Sõnale nukker leiti 61 luuletust
Lenda
Lenda, vaba lind.
Lenda lõunamaa poole.
Lenda, kui käsib su hing
su loodud pesa võib jääda mu hoolde.
Lenda, mu värvuline.
Siruta tiibu vabade maal.
Lenda, mu imeline.
Ma üksigi talvega hakkama saan.
Lenda, mu tiivuline
ma sind kauem külmas hoida ei saa.
Lenda, mu imeline.
Kui sulab maa, veel näeme ehk taas.
Lenda, mu lind
ära kauem mind oota.
Lenda silmapiirini
ja ära tagasi vaata.
Lenda kaugele ja lenda kiirelt
sulle miskit pakkuda mul enam pole.
Ma sulle järgi vaatan, üks nukker käeviibe
ja ära sa lennanud oled.
Hinges igatsus ...
Kodulinna melu videvikku rauges,
teekäijad üksikud kiirustasid veel.
Öö vaikuses õrnu helbeid langes,
seal ridamisi sinu jäljed , jäid teel.
Läksid kauaks ei tagasi , saa tulla,
kodusoojus siin ootab igatsev hell.
Pillgi nukker pole kõlamas ta trall,
iga klahv kus sinu , südamele valla.
Kuis oodata nõnda aastaaegu,kuid,
kirju , täita luules terveid vihikuid.
Aeg kiirelt aastaid elulõnga koob,
ka kohtumise päeva ligemale toob.
Hansi!!!
Tugev
nii hall nii hall on see mõtte tera
mis sind võtnud
peas vaevab üksindus kuid samas julgus
julgus minna üle piiri
julgus teha tegusid mida pole nähtud
nagu meri neelab elud
neelan mina viha põlguse ja tunde
ainsa tunde mis mu hinge närib
kurbus kurbus mis nõnda nukker
see allakäik kõik segamini veel
nagu lindu püüda püüan õnne
nagu metsik hobune kel pole karja
käed taskus longin mõõda linna
mis on see vale mis liidab meid
salgad kõike halba võtad omaks hea
märgid viivad sinna kus tuuline laas
pea täis on mõtet miks kui kaua
kaua kestab orjus el .....
Sa hüüad mind teisel pool vett.
Ma kuulsin Sa hüüdsid
mind teisel pool vett.
Su hääl oli nukker ja hell.
Ma kuulsin, ma seisma
jäin teisel pool vett.
Ei silda, ei paatigi sel.
Sa hüüad, Sa hüüad,
mind teisel pool vett,
vangi mind võttis Su hääl.
Nüüd jooksen ja ahastan
teisel pool vett,
ei parvegi lainete pääl.
Nii palju on vett, et otsa ei näe,
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.
Aga ei, aga ei,
Sul teisel pool vett,
on aru ja mõistus veel peas.
Ja ei, ja ei,
mul teisel pool vett,
on aru ja mõistus veel peas.
.....
"Kord sa mulle ütlesid, hüvasti!"
Sa eksisteerid ainult minu mälestustes...
Väike Tydruk, pisikene ingel...
nukker, kurb ja õnnetu.
Kord sa mulle ütlesid: "Hüvasti!"
ning läksid...
sa läksid merele
ja ei tulnudki enam tagasi.
Sind majaka juures oodates
muuli peal, juba aastaid tagasi.
Olid silmad suunatud tormisele merele,
kaugusesse, kus silmapiiri ei paistnud.
Nüüd vajunud veteavarustesse
sinna, kus sul nüüd on hea.
Sügavale põhja, kaugele ära,
kus valitseb pilkane pimedus ja haudvaikus.
Nüüd unenäoks muutund oled
ja unenägudes end mulle ilmutad.
Sa ilmud kui ingel, kahju .....
Mida teha siis, kui sinu tulevik on tume,
siis, kui mingit roosat unelmat sul lihtsalt enam pole,
siis, kui juhe täiega on puntraks keerdund kokku,
tahaks tühjaks röökida end, hüüda miskit roppu...
Suitsuotsa süüdates ma rapsin vettind tikku,
üheotsapileti siis ostan minevikku.
Möödanikus püherdades ongi täitsa mõnus,
kuramuse tore tundub noorusaja võlu!
Endale ma kinnitan, et rohelisem rohi
lõhnas hulga helgemalt ja asju, mida tohib
öelda või siis mõelda, oli selles ajas rohkem,
ja et justkui saatuski mind viisakamalt kohtles...
Praeguseks on jäänud ainult me .....
Ilu ja armastus
Mis on unustamatu, aegumatu, hävimatu, vallutamatu ja alistumatu? See on ilu ja armastus iseeneses, oma loomulikkuses ja puhtuses, vääramatuses ja rikkumatuses.
Mis on ilu ja armastus? Need on kaunidus ja kirg, meelasus ja hirm, vallapääsenud emotsioonid, purustatud piirid, vankumatu tung, mida ei suuda vaigistada ka tuhanded miilid.
Ilu olla võib vaid subjektiivne ja varieeruv, meist igaühe jaoks tunduda distantseeruv, ilu olla võib küll katkematu ja peatamatu, kuid meie arm ei saa olla rikkumatu ja veatu, juba eos oli see määratud kustuma ja kaduma, kuid ei siis veel suutnud .....
Tunnete leek
Mu hing on tühi,
nii nukker see tunne,
neid torkavaid nooli
veel südames tunnen.
Kui sa minust ei hooli
ja vaid seisad mu teel,
siis tea, et sellest
muutub mu meel.
Kui igatsust tunneme,
siis andume tundele,
sellest loobuda ei saa,
sest see meeletult hea.
Nii tähtis on tunne,
et keegi teeks kalli,
raskem on see,
kui keegi ei hooli.
Kirglik mu tunnete leek,
loodan, et kogeme veel...
September
Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd
Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru
Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan
Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul
Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada
Maren Toom 2009
Sõnad voolavad must läbi
Sõnad voolavad must läbi
Minu peale raisatud
Ma ei tunne valehäbi
Hing on segi paisatud
Sõnad voolavad must läbi
Olen tundetu ja kalk
Aga sa ei näe must läbi
Pealt ma olen külm ja tark
Sõnad voolavad must läbi
Hing kuid rinnus kisendab
Meie vahel kõik on läbi
Kurbus näkku piserdab
Sügisõhtu nukker valu
Ära puutu ära jäta
Ära hooli ega peta
Ma ei nuta ma ei palu
Olen nüüdsest üksik hing
Maren Toom 2010
Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaa .....
Sel ööl..
Sel ööl, kui saatus ühe kaheks lõi,
valu vaegsus iial ei piinanud meid.
Aeg, meie haavade põimumise tõi,
kuid siiski, tahtmatult igatsen neid.
Need sidusid meid nähtamatul moel,
kaasa toomata jäi sel ajal raev.
Nüüd seisad sina püsti viha toel,
ja mind saadab vaid nukker vaev.
Mu hüljatud kindel eneseuhkus,
iga päev sinuta kui taevalik põrgu.
Soovid, tuul kõik minema uhtus,
südames vaid valu vaikselt nõrgub..
Maivis L.