Sõnale need leiti 1080 luuletust (pop)
elulised keerud
Mõnikord lihtsus end painutab keerdudeks. See kruvib nutmises valu.
Vint vorbib südame verele pisaraist, ahastus ringutab öös.
Nii tahaks olla: küll hoiaks ja armastaks. Tunded ei ootamist talu.
Elu ehk ehitab mõningad müürid. Kui tarvis, aeg ära need sööb.
Sein meie vahel ei takista midagi, võtab vaid kiirust maha.
Aeg süstib igatsust. Niuete lähedal areneb ootusest arm.
Nägemisrõõm pillub korjatud kahtlused eemale mägede taha.
Elame aegluubis koos antud hetki. Priisata olekski karm.
Heliriin Puistamaa
SAATUS
Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et hajuks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust endas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuste väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunde .....
VAID SULLE!
1) Sa tulid kui soe tuul,
kaasa tõid kõik ilusa.
Sa läksid kui külm tuul,
kaasa võtsid kõik ilusa.
2) Kuid tea,et südames
sa oled mul siiani.
Tunded on siiani hinges,
unenäos oled sa siiani.
3) Need ilusad säravad mälestused,
päevi vaid helgemaks teevad.
Need tundelised ja kaunid unistused,
kaunid meloodiad õhtuid soojemakas teevad.
4) Miks pidid mu juurest minema,
ning alles jätma vaid mälestused.
Miks jätsid sa kõik ilusa,
ning ei võidelnud armastuse nimel sa.
5) Vaid sinu ilusad sõnad,
vaid sinu ilus hääle kõla.
Vaid meie koos loetud luule r .....
Leppimine
On asju, mida ütelda ei tasu
mitte iial
mitte kunagi…
Nagu võlad, mida sa ei tasu -
need omapäi ei kustu kunagi.
Nii jõuluvanad toogu
õiged kingid
ja tohtrid ravitsegu
õiget haigust.
Nii sõnu loobitagu
õiges vindis
ja liite lapitagu
õigeist paigust.
/Mari*Uri/
Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja head .....
Hommikune aas
See hommikune jahedus,
siin lilli täis aasal...,
surun ennast su vastu,
minust kinni sa haarad.
Leban alasti su kaisus,
pole sõnu siin vaja...,
sinu silmades on vastus,
oma tundeid nüüd jagan...
Suudlen õrnalt sind suule,
mis mu hellusi ootamas...
ja need tulised huuled...,
minu kirg rinnas hõõõgumas.
Suudlen hellalt su silmi,
milles mõistmise läige...,
mulle selgeks saab seegi-
mida teen-kõik ju õige.
Suudlen kuumalt su ihu,
siin lillelisel aasal...,
jahe, hommikune udu
niiskelt jalgu mul embab.
Sinu armastust ma tajun
ja see meeletu kuumus...,
pol .....
Mälestused unistustes
Kõikjal tundub, et oled sina,
kellest igatsen tohutult mina.
Sinu kett mulle meenutab
ja sinna mälestustesse mind keerutab.
Ma olime jälle koos
ja päris suures suudluse hoos.
See oli mulle kui õnneloos,
et olime jälle koos.
Teinekord olime me väljas,
meil oli ka üsna palju riideid seljas.
Me lamasime märjal ja külmal lumel
ning meid ei heidutanud isegi mitte pimeda jume.
Suvi tundub nii valus,
kuid peab meenutama - see on jalus.
Olid sa mu vastu ükskõikne, loid
imeilusate liblikate asemel lendasid koid.
Olid siin minu pool,
kui unustatud .....
Minu kevad
Ärkasin üles koos päikesega,
mida varem polnud näinud.
Jooksin õue sportima ning
tagasi tulles lilli noppima.
Viisin emale need lilled,
ema rõõmustas ja läks õue vaatama,
kustkohast need lilled olin noppinud,
avastas, et naabri peenralt kadunud
lumikellukesed
ja nurmenukud.
Tuli tuppa tagasi minuga riidlema,
aga mina ammu ilma läksin viimast lund vaatama.
Ema süda rahunes,
nüüd ta kasvuhoone poole tõttas seemneid maha panema.
Sul on palju puudusi, kuid las see jääbki nõnda
Ära iial muutu illusoorseks väiklaseks esteediks
Minulgi on vigu. Nendest sina tead vaid mõnda
Oled Inimene rohkem kui on olnud keegi
Olgugi Su eksisamme kritiseerin vahel
Tean, et oled vein, mis ajaga saab õige maigu
Las need tahud nurgeliseks jäädagi meil kahel
Ole pealegi mu palavik ja mina sinu haigus.
Heliriin Puistamaa
***
Su õrna olemuse tunne
Need silmad, naeratus - ma neid ...
Ma nende nimel vajuks unne
Sa kõige suurem minu leid!
Su tähtsust väsimatult hindan
Kui hellalt embad, vaatad siiralt..
Neil hetkil hädavaevu hingan -
Ei taha muud ma tunda iial!
Sult pilku ei saa eemale ma viia,
Sa röövid tüki südant iga päev,
Se`st ajast, kui sa üks kord tulid siia
Ei tühjaks voolada saa minu õnne kaev.
Mu terve maailm särab ainult Sulle
Ma elan nimel, et kord taas Sind näen!
Ja jälle vajudes ma silmad kinni.. sülle
Taas unistuste maailmasse läen...
Tiina Klemets
Suvi ja sügis. Nüüd talv.
Vaata, sügis, kui saabub taas talv,
Siis meenutan sumedaid õhtuid,
mil udus ma teeradu leidsin.
Olen ärevil, kui neid sealt siis otsin
oh, ei – ma pole õnnetu,
et need hoolega lumme sa peitsid.
Kui mõnda siiski ma märkama peaks, siis
Annan sul kindlasti teada.
Ja kui siis veel eriti hästi meil veaks,
Sulle külla end jälle sean ma.
Vaata, sügis, ehkki talv mulle nüüd väga meeldib,
Ei unusta iial su ilu.
Olid sina ju see, kes mind suvestki trööstis
ja võlgnen sul ilmatu tänu!
Mina olin siin
Mina olin siin,
läbi aja ja hetke-
eksisteerisin.
Kirjutasin neid lõpmatuid tekste.
Olin ja elasin-
ühekorraga.
Aitasin, veel rohkem segasin
ja palju sai veel üle korrata.
Mina olin siin,
need aastad, need kuud.
Ja siiski on tunne,
et soovisin miskit muud.
'Helena Veinberg
Kevadõis kannike ...
Talveunest me kodumaa ärkab,
linnulaul , rohelus , lilli tärkab.
Kingid kaunid päikeselt need,
süda rõõmsam, kutsuvad teed.
Meelitab kevade minema õue,
valgus energiat laadima põue.
Jälgima ilu , mis looduse sees,
liblikaid õhus , elu mis vees.
Põhjas ootad , soojust kui ime,
pidevalt külm , väljas on pime.
Kevad kosutab südant , hinge,
võtab mured , maandab pinge.
Õiekest märkan nüüd väikest,
kannike siin , tänamas päikest.
Kummardab , silmad on maas,
kuis lõhnab see kevadõis taas.
Puhkeb pungana õnne ootus,
helge homse , saatuse lootus.
Elu .....
Kinginimekiri
Kallis, kallis Jõuluvana,
mul ei ole kingist kama.
mul on palju kingisoove,
kõik need asjad pead sa tooma.
Esiteks ma tahan salli,
Kolme roosat põrkepalli,
Kõrvarõngaid paar või kaks,
sest ma olin tubli laps.
Aga sellest on veel vähe,
nõnda asjad küll ei lähe.
Too mul komme mitut sorti,
neli vahukooretorti.
Ärme teeme palju kära,
too siis kõik need asjad ära