Sõnale noid leiti 57 luuletust
ma silmasin noid pealtkuulajaid
ma silmasin noid pealtkuulajaid
läbi ukse lukuaugu
üks neist kulistas klaasi
tühjaks ja surus vastu seina.
Piim nirises ojaks
põrandale -
nagu mõtted
mida üritati
luurata.
mõtlesin endamisi
on ikka hea et
hingele lõin
helikindlad seinad.
Alateadvus viimaks
käivitas alarmi -
sireeni kriiskava.
ma silmasin noid pealtkuulajaid
läbi ukse lukuaugu
nende kõrvadest ...
nende kõrvadest -
purskus patune veri.
ja mina naersin.
Valjult. Hüsteeriliselt.
Nende pilgud tardusid
nende elud kadusid -
alles jäi vaid
nuhkide armetud ..
isiksu .....
Queens Of The Stone Age - Burn The Witch
Põleta nõid!
Põleta nõid!
Põleta nõid!
Kätest hoides
Keksleb nagu kivi
Oleme teel
Et näha, mida oleme teinud
Esimene, kes räägib
On esimene, kes valetab
Lapsed teevad risti
Enda südamel ja loodavad surra
Hammusta keelt
Vannu, et hoiad oma suu kinni
Küsides endalt
"Kas ma põlen põrgus?"
Seejärel kirjuta see üles
Ja viska see kaevu
Siin nad on
Rahvahulk, karjub vere järele
Et lugu väänata
Küttepuudesse
Tuuluta leeke
Väikese valega
Seejärel pööra põsk
Kuni tuli sureb
Nahk, see koorub
Nagu tõde, ära
Mis see oli
Ma ei ütle kunagi
Ha .....
Katri Raik
Sul olla ilu pole
sest mida räägid, on kole
sinusugune on reeturlik mutt
keda ihaldab kremlimeelne kutt;
oled musternäide sotsidest
kes eeldab kõike venelastest
sa nilbitsed idanaabriga
mil ei mõtle enda peaga;
T - 34 koht avalikus pole
ja sul siin ulguda ei ole
ei saa targemaks su kommentaarist
on kõrini sinusugusest meerist;
sa tead küll, Raik
oled lipul kui punane laik
Eestis selline olla vaevalt võid
kao tagasi Venemaale, vana nõid
Kured toovad lapsi?!
Lapsi võib saada igal ajal
kas ikka võib, kas ikka saab
kas kurg toob need kapsapõllule
või hiir vuhistab heinaküüni
kust need lapsed tulevad
kui aeg tiksub ja tiksub
nagu loendavad pead seda aega
kes ammu siit lahkunud
millal, millal
ammu enam pole meie generatsiooni peatõrvik
lapsi saada ja lapsi kasvatada
sest enam me teame, mis vastutus sellega kaasneb,
milline lapsepõlv meid ennast saatis ja kuidas me ometi
ise
ei tahaks teha samu vigu enda laste ja lastelastega
inimiga pikeneb, meie lapsed,
vaesed emad ja isad, kes ootavad saada vanaemaks, vanaisaks
aga ei sa .....
Võrgutaja muinasjutt
Kul metsa lähed sõpradega
siis kuula, mida vanemad ütlevad
piirduge oma seiklustega
sest jõge ületadates kõik kaovad;
müüt räägib, et koopas elab nõid
ning alev teda toidab ohvrianniga
kes ütles, et külastada võid
kui oled loll, siis mine hurraaga;
sõbrad sind keelasid, aga hiilisid tagasi
uudishimu pole patt, aga küll lollus
asjad on nüüd sedasi
et sind kimbutab mingi must ollus;
ärkad üles jõe veerel
kaunis naine sind enda juurde kutsub
kõige huvitavam on mehel
sest oma koopas ta paljalt istub;
kui sind suudleb, siis võtab kuju
selleks ämblik, .....
Volbriöö terror
Eesti Halloween on volber
kohata on kolle ja nõidasid
aprill on nagu oktoober
on ebausku ja pühasid;
ühte laande Emajõel
väljakutse tehti Elva vallas
nõidade pidu saatana toel
ja nõidade juht on Kaja Kallas;
sabatil ohverdatakse Oravale
mis üks kuri haldjas rahva legendis
et tuleks rikkusi Eestile
selleks lapsi ja vanureid õgis;
KAPO tegi nõidade pesa puhtaks
sõdides zombide ja maagiaga
enne kurjuse tõusuks
mis väljuks maast pauguga;
volbriöö terror sai pidama
nõidasi ootas õigusmõistmine
see ei saa viimane sabat olema
kui riigil kirikust vaba on o .....
Kütuse hind VS rahakott
On see mustlase nõidus
et ka kütus kallim nüüd?
kõik, kes tihti sõidus
neil kostab kurbuse hüüd;
isegi minu rahakott
peab läbi närima
selle, kui hinnaks on sott
peaks uue kodumaa valima;
Jeff Bezos nimeks pole
ja mida meile tehakse
on ainult kole
ja kannatuse hävitatakse;
Olerex ja Circkle K
ma teid usaldasin ...
reetsite mind - okei
jala tööl käima hakkasin
Armastan kevadet
Igal kevadel ma armun,
aina uuesti.
Kõik nii uus ja ilus tundub,
süda taas on prii
Jooksen tuulega ma võidu,
ei ma seda tea,
kas on ime see või nõidus
mul on olla hea!
Lahke naeratus mu huulil,
silmis särav helk,
tunne joovastuse piiril,
õnnest tulvil hetk.
Minu armastus on kevad,
ta mu ümber ja mu sees.
Kevades ma olla tahan,
tunda õnne südames.
Igal kevadel ma armun,
aina uuesti.
Kevadele ulatan ma käe,
ikka, alati!
Üle haudade
Su all, mu väike nõid, nüüd leban tallatu,
kuldkiharate voogavasse võrku püütu.
Su kleit nii lühikeseks lõigat, vallatu
ja mask su silmil otse häbematult süütu.
Mul' oled õel sireen, kes õõtsub üle vete,
käib laintemurrust üle sinu särav jaht
ja merihaudadest – oo hurmav meeltepete! –
keeb helisev su naer kui kerge sektivaht.
Ei talu sind mu paat. Ju lagunevad lauad.
Veel vahust üle uhat, otsin sinu suud.
Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad
ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.
SENTIMENTAALNE LAULUKE
Kord elas üks kuningatütar seal Sooria-Mooria maal. Ta kandis kuldseid kingi ja liblikatiibadest rüüd.
Ja kui ta seal tantsis ja tiirutas, täht tilisev otsa ees, nii ilus ta oli, et peegelgi ta pilgu all kumama lõi.
Oh peeglike, peeglike seinal,
kas tohib sind uskuda? Oma ainuarmsama silmi ma siiski pean uskuma.
See õnnelik kuningatütar seal Sooria-Mooria maal oma kuldsetes sinistes saalides aina hõljus ja uneles.
Oh peeglike, peeglike seinal, küll oled sa tolmu täis! Ja kuldse käisega hakkas ta peeglit nühkima.
Oh peeglike, peeglike seinal, mis on sinuga juhtun .....
ÕHTU ÜLE NIIDU.
Mõnd kastetud keskpäeva lõõsasse
ma märganud võitluse viiki.
Nüüd tõusvat näen ehasse rõõsasse,
kes valitud valguse riiki.
Kui sosin käib pühalik üle maa,
nad tõusevad tähtede poole.
Ja igavest’ jäävad nad elama sääl,
teiselpool vaeva ja hoole.
All, pimedas, igavest’ hukuvad
kõik suured ja väikesed laimud.
All, unustud, igavest’ kukuvad
kaasaeglaste kimplenud vaimud.
Nii aimdus näeb valguse väravad,
näeb kurjade nõiduste vaalud.
Kesksuve öö selguses säravad
poolvarjatud tähtede kaalud.
RAUGAD
Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus,
ootad mind sa pargis kord novembri iilis.
Samuti kui köitest sinu mantli taskus
aimub kiipsi mõtteid roomlase-profiilis.
Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas
naftaliini pilvi hajutades keebist,
nägu loori taga paksult kuivas kõõmas
jumalteab mis salvist, jumalteab mis seebist.
Meie matk on raske, külmand rada reetlik,
kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.
Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,
lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.
‘J
XANTIPPELE
Palju on aegade jooksul, Xantippe, su riiakust naerdud,
lastele isad .....
Verekäsi
Verekäsi su varjust
Ja püha allika lättest
Maagilise suunajana
Puudutamas keha
Nagu vabastaks su
Sisemisest karjest..
Võttes valukehast
Hirmu, lootusetuse eest
Et ei taha olla ilma sinuta
Ühtegi hetke
Kus sind pole minuga!
Verekäsi, püha verekäsi
Sind ma palun
Müstilises nõiduse säras
Puuduta mu hinge
Nii nagu keegi kunagi
Pole varem suutnud
Silita mu keha
Nii nagu keegi varem pole
puutund..
Sinu silituse paituses
Muutub öö päevaks ja
Pimedus valguse ukseks
Minu süda koos sinuga
Ühiseks tukseks...
Verekäsi...sa tulid mu ellu
Jättes minusse märg .....
Kõige suurem sõber
Ja sõbra jaoks on valla
mu uksed ning mu hing ja silmad
nüüd sa viina kalla
nii sisustavad aega vaesemad;
Postikanast saanud Dan Põldroos
päris kanast tehti broiler
segati Talleggi pakki kastmega koos
tema kirstuks on külmkonteiner;
Äpu kaotanud eneseväärikuse
siis läinud Jaapanisse
ühte kaevandusse töökindaks
ainult töö tema hinge parandaks;
Leopold ise on Harry Kõrvits
aga kasukas kes kurat ta olema peab?!
ühes käes nuga, teises piits
oma välimusega ümbrust neab;
Anekdoot ei teinud nalja
kui ütles, et on pede
öösiti tuleb kapist välja
röö .....
Naabritädi on nõid 3
Röögatused õues on valjemad
kurjus jõuab mulle ligemale
ära on söödud lapsed, isad/emad
kuidas komistasime sellisele jamale?;
peatükis leidsin õiged sõnad
valjult asusin püha sõna lugema
mil mu seljas jooksid himujudinad
zombid hakkasid ükshaaval langema;
leek aias siis üha paisus
põlemine aeglaselt hoovas
ja aeg äkki seiskus
kui plahvatusega tuli sähvas;
öösel oli naabrimuti kättemaks
aga teises kohas üles ärkasin
asja teeb ebaloogilisemaks
kui end oma voodist leitsin
Igas naises peidus nõida...
Lõpetades oma päeva,
oma olemust nüüd saavad
välja tuua nõiakesed
võluvad ja kaunikesed,
lastes ikka luual lendu,
nautides, mis neile andnud
öine kuu ja lõkke valgus,
videvikus alles algus,
nõidudes nii kõiki ära,
ole Sa siis noor vana,
igas naises peidus nõida,
keda täna näha võid Sa...
- Tarmo Selter -