Vahel on mul tunne selline, et kogu maailm vajub unne, vajub kõige oma valuga, murest murtuna, täiega. Ilm on pahupidi, otsa ja ääreta-, polegi kohta, kuhu pageda...
Nuta, nuta pilvekene... Kõmista, kõmista kõueke, meil mure on nii ühine...
Ema, emake Sa mu päikesekiireke. Ema, emake Sa mu eluloojake. Ema, emake Sa mu südamepesake. Ema, emake, iga päev mõtlen Sinule. Ema, emake, sügis nukker on Sinuta.
kui nukker igavus on mahajäetud majas kust lahkund sõbrad ära joodud vein tuul laualt lakub maha sinna jäänud kardinaid toas hämarus ja sirelite lõhn on vaid
vihma sajab akna peal meel on mul nukker ei ma välja taha tahan vaid vaikselt oma toas olla ja oma mõtteid mõelda mida on mu pea sees
Sinu õnn on sinu kätes, alati on sinu juures, kui oled kurb või nukker oled nukker sa, tuleb väike õnn ka! Ära ole nii kurb, ole ainult tore laps!