Sõnale nemad leiti 138 luuletust
Elu laivis
Raamat räägib sinuga
kasvõi mitmes keeles,
hoiab inimpõlvesid
märkidena meeles.
Annab sulle juhiseid,
kuidas jääda teele
või millal tuleb tõmmata
seifilt põllu veerde;
kuidas panna võimatut
miljon-puslet kokku,
eristada emakitse
ja ta mehest sokku;
palju maid on lahe taga,
mitu tilka meres,
tigulistel organeid
ja mesimumme peres…
Õpetab, kes võitles, valas
õnne vormidesse
või sokutas ja kombineeris
ennast normidesse;
kes see nuttis, kes see naeris,
armus, narri tegi,
läbis üle-elamisi,
kuni pööras segi…
Raamat räägib sinuga
väga pikalt jut .....
Koolivaheaeg
Kooli vaheajal on selline mure et haigeks jääb iga laps!
Näiteks köha või nohu aga neid haiguseid teab iga paps!
Ema ei tee millestki välja ma saadaks ta kohe teise
inimesega kohtama välja!
Selles ongi asi miks lapsed haigeks jäävad,
emasid ei huvita mida lapsed väljas teevad!
Eksinud
Ma kallistan hommikul kurbust,
Madal päike nii tuhmilt särab.
Mu hing ei peegelda soojust -
Teda pole, see kadus ära...
Aina rohkem on kaugusse pilke...
Mida suundusid otsima nemad?
Juua sooja tuult, paargi tilka,
Ahnelt loota, et ärkab kevad...
Tiina Klemets
Imelised
Muretsemishaigust
minu lastel pole –
kohutavalt kaunis
kõik, mis tundub kole…
Tapeedinarmad seinal –
ära neid küll puutu!
Kriiditeoseid täis
mitu kipsplaat-ruutu…
Ruuduline pihik
pluss lilleline pluus,
täpilised sukad –
valmis mood on uus!
Kleidid plekilised –
see on muster ilus!
Vihmavari kõver –
ikka parem vilus!
Mänguks sobib kõik,
mis läinuks prahikasti:
killud, ribad, tükid,
juppe sada lasti…
Mõni asi kadund –
tore, keegi leiab!
Õnnesendilisi üks
üle õla heidab:
annaks ära kõik ta,
mida sõber küsib –
oleks ainult rõõmu,
.....
Tänutäht
Mõnikord on tunne mul,
et olen juba läinud...
Sest et nõnda pika tee
olen maha käinud.
Äsja oli juudi juubel,
nelikümmend neli,
õnnitlusi saatsid sõbrad,
tuttavad ja veli...
Kõige rohkem pakub aga
pinget minu pere:
olen andnud neile oma
eluloo ja vere -
nemad mulle unistusi,
lootusi ja usku,
mis ka ainult vaimuna
mu südamest ei kustu!
/Mari*Uri/
Nutan
Miks ma nutan?
Mu mees pole ju sultan.
Nutan, kuna elu tundub karm,
millest ei saa üle, sellest jääb arm.
Nutan vahetpidamata
nagu oleks sõna pidamata.
Olen nii nõrk
ja kurgus maitse mõrk.
Tahan nutta ja ainult nutta
ning mõned talluda kõvasti mutta.
Nemad on süüdi, kui nutan
ja täbaratesse olukordadesse satun.
Kõik arvavad, et kõik on korras,
kuid tegelikult on minu mured juba Norras.
Probleemne elu teeb mu haigeks
ja viib võib olla nii kaugele, et muutun kangeks.
Ma tean
Ma tean, et me polnud lähedased,
Me ei olnud seda kohe üldse. Sa eelistasid vaiksemaid.
Ma tean, et tegin palju vigu, aga nüüd mil sind neid nägemas ei ole, on veel valumas.
Ma tean, et sa ei hoidnud mind,
Sa ei teinud seda kohe üldse, kuid ometi ma igatsen sind.
Ma tean, et mõned mu vigadest tegid sulle haiget, see oli pöördumatu.
Ma tean, et sa eelistasid neid,
Nemad olid paremad kui mina. Sa armastasid neid.
Ma tean, et ma ei peaks, aga ometi ma tunnen, et vajan sind just nüüd ja
praegu.
Ma tean, et me ei rääkinud,
Me ei rääkinud üldse, kuigi oleksin tah .....
Meenutades vana-vanemaid
Minu vanaisa ja vanaema
ammu siin koolis käisivad.
Küla simmaneid ning suve
koos nautisid nemad.
Ehast koiduni jalga keerutati,
pika päeva siis tööd rabati.
Kuupaistel Jõksi järve ääres
lõkketule paistel puhati.
Oma eluteed koos alustasid
kirikus seda ka kinnitasid.
Ei sõda neid lahutada suutnud
ega eluraskus armastust muutnud.
Oma lastele jagasid kõike nad:
elu, armastust, ja oskust elada,
õnne ja raskusi jagada
ning piibli tarkust järgida.
Kõrges eas nad meie seast lahkusid,
elutolmu jalgelt pühkisid.
Nüüd kabelis koos nad puhkavad,
vaid hauakivi nei .....
.
Pilke sai laiali loobitud. Mõned neist pidama jäid
Trajektoor viis nemad ohvrini. Tema vaid vaatas. Ja uppus
Algul ei leidunud muret (seegi vist kaunina näis)
Reaalsus lõi lootuse mõradeks, kuni see kildudeks kukkus
Kuidas võiks valutult elada? Selleks ei leidunud raamatut
Inimest polnudki olemas (sellist, kes vettpidi käiks)
Kuni jäi tänane tänaseks, hoiti ja vihati saamatut
Silmad jäid piiluma poolikult. Olu et Eluna näiks...
Heliriin Puistamaa