Sõnale nutt leiti 291 luuletust (pop)
Emale
Hommikul ärgates
meenus äkitselt,
pidin sul tooma lilli
ja mängima pilli,
soovima head emadepäeva,
sellele ei löönd ma käega.
Paberi võtsin,
kirjutades nutsin,
sulle parima luule kirja ma panin,
nuttes lugesid sa öeldes: "See on parim!"
Mind enda poole sa tõmbasid,
mind kõvasti ja soojalt embasid.
Laususin sosinal: "Ma armastan sind, ema."
Sheryl Tammoja
Õnnesoove pulmadeks
Sügistuules sõprust nüüd sõlmides
pooleks vaagige okkad ja õied.
Elu rõõmudest avaraks võlvige,
mõistke teineteist, toeks olge kõiges.
*****
Tänast õnnepäeva sära
hoidke argipäeva jaoks,
et ei tuhmuks tunded ära
ega siirus soosse kaoks.
Kallist kulda, kalliskive pole elus vaja.
Jätkugu vaid armastust kogu eluajaks.
*****
Tammed on tugevad sügistormis,
luiged on ustavad surmani.
Olge ka teie kui tammed ja luiged
elutee viimase tunnini.
*****
Palju on maailmas nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega laulusid,
palju on rà .....
Siiralt sinu
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Gailys
Mis on oraval ja jänesel vahet?
Kord jänesel oli sünnipäev,
ning kohal kõik jäneslas väed.
Aga orav üksinta kükitab laua taga,
ja kuulis "Orav ära seal maga!".
Orav siis võtis õlle ja läks
võrdlema, kes on paks.
Oli jänes paksem tast
ja kõhnem oli orav temast.
Ja kõrva pikkus oli suur.
Oraval villand sai,
ning hõikas " Goodbye!"
Oli vaesel jänesel nutt nüüd suur.
Ema
Iga ema seda teab
millal kõige armsamaks
oma last ta peab...
Siis kui laps on uinunud
kätu emme käel,
nutt ja kisa ununud,
õnnemuie näol...
Ja kui laps on pikutand,
ärkab unest üles,
käed su poole sirutab,
naeratab su süles...
Kui ta tujus vallatus
sinu naeru ootab
või ükskõik, mis hetkel, kus
pilk teil rõõmus kohtab...
Kui sa oled kurb või mures
ja su laps su juurde tuleb,
sügavalt su silma kaeb,
puudutab, - ja õnn sind laeb...
SIIL
SIIL TEGI ENDAL ROHUST MAJA
TÄPSELT SELLISE KUI VAJA
SÄTTIS ÕUNAD RIIULISSE
SÃœGISTUULED VIIULISSE
PIHLAMARJAD KEETIS TEEKS
RISTIKHEINANUTT SAI MEEKS
KUTSUS KÜLLA JÄNKUPOJU
OMA UUDE ROHUKOJU
AJASID NAD SÃœGISJUTTU
KUIDAS SIIL VÕIKS JÄÄDA TUTTU
PEHME LEHEPUNTRA ALL
KINDLASTI ON SOE SEAL TAL
(2017)
Murdsid mu südame
Kui sa ühel hetkel ärkad
ja mind enam ei ole,
siis tea-
-olen läinud.
Kui sa ühel hetkel taipad,
et tegel´t sa ju vajasid mind,
siis teadmiseks sulle:
Mu unistused tapsid, sest
sa ju ei armastanud mind.
Armastasid mind teeseldes,
kuid mina sind päriselt.
See purustas mu südame
ja nüüd olen lahkunud igaveseks.
Sa võid mind taga nutta
aga see ei aita.
Kui otsustad järgi tulla,
siis ka see ei aita.
Armastus muutunud vihkamiseks,
teinud järsu kannapöörde
ja ei muuda seda enam vastupidiseks
mitte kunagi, mitte miski.
05.02.2009
Kui lubad, siis ei
Need tunded, mida teised ei näe,
see naeratus, mis mind värisema pani,
see hetk, kui hoidsid kinni mu käest
ja see pisut rumal, kuid meievaheline nali.
Su silmades põlev energia
ja kallistused, mis tunduvad kui unes.
Meie kehade kõrgem matemaatika,
mis kui tähtede tants kosmoses.
Ma vahel lihtsalt tahaksin nutta,
sest reaalsusest kaugel kõik näib.
Kuid siiski, mitte midagi muuta
ei taha, kui lubad, siis ei...
Eva Pärnits
Su sünd
Kui suur
on see sünd -
Hinge elulev tung
tulla Praegu ja Siia,
Sind rändama
viia.
Kui suur
on see sünd -
keha Vaimudetund,
Aja leitud Ruum,
kuhu külvata
Tuum.
Kui suur
on see sünd -
Meie ühine Soov,
meie Tarkus ja Õnn,
ühendkooride
proov.
Kui suur
on see sünd -
kui sõnatult Suur!
Nii armas aiaäärne,
nii nutu ja naeru väärne...
Tõeliselt
SUUR.
Kui suur
on see sünd!
Kui suur on see
sünd...
Kui suur on
Su Sünd?
...
Ilma sünni imeta
oleksime nimeta...
Ilma eluvaevata
Kodu, Maa ja Taevata.
(Pühendus: Pärt Uusberg)
/Mari* .....
Elu
Ei olegi sel ilmal nuttu enam
päiksepistega on kõik palju kenam
Varahommikul, kui loodus silmad avab
saab selgust kõigest
süda on nii aval
Kopsud täis on vabaduse õhku
masendav veel oli pikk ja piinav õhtu
Linnuvidin pehmelt kõrvu paitab
sekka kägu kukub
veel elamata aastaid
NALJAPÄEV
VIHMAPILVEL TULI MÕTE
TÄNA MITTE NUTTA,
MUIDU JÄÄVAD KUMMIKUTES
LAPSED KINNI MUTTA.
MÕTLES - LASEN HOOPIS ALLA
PAKSULT LAIA LUND,
SAAVAD SIIS APRILLI TEHA,
KUI ON KOOLITUND!
ÕPETAJA PALUKS VÕTTA
LASTEL KOTIST KÄÄRID,
SEST ON MEISTERDADA VAJA -
TULEMAS JU NÄÄRID!
LAPSED AGA RAPUTAKSID
PEAD JA JUUKSEID MÄRGI,
SEST ET KATKI KOOLIMAJA -
VIHM EI JÄÄNUD JÄRGI!
/Mari*Uri/
Emale
Tean Hinge üht, mis nii ustav,
teist sellist ei leida saa.
Ta najal võin tühjaks end nutta
ilma häbi tundmata.
Tema kannab mu mure ja valu
ning see iialgi koormaks ei muutu
ja Ta midagi muud ei palu,
kui vaid leevendust anda Ta suutnuks.
See Hing on mu Ema - vaid Temas
peitub rahu ja hingesoojus.
Talle mõeldes on alati kevad
ning südames elab noorus.
Meie Kahe Laul
Kord härmalõngast sooja salli
koon sul ümber kaela
õnnepisarad laon näole siis
kui naer on nutt
pannkookidest täis pühapäev
joob argipäeva vaeva
maa peal on paradiis
ja elu muinasjutt
jäälilled igal hommikul
sul kingin terve talve
suvel metsamarjad nopin
teineteise auks
käsi südamel loen
armastusepalvet
las jääda helisema-
see Meie Kahe Laul.
Heliriin Puistamaa
Sisemine hääl
Merd kattis kurblik vaikus
ja kajakad lendlesid vete pääl,
lain'te kohal armastus kaikus,
minu kõrvu paitas vaikuse hääl.
Tundub, kui lõputu rahu,
otsekui maailma tagumine äär.
Siin istun ja lunastust palun,
vaid me hing on ju see, mis jääb.
Ma ei tea, mis mind sunnib,
mis mind tagant tõukab ja ähvardab.
See vastu minu tahtmist punnib
ja kui leek minus uuesti lahvatab.
See käsib taaskord mul võtta,
võtta oma süda värisevasse pihku
ja joosta tagasi tunnete sõtta,
et jälle võiksin tihkuda nuttu.
Ei oska ma öelda sest lahti
ega niisama minema ajada. .....
Torm
Mind ümbritseb vaikus, ei ühtegi häält
Maailm on hääbunud uttu
See on nii kõle, kustunud lootuse hääl,
Täis hääletut piina ja nuttu
Vaid mererannas, enne tormi
Kõik vaikib hetkeks ja siis...
Oled sa tuule oma
Nii tühi on hing
Nukrus on lendab tuulde
Torm lükkab ümber üksinduse seinad,
Ükskõiksuse tumedad talad
Ma luban end tunda jälle
Tormilindude lennust
Nopin oma unistused
Need, mida teised ei taha
Need, mille teised jätavad maha
Hallide kivide sekka
Kurvalt kaikuval rannal
Lõikheinas lebavana
RIP kallis sõber
Sa läksid ja tühjus võttis su koha
tihe ja tummine tühjus
veel näen su samme kui vaatan maha
ja kuulen kuis vaikus kuhjub
kui seisatan tunnen sind möödumas
õhkõrnalt kui puutud mu vastu
justkui vaakumis olen ja löödud ma
sina siin enam iial ei astu...
täidab igatsus toad raske hingata
tahaks nutta kuid pole jaksu
miks sa läksid ma jäin ju nüüd sinuta
jah ma tean panid viimseni vastu
minu mõtetes elad sa edasi
minu südames sul oma tuba
õnneks hoida ma saan sind sedasi
ei pea mälestus küsima luba
Gailys
Räämas suvelind
Hiline sügis mu tahtejõudu kildudeks taob.
Tean, see aeg pole minu jaoks.
Sulen oma hägused silmad ja viivuks siit kaon.
Tajun transformatsiooni, öö muutub aoks.
Tahan edasi minna, mind takistab aeg.
Olen liblikas ja mu tiibadel puudub puuder.
Pakane himuralt naerdes mu tundraid saeb
ja vaid mina oma piinlevaid haavu suudlen.
Ei oska enam naerda, ei nutta, ei tunda,
kui sõõrmeisse jõuab laibakoristajate hais.
Olen räämas suvelind siin tumedas tundras,
kel otsas kõik, mind päästaks vaid mai.
Eva Pärnits
Valu hinges
Ärkasin öösel üles,
tundsin kahtlast valu hinges,
vasti miskit halba juhtub,
vaatan ja kuulan maailma,
kuid kardetut ei kae ma,
kuid siiski kogesin kardetut.
Kõik, mida ei jõudnud loota veel
ja kõik, mida ei uskunud mu meel,
purunes, just kui klaas, kildudeks.
Läksin välja ning istusin maha,
kadus soov miskit teha,
teiste õnn, mida nägin, oli kui pinnuks silmas.
Tuli mõte, et joon end täis,
kuid MIKS!
kas sellest oleks kasu,
ei kaota ära viin mu hingevalu.
süütan sigareti ja mõttesse vajun,
seesmiselt, nagu loom, karjun
ja küsin?
millega ma selle ära .....
Süü
Õhtu on mähkunud uttu
Su kalmul ei kustu küünlad nüüd...
Öö pimeduses kuulda on nuttu
ja oma hingelt ei saa ma süüd!
Miks lahkusid meie juurest nii vara!?
Jättes meile leina nii valusa...
Minnes siit meie juurest ära,
ei enam tagasi tule Sa...
Peame Su valikuga leppima,
Kandes Sind endiselt südameis
Hinges võin hüüda appi ma,
Süda on valust veel pisarais...
On õhtu mähkunud uttu
Süütan kalmul punase küünla...
Varjan päikseprillide taha nuttu
ja nende taga oma süüd ma...
(By Iti 04.10.12)