lõpp,
mõnel jutustusel
pole lihtsalt nime.
On see siis elukool,
kust pääsemine napp,
saad ehk vapustuse
või siis sünnib ime.
Vahel juhtub nii,
et hea see võidab kurja,
võitlus ikka käib
Su sees nii sügaval.
Sind elu sinna viib,
kus palju head ja nalja,
Sa lihtsalt olla võid
seal iseendana.
- Tarmo Selter -
2022
Maastik linnupuuriga
sa ju tead
et ma usaldan sulle
midagi mis on hinnaline ja habras
justkui lind kes on kaotanud sule
ja on õnnelik selle üle
et sa leidsid selle
ja maalisid puuri
võib-olla mitte temale
siis kellele?
õunapuu külvaja tuulega tuleb
külvates häda ja tüli
lind laulgu oma peibutuslaulu
kuldse õuna noppijale
kuid lind ei laula.
türnpuu külvaja pimedas tuleb
külvates piina ja surma
lind heliseb hirmunult puuris
nähes astlaid ja verd oma rinnal
kas juba tulebki minna
kui see õige laul on veel laulmata?
õlipuu külvaja koidikul tuleb
võtab maalitud puuri
ja rip .....
Onu Väino võlutrikk
Onu Väino vahetas mütsi
on sinine kübar nokatsi asemel
kutsub enda juurde lapsi
tal trikid kõrgel tasemel;
ajab käest võlukepi
ning istub toolile
kohendab oma keepi
ja palub kellegi sülle;
Juku ligineb onule
kes usub Väino tempu
nüüd istub siis peale
"Ütle, kas tunned mu näppu?";
poisil kakiauk valus
ja Väino käsi laiutas
hoopis selles trikk peitus
kuidas pedofiil pätipoissi ahistas
Klahvimeister (Karoshi)
Hea meel, et ei tööta kontoris
kus kaotaks nägemise
olla istuva ORJA rollis
ja kus aeglaselt kaotan mõistuse;
sest see töö NII igav
ja kiiresti vaimselt väsitav
istumine päev läbi ebamugav
palk on töö suhtes eksitav;
ja kui midagi trükkides läheb sitasti
klimberdan klahve läbisegi
sest töö löönud mõistuse kasti
suust sülgan leegi;
*TUHHTUHHTUHHTUHHTUHHTUHHTUHHTUHHTUHH
klaviatuur verest punane
kui näpud otsast ära toksisin
ka ekraan on värviline
järgmisena käed sodiks peksin;
*plärtsplärtsplärtsplärts
"ÄÄÄÄÄ, VIHKAN OMA ELU&qu .....
Parema reegel
Ristmikul, mis paremalt tuleb
on eesõigus teistel
ainult peatee selle reegli suleb
liiklusreegel kehtib kõigel;
isegi jalakäijale antakse teed
kui sinust paremalt möödub
ise sa sitasti teed
kui kohusetunne sul puudub;
muidu viskan sind lumega
ja läheb keskmine näpp kaasa
igaüks reageerib pettumusega
et saaks nahaalsuse tasa
Eurodest kõrgepinge
Kui uudiseid elektrist lugesin
siis ära ka minestasin
sest niigi mul raha napib
uus aasta rahakotti kokku lapib;
ei kujutaks ette, et arve oleks 500 € kuus
sellest valu peas, veres, lihastes ja luus
see on eurodest kõrgepinge
uudistega külm särts jookseb hinge;
sest on nüüd valida
kas külmetada või nälgida
et kuidagi kokku hoida arvet
vaja maandada maksude survet;
aitäh, kulla peaminister
uus aasta on paras tsirkus ja teater
meilt talvevarusid kogud
nii langeb uuesti orava reitingud;
ei tea, mida kuulsused elektrist soiuvad
endal pappi sitaks, mida raiskava .....
Üks linnapoiss küla peal jõlkus
Üks linnapoiss
tuli suurest linnast ära
tuli küla peale jõlkuma
vahetas uhked riided ära,
et tunda ennast vabana
Külakõrtsis juttu vestis
habetunud taadiga
Raske oli taadil süda
Piibupilv hõljus lae all
Külatüdruk ülemeelik, kena
poisil silma pilgutas
Külapoodi põikas sisse
külla tulnud linnapoiss
Leti ääres külanaised,lihtsad,
olid suures jutuhoos
Poiss,see jõlkus mööda küla
tuli mõtteid koondama
olla lihtsalt linnast ära
jõlkuda küla tänaval,
mõned mõttedki peita ära,
mis linnapoissi vaevavad
Huulilt lendu lasi vile
ja siis rõõmsa .....
Sülje erutus
Tundsin puudust naisest truust
tema oma palitust
mille taskus peituv juust
segas leinatalitust
Juustutüki välisküljed
bakterite toodetud
pani jooksma papi süljed
nagu tootja loodetud
Papi süljelärakas
pisut pidu rikkus
Maandus peiekärakas
okse peale tikkus
Esimesed viinapitsid
ongi pisut kibedad
seekord papi süljepritsist
natukene libedad
Esialgu alla ei lähe
viin meil kõrist sugugi
natukene hakkab pähe
pole tatist lugugi
Hommikul on pohmakal
kummaline mekk
Altari ees rohmakal
laual süljeplekk
Lapsepõlve mälestused
Mäletan, kui väike olin
äratas mind tuulekohin
kiisunurr mu põski paitas
kukelaul mind üles aitas
Köögilaual pudru maitsev
tassikene piima ka-
tassikesel täpid peal
Tükikene sooja saia
Olin päris üksinda
Ise koristasin tuba
läksin õue kiikuma
Aasal olla oli kena
seal mängida sain kiisuga
Allikas mul juua andis
kasemahl mind kosutas
õunapuu, nii suur ja lahke
õuntega mind kostitas
Õhtuke, kui kätte jõudis
sängis soojas olin ma
Emake mul laulu laulis
õrnalt põske silitas
Üles kasvasin ma rahus
ühes ema armuga
Talvetaat
Talvetaadil valge ürp on maani
nina kui jääpurikas
härmas habe,puna palgel
peas lumesahmakas
Suur on tema võluvägi
kaanetades järved, veed
igal sammul jätab maha
lumised rajad ja teed
Vahest taadil jõud saab otsa
siis ta oskab nuttagi
Raske lumi puudelt langeb
langeb maha potsati!
Lumememmed ridastikku
talvetaati trööstivad
neile pandud sütest silmad
taadil vastu helgivad
Vahest talvetaat on käre
siis ta aina paugutab
aiateibal linnukesi
näpistab ja pigistab
Tallatud tal suusarajad
vihiseb võidu tuulega
laseb liugu liulaual
kõrgest mäest,mis e .....
Meie maailm
Maailm läheb hulluks.
Tasapisi.
Algul vaikselt.
Salamisi.
Kärestikku pole kosta;
kõrvuni ei kandu kosk.
Siiski määramatu hirmujõuga
langetab meid juga.
Üht-teist aimata ju oli,
paljut aga polnud.
Seda, et me nüüd ei hooli
mõtteski ei olnud.
Räägid tõtt, kuid ikka vale.
Mõistmiseks on hilja.
Meie maailm see ei ole,
kus sõber keerab selja.
Hulluks läinud on see ilm,
nõnda vaikselt salamisi.
Valguskiiri püüdev silm
sulgub tasapisi.
Nemunas
Need olid sinu silmad
teispool laia Nemunase jõge
teispool musta magamata ööd
Miks olid enne helged- täna julmad
miks heledad nüüd endas kandmas nõge
kui vaatangi- miks pilgu vette lööd
Sa teadsid ju et anda polnud voli
mul ennast sul ei sel ei teisel ööl
ma ise nutsin ilma seatud kombeid
Su nutust auras mustav veteväli
siis aga astud vette- kandis vool
su meeleheitel rahulikke tõmbeid
Need olid sinu silmad keset jõge
mis andsid mulle julgustavalt märku
need silmad mis veel viimse pilgu saatsid
Nad kutsusid: "nüüd tule sina siia ka kui sõge"
ma .....
Talvetaat
Talvetaadil habe härmas
keha katab tuisukott
Ta ei kõnni sammul kergel
tuiskab tuisus tuuselkott
Talvetaadil nüüd on võimu
paugutada siin-ja seal
Tõsta lumehange kõrgust
teeb mis tahab,ise teab
Näpistada meeldib talle
siis kui jäine on ta meel
Linnukest, kes külmast kange
loomakest,kes metsateel
Külm on talvetaadil süda
Mis sa teed!
Korstna kaudu
Kus suitsu, seal tuld
hoones on elu
tõrv on mustem, kui muld
talvel on tulemelu;
ja, kes korstna kaudu käib?
Must Peeter selleks
kes tahmase näoga ronib
jõuluvanale suureks abiks;
pottsepp segu pistab kelluga
ja korstnapühkija harja küürib
üles - alla rutuga
töölisklass tunnust väärib;
ahi on elule valla
miski ukse taga hüples
jõuluvana käib korstnast alla
ja juut korstnast üles
Tegin kuusepuust krati
Ostsin jõulupuule hinge
vanapaganalt pühade jaoks
see saab olema vinge
et kuusk midagi head tooks;
"Anna tööd!"
uhked püssid ja €urod
mida kohvrites kandis
tänaval on spordiautod
see rikkuri tunnet andis;
"Anna tööd!"
lemmiktoitu ja glögi
vaatan pilti kahvatult
sest sain kauniks oma köögi
häid lõhnu on lõputult;
"Anna tööd!"
siis nätsutan oma sülge
kui tõi kuusk naisi ilusaid ja häid
keda sidunud oma ehete külge
nendeks prünette, blonde ja punapäid;
nii saan suu magusaks
mitme erineva auguga
teen pühad .....
Tuli praksub
Tuli praksub kaminas
ahjusuus on priske jõulupraad
Jõuluglögist punetaval palgel
saadan taeva poole oma palved
Laualt napsan apelsini-koorin
kuusepuult üht piparkooki noolin
Mis muuta küll saan
või tahan oma elus?
Sel jõulukuul on mõelda veidi valus
Kes lükkas
Kes lükkas mind külmadel kivistel rannul
kes lükkas mind pragudest lekkivas paati
kelle õelus mul tormina kihutas kannul
kes ometi naernud mu minekust saati
Sinap vist olid see kullake kallis
tõuksid mind otseku surmale suhu
lükkasid jäises ja tormises hallis
lükkasid teele mind teadmata kuhu
Meri mind alul ju rappis kuid leebus
paisutas lahkesti lekkinud praod
tuul uhtis meeled kui maailm must loobus
vaid näo peale vajutas mälestusvaod
Ei otsinud õnne kuid ometi leidsin
tuul meri mind lahkesti lükkasid randa
õrnalt kui lapse mind kaldale heitsid
kodune liiv .....
Külm
Külm näpistab mu nina
oma jäise sõrmega
poeb põue,varba sisse,
naksab põske,ei tal küllalt saa
Külm jõe-ja järvesängides möllab
katab kaanega
Siis mere poole tuiskab
ta hirmsa maruga
Külm kogub endas jõudu
muutub jäisemaks
Tunneb mere võimsat müha
tal vastu hakkavat
Külm varblaseklutti piinab
Ei lase tal nokkida
üht rasvast pekitükki
mis oksal rippumas
Külm tungib minu hinge
külmutab pisarad
Külm ei mahu südamesse
mis nii soe on sees