Sõnale nne leiti 3635 luuletust (parimad)
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
Kas tunned juba jõulude hõngu?
Kas tunned juba jõulude hõngu,
maitsvate piparkookide lõhna?
Kas tunned kuusepuu vaigust aroomi
ja säraga ehtimise soovi?
Kas tunned ingleid valgetiivulisi,
keda taevasse toodi ja loodi?
Kas tunned abistavat kätt oma kõrval,
see nii jõulude moodi?!
RMK
Riigimets on riigikohtus
mets mis enne laiunud
kadunud on liigirohkus
riik on metsad raiunud
Kodutuks jäi metsasiga
karjub appi riigikogu
puud on otsas otsas iga
linnu- loomaliigi kodu
Üle prilli riigiisa
vaatas metsa riigil jalus
pole mets- sa tundud võsa
protestiks puudumas on alus
Riigil olgu aru pikkust
riik on metsa peremees
säilitada liigirikkust
kohustus me pere ees
Õnnitlusi igat sorti
Õnnitlusi igat sorti,
maitsvat sünnipäeva torti,
lilleõisi kirevaid,
armsaid silmi säravaid,
luuletusi ja laule kõlavaid,
kummardusi sügavaid.
Kallis sünnipäevalaps
nüüd võta veel üks naps,
et õnn, see jookseks eluteel
ja otsa ei lõpeks jaks!
Palju, palju õnne sünnipäevaks!
Pilvepiiril
Pilvepiiril on üks pink,
Kus istun nüüd ja vaatan tagasi.
Sel lõputul pingil on silt:
"Siit minna on vaid edasi ".
Vaatan sind ja tasa tuulena tulen,
Su juures olen ja sinna jään.
Siin olla on muretu, õnnelik olen,
Siin pingil sind nüüd ootama jään.
Kui kord on sinu aeg ja tuled,
Siis räägin sul kõik, mis ütlemata jäi.
Ära kiirusta, ma korraks silmad sulen,
Siin pingil sind lõputult oodata võin.
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.