Sõnale nukrus leiti 109 luuletust (parimad)
Laupäev Eestimaa külas
puudelt kadusid lehed
ja naiste põskedelt puna
garaaži taandusid mehed
naised hakkasid koristama
kraamisid kööke ja kambreid
seadsid kausse ja kruuse ritta
mehed poleerisid pampreid
ja kirusid palka sitta
lastel puudusid sõnad
et öelda, mis tunne neil on
istusid diivaninurgas
ainsaks kaaslaseks playstation
hõredaks lõigatud metsas
otsis Meeta veel hiliseid seeni
ta ei teadnud et tütrepoeg linnas
süstis lunastust otse veeni.
saunad pandi õhtu eel kütte
et maandada õlavöö pingeid
puuriita peideti pudel
kust raviti salaja hinge.
Advendiaeg
Iga päev mul uus on tunne
uus on rõõm mul südamel.
Advendiaeg poeb sügavale põue,
nukrus kaob kui võluväel.
Küünlavalgus, tähesära,
kuusk on kaunilt ehitud.
Advendiaega mahuvad ära
jõulud, mis on tulekul.
Siis saab topelt rõõmu tunda,
tunda topelt armastust.
Kirikust ei sammu mööda,
advendiaeg annab hingele kosutust.
HEAD UUT AASTAT!
Räägitakse, et tähtede langemine toob õnne…
Olgu saabuv aasta kui lõputu tähesadu!
*****
Vana aasta vaikselt ukse suleb,
ta puudutusest link veel soe
ning tema kannul kohe teine tuleb,
kel eelnev üldsegi ei loe…
*****
Aasta las lõppeda küünalde säras,
Uusaasta avagu õnnele värav!
*****
Kiirelt kaob aeg aastate reas.
Mida toob uus aasta –
saatus vaid teab….
Meie kuid ootame õnne ja head.
*****
Särab tähti ja põleb küünal,
voolab vein ja laul on suus,
pannil sulab õnnetina –
nà .....
Suvi sügises on kinni
Suvi sügises on kinni
nagu kardaks midagi
Igal sammul,sügise kannul,
maha ei jää tast sammugi
Sügis on nii leebekene
mängib mänge suvega
Suvel ammu meelest läinud,
et peab ära minema
Mängud siiski saavad läbi
Sügisel on oma vägi
Oma kurbus,nukrus ka
ei suvi sellest aru saa!
Hommik
Hommik tuleb uue jõuga,
uued tuuled kaasa toob.
Sügis surub peale väega,
suvest vägevam tal võim.
Hommikud on helge moega,
mõni nukrust tuua võib,
kui sa oled eilses päevas,
mil peas veel segi oli kõik.
Kui hommik täis on linnulaulu
ja väike rõõm on südame peal,
see ongi tore hommiku algus
ja hingest suvi otsa saa eal
Advendiaeg
Advendiaeg võib pisut olla kurvameelne,
kui ta hingesoppi ronib
ja pisaraid sealt teele saatma hakkab
lahkunuile, kel küünlasära ammu,
silmist kustunud on.
Advendiajal jääb rõõmude vahele
ikka veidikene kurbust, nukrust,
mida imeline jõulumuusika
veelgi võimendada võib.
Siiski advendiaeg pakub palju soojust
ja sinuga kaasas käib-,
ei üksinduse tunne
rabada sind või.
kui oled armunud
öö otsa nägu
pööratud Su poole
pea kohal tiksub kell
kumab veri
kõrvuti me soontes
helde ja hell
mis tuleb ei tea
veel küsima ei pea
kuni valgust pole aknas
päeva minema ei hakka
kuni käsi veel Su peos
õlg vastu õlga
öö meid seob
toetume vastu
ta hiigelnõlva
*
jätsin lukustamata ukse
viinapuuväätidesse
kasvanud majal
mida on mul karta
armsama poolt hüljatul
mida võib veel minult
võtta varas
täiskuul ja ritsikatel
siia enam pole asja
rohuna kus kurbus kasvab
vihmana nukrust sajab
Isakene,tule täna
Isakene,tule täna,
palju kirju saatnud juba,
isadepäeval ikka sa,
võiksid neile vastata.
Täna on mul väike soov,
see päevakene veeta koos,
kingiks sulle kallistusi,
kullast kallimad on need,
tooksin lilli pisarsilmi,
südant soojendaks ehk see,
pole vaja postkaarti,
kingiks mina,, sinule,
mu armas isake.
Täies ilus ja võlus pakatav kevad
Kevadõhk on magusaid lõhnu
ja linnulaulu täis,
kõikja õide puhkemine käib,
nukrust ei ole, see on läind.
Putukatel mutukatel juttu on palju,
kevad puukoore alt vabastab neid.
Vahtrapuu see juba ammu
oma magusat mahla nõristab.
Kevad toob ilma ja ellu ilu,
paneb õitsema kõik südamed,
võlub unustama mure ja valu,
annab endast kõik, mis anda veel saab.
Sinusse voolas
samamoodi nagu vesi jões
aja voolamises oled sina
mitte pilliroog kalmus
kaldavees kevadeti pilgeni
täis vett kraavid ojad
päevad õhtud ööd
hommikud on su kõrged
madalad kaldad
pilvine lapsepõlv
indiaanlaseks olemise
poisiiga onn puu otsas
kartulid küpsemas tuhas
nukust liblikaks saanu
märjad tiivad kivil kuivamas
niidetud luhal
Sinusse voolas
mu poisiea puhtus
ta otsatu nukrus
meretäis kurbust
et ilm muutub
siiski näo pöörad ära
mis siis et päevas olla saad
kus päikese heldus
taeva alla muudkui
jõena õhtuni voolab
raagus puude asemel
mets peagi saab heleroheliseks
nukruseni seda kuid
olen oodanud
rõõmu õhetamiseni
veres lootnud
ei pilk suuda vaadata
hetke mis kildudeks puruneb
et ilm muutub kogu aeg
aina rohkem rusudeks
*
Valu
Kui vaid saaksin Sinuga
ühte patja nutta.
Oled nii armas inime'.
Kui vaid saaksin
Sinult valu võtta,
kasvõi tükikese endale.
Pikk on olnud Sinu valu-
Luuletus Su valu kaaslane.
Su silmadest ja naerukurrust
paistab välja valu.
Armas luuletus Su valu kaaslane.
ÄRKAMINE
Öö tekina kattis mu hinge
Mu süda kui katkine klaas
Päev jätkuvalt käis oma ringe
Kuid ma olin põlvili maas
.......................................
Keset mustavaid varje sind näen
Siis kuulen, et hüüad mu nime
Sulle vastu ma sirutan käed -
Oled mu armastus, oled mu ime
Sa tõid tagasi ellu mu tahte
Musta nukruse loopisid tuulde
Hommik kosena kuldab meid kahte
Sinu suudlus on jäänud mu huulde