Sõnale nukrus leiti 110 luuletust
Vahest tunnen kurbust
Vahest tunnen Sinu kurbust
oma südames,
kuid ei pääse hinge juurde,
mis vohab valudest.
Pressida end tema ligi,
kasu poleks sest.
Tasa rääkida ehk võiks veel,
puhtast südamest.
Vahest ongi südameuks lukus,
ei tea, mis toimub sees.
Hingest välja ronib nukrus,
see kurvaks meele teeb.
Veidi peita tuleb uhkust,
muidu rebeneb kõik seest.
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
Uus
See pimedus on kutsuv,
kodune.
Seal väike majake ootab,
suurte puude vahel.
Selle poole kõnnin,
tervitades puid.
Jätan maha vana nukruse,
et uksest sisse astuda uuena.
Punane väike uks mu ees,
ta värv on koorunud.
Korraks ja ainult korraks
vaatan taha ja mäletan.
Mäletan oma nukrust, pisaraid,
maha salata ei saa ka rõõme.
Naeratus näol,
avan ukse uuele...
Viimased noodid
Tumm ajavaos tuhmund vestibüül
Torkavjäised linad hingeta voodil
Kajav vaikus kui üksik etüüd
Vana pehkinud klaveri viimased noodid
Pagenud kaosest viimnegi hing
Taas vaiki on jäänud armulossi saalid
Ajaga kaasas käind nukruse ving
Saadab iga viimast silma seinamaalil
Viimased noodid
Igas reas
Nii loodi
Et tulema peab
Advendiaeg
Iga päev mul uus on tunne
uus on rõõm mul südamel.
Advendiaeg poeb sügavale põue,
nukrus kaob kui võluväel.
Küünlavalgus, tähesära,
kuusk on kaunilt ehitud.
Advendiaega mahuvad ära
jõulud, mis on tulekul.
Siis saab topelt rõõmu tunda,
tunda topelt armastust.
Kirikust ei sammu mööda,
advendiaeg annab hingele kosutust.
Täna veel
Täna veel mängleb vihmapiisk
sügislehe peal
tuul loob viisijupikest
laul läeb lendu sealt
Lendabki üks lauluke
tuulevilinal
püüdmas teda päevake,
ta õige ligidal
Selles päevas palju sära
tundeid sügavaid
pisarad on pühitud ära
nukrus mööda läind
Tervitame sind kaunis päev
kallis isadepäev!
Lilli rohkeid, igat sorti
ulatamas on naiste käed.
ka nii võib tunda
vaatame vaikides teineteist
koltuv mets ja inimene
meis mõlemas suve hääbumise lein
taeva alt et lahkub õitsemise ime
mets viimaks sulle lausub
mine nüüd tuppa
väljas on juba pime
näha pole ühtki õit
liig kaua niigi sa ainult
arutult nukrust jõid
mille sügis päeva tõi
suvest välja minemine
kui taeva alune
täis on suve hääbumise
nukrust meel igat õit
värvi lõhna kaua
lahkumisel tänus paitab
vaid olemise võimas sund
mis saatusel veel anda
et saaksid maitsta
sind hetke uude üle aitab
kanda toob ulgumerelt
ära randa
10.09.2022
*
meel hellub mõttest
kõigis aegades on olnud
kevad suvi sügis talv
räästate tilkumine
sulavee vula
paisub leheks oksal pung
hõõgub veres õite lumm
siis vihm ja pori
alla sajab märga lund
ent kõige selle kohal
päeva voolav
elu hoidev helde päikene
aja katkematu tulv
10.09.
.....
Sügismuusika
Hiiliv sügisenukrus
mus tiksub kui metronoom,
ta kulunud pendel
vaikust laiali laotab.
Tuulelaul pilvekukrust
ergult lippab kui metsloom,
viimsed lehed kui ended
raagund okstesse laotab.
Külmast lõdisev tohu
tuulepesisse voolab,
vihur pillutab oksi,
luigehüüdeis on rutt.
Katab nõlvad ja lohud
harmjas tühjusestoola,
rähni asemel toksib
vihma lõputu nutt.
Sügise nutulaul
Suvi sulgenud on uksed
pimedale, kõledale sügisele.
Sügis ikka mõnest uksest
otsib väljapääsu teed.
Ulub, vingub, pisaraid valab,
suvi, miks mul nõnda teed?
Las tulen oma värvidega
puudel lehed kirjuks teen.
Sulle, kallis suvekene,
kingin pihlamarjadest keed.
Las ma maalin rukkipõllud
kullavärvi kollaseks.
Las ma ketran vanal vokil
heietan aegu ammuseid.
Ei ma poe nüüd sinu sisse
kurval meelel tahan olla vaid.
Imetlen sind ikka suvi
alati on rõõmus meel.
Mulle loodud nukrus hinge
tihti kurb on südamel.
Sügisel
on tiivad
on uued tuuled teel
on targad plaanid, mõtted
on luuletuuled
on kurbust, nukrust täis meel
on kallis 1. septembr
on uus koolitee
on uue elu algus
on targad raamatud, mis lugemata veel
on muutlik meel
on varud, mis salvedes
on sügisannid need.
On sügis meie mõtteis juba
silmis helgib rõõmupisar.
On tulla sügisel nüüd luba.
nagu toom helbeid
nagu toom helbeid
päev endalt
alla puistab hetki
mis oli see on läinud
mis sest et viivu kestis
tagasi ei tule
ainult hing ei jääks haigeks
sellega lepiks
et põleb seal üleni tuhaks
ka mu poisiiga puhas
*
see sina saab otsa
mu arm mis kõrgel ülal
nii sügav nii puhas nii püha
säält pomme nüüd alla kukub
sellest elu arutult
maa peal hukkub
ei aita palve ükski nukrus
ei niipea vihkamise leek
veel inimestes kustu
kui oled armunud
öö otsa nägu
pööratud Su poole
pea kohal tiksub kell
kumab veri
kõrvuti me soontes
helde ja hell
mis tuleb ei tea
veel küsima ei pea
kuni valgust pole aknas
päeva minema ei hakka
kuni käsi veel Su peos
õlg vastu õlga
öö meid seob
toetume vastu
ta hiigelnõlva
*
jätsin lukustamata ukse
viinapuuväätidesse
kasvanud majal
mida on mul karta
armsama poolt hüljatul
mida võib veel minult
võtta varas
täiskuul ja ritsikatel
siia enam pole asja
rohuna kus kurbus kasvab
vihmana nukrust sajab
sõja uus päev
liisk on langend
ees märtrisurm
jää hüvasti
elu õitsev nurm
ema kurb
armsam vajav tröösti
lohutaja pime öögi
*
poisieas kuulsin kuis
kägu mägedes kukkus
nägin silmapiirini õitsesid
stepis metsikud tulbid
tänagi meenus
hinges kerkis sellest
nukrus kurku
õied avas kurbus
Suvi sügises on kinni
Suvi sügises on kinni
nagu kardaks midagi
Igal sammul,sügise kannul,
maha ei jää tast sammugi
Sügis on nii leebekene
mängib mänge suvega
Suvel ammu meelest läinud,
et peab ära minema
Mängud siiski saavad läbi
Sügisel on oma vägi
Oma kurbus,nukrus ka
ei suvi sellest aru saa!