Sõnale num leiti 268 luuletust
Mäng südamega
Me olime kui liblikad, kes lendasid ümber tule
Nii valgete ja vabadena
Et olla koos- olla sinuga
Hommikune kastegi maas veel lamas
Päike meid kauguses äratas
Õrnalt avades silmad, sind suudlesin
Tõustes üles – sirutades end su poole
Vaid hetke seda õnne tunda sain
Keeristorm end kauguses ilmutas
Kaasa meid rebis
Vana udupasun
Kaugel udulooris hüüdis „Tuli põletab!“
Torm keerutas mind hetke ja rauges
Maha jäin, vaevu jalule sain
Hetkeks toibuda ma jõudsin
Uus keeris mind taas endaga tõmbas
Lõputus sügise sajus, räsitud rajus
Tahan pääseda- lahti rebi .....
Õhuke Joon(1)
Süda peksab rinnus, kuhu kadus kõik see kindlus,
vägivaldsus liialdab mu ümbruse, kui kokku korjan oma killud,
kauua aega ma siin igavikus juba viitnud, tõde justkui mosaiik,
mis just valmis saamise hetkel paigast jälle nihkus,
näen iga killu kirkust, terviku lihtsust,
kogetava kompleksust,koos mõjudel, lõbu teen,
õhtu eel, jälgin oma meelt,kes seal sees kõneleb,
ei ma tõrele, suht suht nõme see
,kui ei suuda mokka hoida vagusi, samas kui otse närvi
,seda risti löömis naela tagusin, suurem mõõn on tulemas,
ma olen üritanud peita, suutis ta mu alati leida,
e .....
Unelind
Head ööd mu kallid rõõmusegused lapsed,
tehtud soojadest tuultest - kohe kadumas.
Teid toitku rõõmuga veel rohkem unekapsel,
kui öötaevas linnutiibu adumas.
Mis kannavad sõnumit endas,
just loodud teile mu lapsed
ja hommikupäiksega lausub
rohultki minema kaste.
Teid saadab terve päeva
see vaikiv siidsuline lind,
teid saadab tasa, kuid naerab
nagu jahe, õhkõrn tuuleiil.
Siis teadke, et kui ma ka pole,
see tuulepuudutus toetab teid.
Öötaevaga jällegi tulen,
magama uinutan teid.
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanik .....
Kõige rohkem
Rohkem kui sekundeid kuus,
rohkem kui baktereid suus,
rohkem kui põhjanabal lund,
rohkem kui unematil und,
rohkem kui piiblis sõnu,
rohkem kui orgasmis mõnu,
rohkem kui leekidel kuumust,
rohkem kui koeral truudust,
rohkem kui miljardis numbreid,
rohkem kui naisel tundeid,
rohkem kui hülgel rasva,
rohkem kui peldikus paska,
rohkem kui jänesel argust,
rohkem kui pööripäeval valgust,
rohkem kui öösel pimedust,
rohkem kui limal libedust,
rohkem kui päevalillel seemneid,
rohkem kui grammatikas reegleid,
rohkem kui peeglis peegeldust,
rohkem kui lohutuses leevendust,
.....
Jooga
Päev selja taga ja vaja on otsad tõmmata kokku,
mis omajagu puntras ja lahti veel harutamata.
Keha väsinud ja peas on ülekuumenemise ohtu,
mis oskamatusest on jäänud jahutamata.
Küll eksisteerib ettekujutus fantaasiamaailma
pärusaladel asjatoimetuse läbiviimisest,
Kuid pole õnnestunud viia ettekujutust
fantaasiamaailma pärusaladelt läbi.
Seega reaalses situatsioonis on arenguruumi
ülearu teooriast praktikasse ujumise tiigis.
Siin süütunne oleviku ja mineviku kaalukausil
kummalegi poole ei kaldu ja seisab pidevalt viigis.
Joogatamist võiks õppida aktiivselt ka p .....
Hingele.....
hingetuna ihalevad hinged
rännakust väsinud tiivad
leidmas lähedalt ingleid
kes meenuma neid viivad
peatudes küünalde leegis
kui julge kiigata võid peeglist
läida tuli põlenud tahil
andes puhkust tulevahil
lase hingedel kiigata tuba
rahuks neile anna luba
olgu tulijaks tema või temake
su kadunud isa või emake
Pole lihtne armastada.....
Hing täis silmade virvendavat vett
Mis on päris... Kus algab silmapett
Kas andmine saamine ongi nüüd see
Visates kordamööda kaela okkaid täis kee
Poob kee ümber kaela just seni
Kui peatud.... aeg seisab ei veni
Ei tihka Su sisse vaadata pikalt
Tõene pilk sinus lõikab mind kui vikat
Proovime vaadata teineteist läbi..... võrdsena hingepeegel täis lõputut häbi
Tuhat küsimust vastust ei leia
Oma tõelist mina ei enam ei..me ei peida
Kui õige on kiskuda teineteist lahti..
Pidada valu üle lõputult vahti
Torkida tunnet korraga nõelte ja õnnega
Täit .....
Lehkav igatsus
Ma hingan sisse su magusat viha
ja neelan su armastust.
Kui vaid oskaks sõnadesse panna
oma pisaraid ja kannatust.
Sosistades kuulama sind sunnin
Vaata- mul on valus!
Andesta mu nõrkused.
Andesta, et armastan.
Ma enam ei plaanigi end peita-
su ette seisan,
tahaks end kui paberkirju
Su südamesse köita
Murra mind kui haiget teen,
ja halasta kui murdun.
Ma kui liblikas,
minevikust põgenen.
Unustada soovin sind-
vaata kuidas lagunen!
Mu read on tühised
täis igatsuse lehka.
Ma proovin edastada sõnumit,
millest väljagi ei tehta.
Torutunne
Valede ja vääramate valikute rägas
ükski roim ei ole hirmsam ajuvabast aususest,
põhimõttetustest põrutatuna maas ägan,
kookan oigeid, ling läeb looka labasusi lausudes.
Olla elus, elada, või lihtsalt elutseda,
kaasarippuv ripik annab endast märku paisudes.
Meeletutest meenutustest mälul mäletseda
meeldib neid, mis põimit kõige mädamatest haisudest.
Õiglus alati jääb võitjaks... Oma nägu muutes...
Pikka iga petturitel, pole mingi ime siis...
Koperdades mööda kõverkonarlikke ruute,
minumoodi etturitel polegi ju nimesid....
ÜHEL KEVADPÄEVAL PEALE KOOLI
ÕUES VILISTAB KULDNOKK -
MA KUULAMA JÄÄN.
AKNAL TUIAMAS KÄRBEST MA NÄEN.
PÕRANDAL LAOKIL ÜKS SOKK.
TUPPA MULLAHÕNGU TOOB TUUL.
PÄIKESEST KISSITAN SILMI.
VAATAN SUVALIST FILMI.
KULDNOKK VILISTAB IKKA VEEL PUUL.
TÕMBAN KARDINAD ETTE,
KEERAN TELEKA VAIT.
SÕNUMI SAATNUD ON MAIT.
NÄH, KÄRBES ON KUKKUNUD VETTE….
Vastus Pojale (10434)
ah siis niimoodi sa mõtled
kannatlikust kannust kes pliidi peal kannuseid teenis
pliit oli kuum ja kaan oli kohe tema kannul
ja valgest kepist mis pimeda nägijaks teeb
peenis potil või arvutis kui pingutad siis tuleb seegi
kui ei kannata arvas kann siis ehk ei tule
voodi või poodi maksta tuleb ikka arvas pime
kes kepi eest papi letile pani ja silmad sules
aga teisest toast juba mõnda aega kostus lahkheli
oh heldene aeg ütles vanaema
kui põrandaharjaga numbrid kühvli peale tõmbama tuli
mees ja naine lebasid edasi
hommik on õhtust targem ütles koit hämarikule
koit oli .....
Südame hääl
Me elu keerleb kella küljes,
Me jälgime neid kõiki reegleid,
Me isiksus on numbreis meie süljes
Ning naeratades väldime me peegleid.
Kas inimesed ongi selleks siin,
Et pimedana kogu elu sõuda?
Et kuidagi või ükskõik kuhu jõuda?
See lihtsalt mingi tähtsusetu liin!!!
See liin, kus kaob olevuse mõte.
Me ekseldes koos jälgime neid tunde,
Kus igal hetkel juhtub sadu sünde,
Et pikendada jada - tühi võte!
Ei taha uskuda
Nagu elus
nii ilmselt
ka surmas
oleme tühised
Pole oluline
kui pikk me
elutee on
või kui
lühike.
Ei monumente
ei mälestusi
ega pikka
järelkarjet
Kuidas saakski
olla
kui terve elu
vaid
kummardame
teiste varje?
Mõni ei taha
oma rada
Mõni ei oska
püüda
Mõni kardab
ja ehk
sosistab
selle asemel
et hüüda
Hüüda
et oleme
vabad
vabad diktatsioonist
vabad rõhumisest
Vabad olla need
kelleks meid loodi
Sest ma
ei taha uskuda
et halliks massiks
meid loodi.
Meil on ju
ka erandeid.
Hea toogi.
Imeaed
Ma tahaks teada,
mis siin kasvaks
ilma minuta,
kui kõrgeks sirguks lepp
ja oblik
sinuta,
kui mitu lille avaks oma punga
meieta,
kui palju pajusid lööks pilli
ilma teieta...
Ma tahaks teada,
mitu oravat
mind igatseks,
mitu metsanotsut sinu
välul sigatseks,
kas me aiast saakski
rästikute pesa
ja teie põllulapist
lõokeste kesa...
Ma tahaks teada,
palju konni sulpsaks
tiiki,
mitu ritsikat saeks oma
pükse viiki,
mitu mesimummu leiaks
õõntes taru
ja mitu korda kasvaks meres
kalavaru...
Ma tahaks teada,
palju hüüaks kukulind -
mitu aastat ennustaks,
ku .....
Nii
Isamaa lauludes naerab kesk ööd
tarkus toob tujude tusase meele
laiskus mis higistab joomari tööd
neelab ka alla omaenese keele
vaarvanade haudadel kadadest kaaned
mõned majad kus kärab nüüd pillelkaar
tühjaks raiutud varsti muinashiied ja laaned
lennumasinaks muudetud rannaääred ja saar
kultuuritu tirelimäng saanud tavaks
poliitikast mögiseb iga tatt ja ka press
maa narrimütsiks selles ajas kui mängulaval
kuid rahvas on nurgas vakka ja kuss
veel hommikul päike ärkamas idast
et õhtuks saaks läände ta loojuda
rühime läbi sellest päeva ja hingemudast
.....