Sõnale natuke endast leiti 4 luuletust
Nõme olukord ***
alati kui viha ja vastikus kerib ülesse
ma küsin endalt
"Mille või kelle pärast ma tegelikult
pahane olen?"
See inimene, ei ole kunagi süüdi,
see on reaktsioon minus,
mis tekib, kui ma saan aru,
et inimese kihid lagunevad laiali
ja välja tuleb maskide alt päris olemus,
päris inimene, oma postiivsete ja negatiivsete omadustega
Mulle ei ole palju vaja
olen suhteliselt kardinaalne elus olnud
ma tegelikult ei kannata teiste vigu,
tunnistan
see peegeldab mind ennast hästi,
sest ma olen loomult perfektsionist
ja selle piitsa all ennast terve elu treeninud
sest kodust s .....
Peaaegu Inimene
Naeratus kui portselanist,
vaevatus kõik mida silm näeb,
mustakaks halliks maalind,
nähes pinnapealsust,
tundmata sügavust,
hääl pingul igal real,
mida keel veab,üllatub,
saades natukenegi soojust,
ei enam ta ammu pole jooksnud,
istub vaikivalt räästa all ning jälgib,
mis selles massis toimub, ohkab,
pole lootust, miski ei kordu,
ei otsi lohutust, nõnda ka ei joobu,
külma südamega realist, seda ei ütle,
ta teab sind, ta näeb mis sinus toimub,
ei millestki siin ta enam kinni ei hoidnud,
kõik ennast eraldas, kõik temast loobus,
ka sõltuvused, ta ei tea isegi .....
Baktun
Raugeb mu laulev; kannad kokku, kulpi Aule;
vaatlen ja kahtlen; vahele ei sega; kui maadleb;
hirmus, seda mina ta toidab; kujutlustega hoiab;
nii kaval; nii osav; et see rahuldab teda;paistab terav;
oma hääle kõlas kadunud; ennast petab; kui lakamatult vestab;
korrutades möödanikku; Söör, sa oled kadunud tagumikku;
öelda vahest sooviks; kuid juba natukene kõrgemast toonist;
see enest kaitsev meel loeb joonist; kui lekkiva kerega laev näeb tormist;
seirates; eirab mind sealt lagunevast tornist; näpuga näidates;
kuidas saaksin öelda, sellele "Härrale", teadmised .....