Sõnale nii leiti 3571 luuletust
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
üksolemine nii päeva kui öö
üksolemine
nii päeva kui öö
lille ja liblikaga
ent inimesega ometi mitte
hõbenõudest sööjad
ümbritsenud on
end kõrgete müüride
tugevate valvuritega
vääritu oled astuma
nende marmorpõrandatel
arutu oleks aga taluda
kuldpeekritest joojate
tuhandeaastast kõrkust
üksolemine
nii päeva kui öö
lille ja liblikaga
inimesega ometi mitte
nii kurba kui heledat
Sõja 46. päev
ei rõõmu sellest
et põllu kohal kõrgel
trillerdab lõo
videvikus tuppa kostub
aknast kiivitaja kaeblemine
öö jaheduse eest
sulgub sarapuu all
sinilillel õis
kui hing on katki
nägema peab endistviisi
vihkamist ja tapmist
*
ma ei ütle seda Sulle
seal endiselt on valgus
kuldne ööviiulina
kus lõhnab õitseb me arm
sealt kadunud pole kuhugile
hurm mis mujal kõigelt lahtund
mälu ööga kinni katnud
sääl ööviiulina edasi lõhnab
me arm olgu aeg kuitahes karm
Täna kevad on nii ilus!
Täna kevad on nii ilus,
päike paistab puude vilus,
teerada valib ojake,
niriseb samblasülesse.
Lilled tärganud on juba,
õitsemiseks antud luba,
puudel pungad punnitavad,
hiirekõrvul kikitavad.
Lindudel on nokas vilin,
kuulda kellukese tilin,
rohutirts veel viiulikeeli nühib,
aeglane tigu,maja seljas, rühib.
Täna kevad on nii ilus,
sõnadest tuleb puudustki!
Äkki on kevad
tärganud ka Sinus,
jõudnud hingesopini!
,
Ma ei tunne end nii, nagu varem
Ma ei tunne end nii, nagu varem.
Pole ärevust enam mu sees.
Ma kui vaataks, mis tuleb ja läheb.
Ma kui teaks, mis ootab mind veel.
Aastad need mööduvad ruttu
ja varsti kõik lõppenud on.
Ma ei hala, ei aja ma nuttu.
Ma vaid mõtlen, mis oli, mis on.
Kõik mu teod, kas õige või vale.
Kõik mu aastad, mis raisku on läind.
Need mu lõputud, mõttetud valed.
Need mu sõnad, mis kaugel on käind.
Asjad, mis nägin ma ära
ja kõik tunded, mida tunda ma sain.
Kõik see jutt, see oli vaid plära.
Vaid üks asjatu, valelik laim.
See on jama, sest olen veel elus
ja palj .....
Miks on see nii?
Miks on see nii,
et taevas on tähed?
Miks on see nii,
et armastust vähe?
Miks on see nii,
et raske on olla?
Miks on see nii,
et nutt tahab tulla?
Miks on see nii,
et mõtlen aina?
Miks on see nii,
et sa mind painad?
Miks on see nii,
et aeg läheb mööda?
Miks on see nii?
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
Nii
Isamaa lauludes naerab kesk ööd
tarkus toob tujude tusase meele
laiskus mis higistab joomari tööd
neelab ka alla omaenese keele
vaarvanade haudadel kadadest kaaned
mõned majad kus kärab nüüd pillelkaar
tühjaks raiutud varsti muinashiied ja laaned
lennumasinaks muudetud rannaääred ja saar
kultuuritu tirelimäng saanud tavaks
poliitikast mögiseb iga tatt ja ka press
maa narrimütsiks selles ajas kui mängulaval
kuid rahvas on nurgas vakka ja kuss
veel hommikul päike ärkamas idast
et õhtuks saaks läände ta loojuda
rühime läbi sellest päeva ja hingemudast
.....
Miks on nii?
Miks on nii siin ilmas,
et head tehes jääd õelusele silma?
Annad neile justkui õhku,
Kui nad näevad, et pinge all murdud.
Ei väsi nad sind puremast,
Keegi ei aita selle murega.
Varsti järel on luud,
Ei midagi muud.
Aga ehk aitab aeg,
Ehk hiljem mõistavad,
Et tehes kurja teistele,
Oma aega ainult raiskavad.
C.S
JAH!! SEE IMATAAT TEEB MEELE KURVAKS! NII ET
MEEL ON KURB JA TUJU PAHA
TULEKS SIIS VEEL LUMI MAHA?!
MUUTUKS RÕÕMSAMAKS MU MEEL
LIUGLEKS VALGEL TALVETEEL
SEST JÕULUD ILMA LUMETA
EI LASE TALVE LUSTIDA!!
TULEKS LAIA PAKSU LUND
MUUTUKS RÕÕMSAMAKS MU RIND
SIIS KOOS LUMEMEMMEGA
NAUDIKS KARGET ILMA MA
SIIS VIRIN JA KA PAHA TUJU
EI NÄITAKS OMA KURBA KUJU
SIIS RÕÕMUST RÕKKAKS MINU RIND
JA MUUDAKS RÕÕMSAMAKS KA SIND!!!
Oled nii ilus
Oled kallim kui puhas plaatina,
Sinu naeratus särab kui päike…
Igal õhtul, kui jään magusalt magama,
Suplen su kaunite silmade läikes…
Sinu lõhn on mu unistuste maailm,
Sinu hääl on kauneim muusika…
Oled nii ilus, et seda kirja panna ei saa…
Ma tunnen, et ei saa enam ilma sinuta…
Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaa .....