Sõnale need leiti 1029 luuletust
vaprus
Elu, see õrn ja habras
Vahel kui viimane tõbras
Võtab sinult kõik
Ja siis jätab
Ongi tema võit
Ta ei taju piire
Tulema on üsna kiire
Lihtsalt tuleb ja võtab
Viib ära viimsegi
Ei huvita teda kui piinled
Ise pead leidma selle väe
Et tuleviku poole sirutada käe
Haarata sellest, mida näed
Sellest, mida elu pakub
Kukud, siis jälle tõused
Pistad pahna põue
Neelad alla
Sülitad välja, elad välja
Oled vapper.
Ise, ainult ise
Käi sisse uued rajad
Need uued huvitavad
Leia see aeg
Ole vapper
Nüüd on õige aeg
Üks soov mul Sinule mõeldes
Üks soov mul Sinule mõeldes
veel ütlemata mu huulil..
seda sõnades välja öeldes
mõte selgeks jääda ei pruugi..
Nii vaikides saadan Sul soovid
kõigist südamlikumad - tea -
kuigi veidi ehk isemoodi,
vaid Sulle mõeldud need read.
Naistepäevaks!
Kaunis aed, kus pattu langemise pärast
Sai armsate trullakate inglite poolt avatud värav
Ja nelja tuule poole läkitati teele - üks paar
Kes tiba hiljem hääletas end reele.
Reel kiskus jutuserva üles kaunis kutsar
Kel nimeks Petsebul ja ta ei olnud tuttav
Nii paar, kes polnud päris ühte verd ja soodu
See tuhmem pool oli kõik võimsa näo järgi loodu.
Kuid teine oli jumalikult kaunis, veetlev, maine
Teda hellitavalt hüüti- esimene Naine!
Aga veel ei olnud päeva ega ööd
Ja mees ei teadnud, mis on üldse tema töö…
Kutsar armas, ülikonnas kallis
peletas kà .....
Sa oled mu kõik
Milleks öelda „mu kuu, päike ja tähed“
Kui sa ainult tuled ning siis taas lähed
Valu sa jätad mulle minnes
Paraneb see ainult tagasi tulles
Nii pikad tunduvad need päevad,
Mil taaskord sind näen ma.
Ilma sinuta ei ole mul rahu,
Peale sinu miski pähe mahu.
Kui su käte vahel lõpuks olen,
Ei tundu ükski ilm liialt kole.
Ma vajan sind, ei kedagi muud
Pole vaja taevast tähti ega kuud.
Kõik head sõnad on justkui loodud sulle,
Kui sa vaid igavesti kuuluks mulle.
Ãœkski vahend pole liiga palju,
Et hoida sind mu kõrval kui kalju.
Sa oled mu kõik ja rohkemgi .....
Nähtamatud lilled Algeronile.
Palun, siin on sulle lilled Algeron,
Võta need endaga kaasa!
Aseta nähtamatusse klaasi,
Sule kristall selgesse vette!
Palun, siin on need nähtamatud lilled,
Nähtamatusse vaasi...peaaegu hoomamatu lõhnaga.
Nähtamatud lilled, nähtamatus vaasis-
kristall selges vees.
Jätavad endast nähtmatu märgi
Olematus olevikus.
Kas Sul on janu Algeron?
Rüüpa sõõm eluvedelikku
Nähtamatust vaasist ja tunne,
Et nähtamatud asjad olematust maailmast
On reaalsemad, kui nähtava maailma
Jämekoelised avaldumised.
Ell Jott 2008
Hüvastijätt tingimusteta armastuses
Sa olid hetkes
Valgussähvatuses suures!
Sa olid hetkes
Armastuse juures
Sa olid päike
Mina sinu kuu
Sa näitasid mul valgust
Millel olin truu.
Sa olid soojus
Õrn puudutus mu hinges
Sa olid armastus
Neis hetkeis olid pinged…
Ja hetkes oli naeratusi-tunnete hurma
Need olid tunnid, kui unustasid surma.
Sa olid minu armastus…suur ja särav
Võiks öelda, et kogu universum oli siis meie päralt
LJ
Kõige Tähtsam
Appi, ma ei suuda enam
Ma ei taha elada ega ka surra
Tahan lihtsalt olla
Tunda end üksiku ning vabana
Nagu varem
Aga ma ei saa
Sest Tema ei luba
Jah, Tema, see kõige-kõigem
Ta tähendab mulle liiga palju
Ma ei saa Temast loobuda
Ma ei taha Temast lahkuda
Kohtusin oma Päikesega just siis, kui olin valmis
Igaveseks
Sulgema silmad ja kaduma siit ilmast
Aga nüüd
Iga minu rakk mõtleb Talle
Iga osake tantsib valsirütmis
Ja Hing
Tardub...
Seiskub...
Lakkab töötamast, kui ma näen oma Sõpra
Mõtted keerlevad Tema ümber
Iga hommik
Iga päev
Ja õhtu
Ei saa sõba .....
Tee
Tee nii pikk, nii lai...
Hirmud kasvavad, annavad pai.
Surm hiilib ümber minu,
lõpuks haaravad ka mu armsama - Sinu.
Külmaks läinud on mu süda,
suurenenud on ka minu viha.
Kui kord seisan taevauksel,
mis siis kirjas mu südameuksel?
Süda, mis nutab musti pisaraid
tahab rahu, kuid saab kisa vaid.
Mis toimub küll sellises südames
kus armastus läheb ära - nuttes.
Selles südames valitseb heitlus.
Kartus, hirm ja needus.
Vaid üks suudab seda muuta.
Mu Päästja, tule seda juba muutma!
mägilane
prindin
oma sõrmed
sinu rinnale
nädal veel ja
needus
ujub pinnale
nädal veel
ja sul ei ole pääsu
ka kangeim rahn
ei sulge
väljapääsu
algab sinu
rängim ülestõus
mul ei ole
kahtlust
sinu jõus
kuid mul ei ole
kaasa-tunnet
sulle
oled võlgu
selle vaatepildi
mulle
kordan - kordan
ühte võlusõna
ma ei kuula
ammu enam
sõna
ma ei karda
ammu enam
hirme
ära närituna
läbi valukirme
pausi peale
jäätub
sinu pilk
sulab süda
nagu elav
tinatilk
nõnda sureb
sõdalane noor
ja nõnda
tantsijannast
laulab haldjakoor
Sanya
valentan
nagu vesi
voolab vette
sujub minu
pihk su kätte
nagu oru
täidab udu
leian mina
sinus kodu
kas on vaja
üldse sõnu
pikki lühi-
kesi ridu
tavatu ja
tavaline
kahekesi
on meil pidu
iga päev
ma soovin ühte
ollagi koos
sinuga
silmitseda
sama tähte
kuhu minna
puhkama
teeme ilmsi
maise reisi
näeme päikest
näeme kuud
kohal olen
enne teisi
sest ma tunnen
sinu suud
nagu vesi
voolab vette
nagu udu
embab maad
loen need salmid
sulle ette
kingid pärast-
poole saad
Sanya
Ruumist ruumi
Hinge ei mahu
see tühjus ja valu
See kurbus, mis nakatab.
Ja ometi eile
su süda veel õnnest pakatas.
Sa käid ruumist ruumi
kusagil paigal püsida ei suuda
Võid ju end lõhkuda -
ulguda, et ulatub kuuni.
Kuid su ümber ja su sees
vaevalt, et midagi muudab.
Sa võiksid näha
seintel oma verd pritsimas
ja mitte välja teha
surmast, kes sind ootab ja irvitab.
Või tunda kaela ümber sõlme
mis järjest rohkem pingul
Kuid sa viibutad sõrme
ja hüüad:"Kuradile mingu!"
Sest ükskord täituvad toad
ja seinad ja kõik need pildiraamid.
Ja ka Kõigevägevama .....
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Ei suuda enam ära otsustada,
kas tuleb vihma või tuleb lund.
Jääks magama, aga mul pole ju und,
sest varsti tulebki juba see tund,
mil pean kodust lahkuma
ning oma riigi pärast välja astuma.
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Kas sellele pole siiski asendust,
meil pole ju vaja, seda masendust.
Me vist pole varasemast õppinud,
kui teame, kuidas need sõjad on lõppenud.
Samamoodi nagu päästame ka saadame,
kuid kahujuks sõjad ei võida me mitte keegi.
Ei taha uskuda
Nagu elus
nii ilmselt
ka surmas
oleme tühised
Pole oluline
kui pikk me
elutee on
või kui
lühike.
Ei monumente
ei mälestusi
ega pikka
järelkarjet
Kuidas saakski
olla
kui terve elu
vaid
kummardame
teiste varje?
Mõni ei taha
oma rada
Mõni ei oska
püüda
Mõni kardab
ja ehk
sosistab
selle asemel
et hüüda
Hüüda
et oleme
vabad
vabad diktatsioonist
vabad rõhumisest
Vabad olla need
kelleks meid loodi
Sest ma
ei taha uskuda
et halliks massiks
meid loodi.
Meil on ju
ka erandeid.
Hea toogi.
Mu elu on mustkunst
Mu elu on mustkunst,
muist päevadest ma vaatan taevasse
ja sisendan endasse,
et ma pole siin ju üksi.
See valge särk ja need räbalad püksid,
ei muuda asja halvemaks.
Pigem lase ennast lõdvemaks,
teed ise asja kergemaks.
Mu elu on mustkunst,
mul tekib ette must vunts.
Mis ma küll täna välja võlun,
palun sushit ja külma õlu,
pikutan ma jälle rõdul
ja vaatan taevasse.
Merekohin
Merekohin mu kõrvus,
Need kerged sammud liivas,
Ja meie südamed põksumas võidu,
Tundes kaotusest kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need rasked sõnad huultel,
Ja meie silmad pilgutamas võidu,
Tundes võidust kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need hellad puudutused kätel,
Ja meie sõrmed higistamas võidu,
Tundes hüvastijätust kahjurõõmu.
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....
Head soovid
Kuidas hoida hingamas
longu läinud taime?
Kuidas käima tõmmata
ära väsind vaime?
Kuidas anda, mis sul on,
ilma kaotamata?
Kuidas armu kinkida
valu paotamata?
Hoian õhus soovid head,
uued ja ka vanad –
need, mida juba ammu tead
ja noored – jah, needsamad,
mida oled isegi
omaette mõelnud,
aga pole juhtumisi
valjult välja öelnud.
HEAD UUT AASTAT!!!
/Mari Uri/
Ma kaua enam ei oota
Ma kaua enam ei oota,
ei vaata, seda igavat laata,
sa võiksid juba tulla
ja mitte enam minna
sinna suurde linna.
Lihtsalt võta oma kindad,
ennem kui ennast üle hindad.
On ka paremat kui sinu töö,
kaota kõik ülesanded vööl.
Lihtsalt lase ennast vabaks,
kasvõi korraks
ja sul hakkab parem,
kas hiljem või varem,
tunned et oled noorem,
kiirem ja suurem.
Hea lõhn sul juures,
kindlamad sul juured,
kas sa tuled,
kuuled, need soojad tuuled
tulevad kui nooled,
noored, kes on nende poolelt,
voorelt, kõik ühelt koorelt
tahavad, et ka sina,
oleksid nagu mina.