Sõnale nas leiti 1923 luuletust
Kanpai, Rõivas!
Eks jälle uudised kihavad
et alkoholi täis keegi
kriitikud kõik susivad
kuidas oravatel jätkub privileegi;
ja selleks pole keegi muu
kui Taavike Rõivas
käbi asemel matsub etanoolist suu
lennuki ja meedia ära hõivas;
kaugel idamaal, kus täpsus
puhtus, kord ja muu kiiks
on võõrastelt ülim ausus
aga vastuoluga sinna saaks;
Rõivasel keelati maanduda
kes oma tiivad külgedel sulges
ühest puu otsast teise hõljuda
põdra metsas vägijooki võtta julges;
ja Tsahkna laiutab käsi
mis ikka Yookole vastab
vabandusi anda ei väsi
et Taavi oravarõivast maha võtab .....
Kevadine tunne
Sammal lume alt on vabanemas,
linnulaulu kostub metsast rohkem,
lehed okstel pungumas on juba,
kevadine tunne hinge laskem.
Lumikellukesed varsti väljas,
lehetipud paistmas mulla seest,
märtsikellukene ennast aias
sirutamas välja maja ees.
Päike Sinu punapõski paitab,
tuul on jahe, ei Sind sega see,
nõnda varakevad ennast näitab
ööde külmas, härmatise sees...
- Tarmo Selter -
2024
Kevadel on väge küllalt
Ei kevade vastu saa,
ta uksest, aknast sisse hakkab trügima,
päike oma sooja kiirega
lund nügima, talve eemale peletama.
Kevadel on väge küllalt
maad äratada,
avada lillekestel silmad,
võluda ilma õitsema.
Looduses käib võitlus omaette,
kes kellest vägevam.
Õiglaselt jõuab kevad kätte,
naeratus suul kõige ilusam.
Emakeel
Kõige armsam kõla on ema unelaulul.
Ja siiraim on väikese lapse jutt.
Eesti keele kestvus on me endi õlul,
see pole pelgalt muinasjutt.
Oma emakeeles vaid unistan ja loodan,
süda laulab eestikeelset laulu.
Omaenese mõtteid väljendan
esiisade keele kaudu.
Ja elutarkused kõik talletan
läbi ilusa emakeele.
Kui kord siin ilmas ma lõpetan,
emakeeles saatke mind teele.
Akna taga kevad õitseb
Akna taga kevad õitseb,
akna ees lillelised kardinad.
Kevadhõng poeb aknast sisse,
mahe tuul kardinaid õõtsutab.
Porikärbes aknaklaasil,
seal uniselt pirisedes tiirutab.
Aia taga vahtrapuuke,
vaikselt mahla nõristab.
Kahju et saa minna õue,
kevadega tutvuma.
Siiski ta mul puges põue,
akna vahelt, salaja.
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean
Kallile vennale
Mu reaalsustaju rebenes.
Ma ei pea midagi tegema,
ma tahan ja soovin.
Kardina taga kumab parem mina.
Kui pole telefone ega ekraane,
saan rahulikult kirjutada ja teha plaane.
Ka teistel on mulle häid ideid.
Mu vend on mulle kallis,
tal on vaja oma puhkeaega,
muidu süsteemid ei toimi.
Jah, võin alati helistada ja,
kuid pole vaja kõiki süsteeme minu pärast seisma panna.
Süsteemid töötavad.
Minu süsteemid ka.
Vennas on alati kullatükk!
Naine
Suuri sõnu ma ei tee,
pane oma käeke mu südamele,
kuula kuidas tuksub ta Sinule!
Sa vaid kuula mu südame häält,
nii tõene ta ja truu.!
Ainult Sinule tuksub mu süda,
ta armastusega täidetud on.
Naine! Sa oled püha!
Sinu taevasiniseid silmi tahaksin näha üha,
anda Su tulipunastele huultele suud.
Jätkuvalt tuksub süda sulle,
mu naine.
Elu lõpuni olen Sulle
kainelt mõtlev, armastav ja truu!
Koledik
Ühel päeval metsa tuli õudne koledik.
Välja nägi üsna hirmus ja pisut imelik:
Jalgu on tal lausa kuus ja kihvad teravadki suus.
Keset pead nii suured sarved, seljas kasukas, mis soe on talvel.
Silmadki on kurjad tal - kaks on ees ja kaks on taga.
Vastu maad käib sahinal ta pikk ja okkaline saba.
Miks tuli siia metsa ta, ei seda keegi teada saa...
Kus on kõigi kaitsja karu? Sellestki ei saada aru.
Kõik loomad justkui kadunud - nad oma urgu pugenud.
Hirmutab neid võõras koll - äkki hoopis mingi troll?
Koledik teeb metsas ringe, trambib jalgu, kisendab.
Mitte keegi pole k .....
Tuhala Nõiakaev
Tuhala Nõiakaev hakkas keema,
tule, lähme teda kaema!
Keeb seni, kuniks lund
ja lumevett jätkub,
nõiahellad Nõiakaevus teevad pattu.
Tule, lähme siis ruttu,
oma silmaga kaema imet!
Tuhala Nõiakaev on nõidade saun,
muinasjutu hõnguline-
see Tuhala Nõiakaev...
Adjöö, Stalin
Mängisin jänest ajamasinaga
võtsin marsuudi minevikku
põrutasin Venemaale irvega
et päästa Eesti tulevikku;
vaatan, et musta karva kuju
pöörab pilgu mulle
ei mõista ta mu tuju
selles mida teen talle;
sini - must - valge lipp käes
ja teises piinariistade komlpekt
sööstan ta kallale täies väes
kättemaksu janu on efekt;
mägede poja kabinetis
pöörasin kõik pahupidi
hoidsin teda ketis
ja toppisin perse dünamiidi;
jätkates diktaatori vuntsidega
mille raseerin küüntega maha
ja muude kehaosadega
ei tee samuti eemaldamine paha;
õigus ja vabadus ta .....
Super Mario lahendus
Kes on see vahva mees
traksidega ja vuntsid ees
punane müts, käes kolb
tuju pole kunagi halb;
ise torumees, itaaliast
tunneb palju toidumaitsest
ja hüpata kilpkondade peale
see eeskuju kõigele heale;
aga peeretus tähendas
kuidas magu häda sünnitas
ruttu peldiku poole marssis
töö ajast end pausile tassis;
ja kes on see vahva mees
ka traksidega ja vuntsid ees
roheline müts ja paber ligi
see Super Mario veli, Luigi;
ja tungis noorem veli
enne teist ette ning tegi heli
istudes kuivpeldiku nirvaanas
pealekauba sitale onas;
ja mis teeb nüüd super Mario?
p .....
Kodumaa
Kodumaa paene, siin tuuline taevas
sombused päevad ning jahedad ööd
kadaka jonni me rõõmus ja vaevas
kukega üles - ehk õndsaks teeb töö
eestlaste maa old see kivine pinnas
tuhandeid aastaid, ta kõikegi näind
aegade hämarast ühtsus on hinnas
võõrastel meeltel siin kehvasti läind
rannake paene, sel toimunud lugu
kindlalt meid toetamas, püsime teel
edasi homsesse maarjamaa sugu
Ela me rahvas, me kodu ja meel!
Hommikukohvi rüübates
Kas leiduks üks hörrasmees mulle.
kes oleks mu vastu hea.
Kes kingiks mul punaseid roose,
kes südamesoove mul teaks.
Kas leiduks üks härrasmees mulle,
kel samad soovid, kui mul.
Härrasmees, kel head kombed,
tema vastaks mu nõuetele küll.
Ehk tulebki kunagi see härra,
kes punaseid roose mul toob.
Härra, kes südamesoove täidab
ja mu silmisse naeratuse loob.
Hommikukohv toob pähe mõtteid,
aeg- ajalt soovegi.
Kastan ära potililled,
nii ilus päev mul algabki.
Rahu
Linnast tulin, läksin metsa,
aeg see oli hiline,
otsisin seal mõnda oksa,
taevas oli sinine.
Jalutasin, leidsin oksa -
nõnda suur ja tugev see,
astusin siis kännu otsa,
mis seal kõrval pehkind veel.
Sirutasin ennast üles,
hingasin siis sügavalt,
hoidsin puul ma kinni ümbert,
hakkasin siis ronima.
Ronisin ma oksa peale,
istusin seal vaikides,
mõeldes halvale ja heale,
elu üle vaagides.
Olles peidus puude süles
lehesahinate sees,
leian ennast jälle üles
iseenda hetkedes.
Kiire elutempo see
ei lase ennast laadida,
tulen ikka jälle veel,
et rahu, vai .....